Jõulud ongi läbi, ent puhkus veel mitte! Homme kimame Tallinna.

Jõuluvana tõi palju kinke, ei saa absoluutselt kurta. Akilt sain linnuatlase (ta on ilmselt märganud, et vahin linnulaual käivaid linde ja otsin siis internetist paaniliselt, mis linnuga on tegemist ;)), SUURE kassiraamatu ja üliarmsa pingviini, kelle kaelas rippus soovitud sammulugeja. Mina kinkisin Akile lukuga kampsuni, kaugjuhitava pisikese helikopteri ja meie kasside piltidega 2008 aasta kalendri.
Teistelt saime kingiks raha (katab ilusti auto paranduse arve ja lcd-teleka), elektrikerise, rätikuid, snapsiklaasid, kuuma joogi klaasid, veinipudeliavaja ja muud taolist kraami. Piisavalt shokolaadi on ka varutud, üks riiul täiesti täis.

Sammulugeja on küll masendav. Või no ausalt öeldes mina olen masendav. Eile sain kokku umbes 3000 sammu, soovitav oleks 10 000. Kusjuures sellest 3000-st suurima osa moodustas meie pooletunnine jalutuskäik. Täna on mul alla tuhande sammu koos. Tegelikult ma koristamise ajal seda lugejat kaasas ei kandnud, nii et ilmselt tuhh on ikkagi täis! Peaks veel kergele tunnisele jalutuskäigule minema, et üle viie tuhhi näidu saaks :) Aga ei viitsiii... pühad. Nagu lubasin, uuest aastast uue hooga.

Mul on veel paar teemat, mille osas tahan blogisse kirjutada, aga eks näis, kuidas sellega jõuab - selle aasta sees enam kodus aega ei veeda. Üks teema on minu uus kassiraamat, mis paljastas huvitavaid kassifakte ja teine Postimehes ilmunud Pulleritsu artiklisari välismaale kolinud eestlastest. Mul on paar isiklikku märkust sel teemal :)

Kui ma sel aastal rohkem siia ei kirjuta, siis vahvat aastavahetust ja head uut 2008!

Kauaoodatud puhkus on käes! Nii mõnus on hommikul pikalt voodis peesitada, päeval korraks poodi jalutada ja õhtul dringiklaas käes teleka ees istuda. Ja seda nädal otsa järjest!

Kõik kingid on ka juba pakitud (välja arvatud need, mis Tallinnast ostan ;)) ja ootavad homset jõulukuuse alla peitmist. Akile on mul kolm kinki, midagi suurt ja head ma ei osanud ka seekord välja mõelda, nii et kompenseerisin kvaliteedi määraga. Kassidele muide ostsime ka peene kingi, mingi masina, mis kepi otsas olevat hiirt keerutab. Meie rojud umbes kehitasid selle peale õlgu ja otsisid kuskilt nurgast välja minu vana juuksekummi ja mängisid sellega hullunult pool õhtut. Järgmine aasta saavad nad meilt kingiks karbitäie juuksekumme.

Ma olen vist oma blogipidamise jooksul ka mitu korda pidanud dieeti alustama ja ilmselt ka alustanud ja ega seekordki midagi erinevat pole. Plaan on uuest aastast (taas)alustada tervislike eluviisidega. Hetkel suuri jõulusöömaaegu oodates pole ausalt öeldes mõtet ennast mingi dieediga masendada :) Ent jaanuaris sulgpall, vähem magusat ja nii edasi, you know the drill. Räägin siis edaspidi, kuidas sellega läheb.

Aga seniseks: häid jõule, võtke endale aega puhata ja siis uuest aastast uue hooga! Tervitused ja kallistused, nii nendele, keda ehk aasta lõpul veel kohtan kui ka teistele!

Tidili-pomm!

Jõulustress on täies hoos, mul pooled kingid ostmata ja ei viitsi üldse kaubanduskeskustesse ronida koos kõikide tuhandete muude inimestega.
Jõulufiilingu tõstmiseks on keegi käinud meie jõulutulede juhtmeid lõikumas. Meil on maja ees männi ümber kaks 40 lambi sarja ja juba varem vaatasin, et nonii, ühed lambid on kustunud, et nojah olidki mingid odavad. Nüüd laupäeval, kui esimest korda päevavalguses neid nägin, märkasin, et juhe rippus nukralt puu küljes. Siledalt katki lõigatud. Ja veel nii, et üks tükk juhet lebas kõrval maas, seega oli tõenäoliselt juhe lenksu keeratud ja noaga kraks! tõmmatud. Bandiidid ma ütlen.
Aki juba leiutas selle peale igasugu "parandatud omadustega" elektrijuhtmeid välja, kõrgema pingega vms, nii et lõikamisel ka särtsu saaks :P Aga kahjuks on miskipärast sellised asjad seadusega ära keelatud, ebaõnn.

Meie kõrvale kolivad ka hetkel uued naabrid (mitte, et ma neid selle juhtmeskandaaliga kuidagi ühendaks), aga tundub, et need ka mingid inglid pole. Ühel õhtul kuulsin seina taga meest karjuvat "VAIT! VAIT!" ja selle peale mürtsatas varsti nende välisuks ja õues oli kuulda kummide vilinat. Remontimas käib neil terve rullnokkade armee, igaüks oma tuunitud autoga. Nädalavahetusel oli viis autot meie maja juurde pargitud, paar tükki tee äärde ja paar tükki maja ette kõnniteele. Jaa, mul on eelarvamused.

Nii, selliste jõulumeeleoludega seekord lõpetaks.
"Aisakell, aisakell.."

Piparkoogimaja 2007

Tadaa! Ometigi on majake valmis ja jänkud õuel.




Hetkel on küll seis selline, et keegi on käinud jänkude kõrvasid krõbistamas ja seega kõrvad on ee... nudid. Lakult ma küsisin, et kes käis ja ta vastas et mjääuuuu. Vot siis.

Rohkem mul suurt asja polnudki, aga korvan selle ühe pildiga. Awwwwwww!

Piparkoogimaja pole veel valmis. Kleepisime tükid küll glasuuriga kokku, aga maja õuel pole veel jänkusid, nii et pilti ei saa üles laadida. Minu eelmises postituses välja käidud "homme on maja valmis" oli seega ülimalt optimistlik väide.

Mulle tundub, et ka meie korteri remondiga käivad asjad sarnaselt, oleme algselt hooga lubamas ja tegelikult pole siiani veel uut sauna ega köögi töötasemeid ega muhvigi :) Mañana, mañana!

Positiivne on siiski see, et auto on remondist viimaks tagasi. Ma olen juba mitmele msn-i vahendusel kurtnud, et autol läks toss välja nädal tagasi reedel ja veeti puksiiriga remonditöökoja õuele. Lisaks sellele, et mootor käimas ei püsinud, olid autol ka veel vanad vead parandamata, ehk siis juhi iste rikkis ja tagarehv hõõrus vastu autot. Jeerum, mis romu. Nüüd siis ootame arvet. Täpselt enne jõule selline kena kink siis.

Tegelikult ma pidin täna rääkima sellest, et millest sa tead, et oled vana? Sirvisin ühel päeval kohalikku teismeliste tüdrukute mainstream-ajakirja, kus tavaliste meigi- ja suhteteemade lisaks olid aasta kuumima kuti hääletustulemused. Edetabelis oli küll Brad Pitt ja Beckham ja Johnny Depp ja sellised "minu nooruse" kuumad kutid, aga võitja pilti võite vaadata näiteks siit. Jah, ma olen eelmise aastatuhande vanamutt. Ma olen totally out, kuna ma lihtsalt ei saa aru!

Akil oli samal ajal sarnane issand-kui-vana-ma-olen!-kogemus, kui tema kunagisest silmarõõmust olid sellised pildid netis (1, 2). Mis teha, aastad ja gravitatsioon teevad oma töö.

Kuna mul alati on mingit juttu linnu söögilauaga seoses, siis seekord soovitus minna vaatama looduskalender.ee lehelt linnukaamerat. Täna käis seal tihaste ja uude pisilindude lisaks mustvalge kõuts, mugis rasvatükki :)

Täna läks käima selleaastane piparkoogimaja projekt. Varusin kilo tainast, värvilisi komme ja suhkruglasuuri, valget ja rohelist. Lõikusin paberist maja sabloonid välja ja rullisin higipull otsa ees tainast.

Kõige ägedam osa muidugi oli maja dekoreerimine. Asi algas tavaliselt ja tagasihoidlikult, aknale valge glasuuriga raam ümber jne, aga mingil hetkel mökerdasin ühele seinale liigselt rohelist glasuuri. Loomulikult tuli seda asja parandada värviliste kommide lisamisega, et tähelepanu kõrvale juhtida. Lõppes asi sellega, et ma toppisin neid komme hullunult igale poole. Tulemus on kergelt hüsteeriline, aga minuarust üks piparkoogimaja peabki värviline olema!
Homme kleebime maja kokku, aga poolelioleva ehitise pilti näeb juba täna :)




Muidu on meil ka jõuluhooaeg juba alanud, viskasime maja ette männile jõulutuled ümber. Ka ilm toetab seda, +5 kraadi ja vihma kallab, tõeline white christmas!

Kuna järgmine nädalavahetus on juba esimene advent, siis muidugi arutasime Akiga ajakohalise teema üle ehk kas päkapikud meid uues kodus üles ka leiavad või mitte? Ja kuidas nad kassidest mööda saavad.. äkki ühel hommikul leiame põrandalt pisikese punase mütsikese ja Lakul paistab suunurgast midagi karvast, peaaegu nagu kellegi habe oleks ... Eks näis, loodame parimat, ma juba otsisin sussid välja ;)
Tegelikult mul juba käisid varakult päkapikud, umbes nädal tagasi. Tõid räsitud mänguhiire. Leidsin selle hommikul kinga seest. Ma loodan, et see pole märk tulevast kingisaagist või vihje selles suunas, et ma olen paha laps olnud.

Linnumajaprojektist ka update - uus liik on seekord pasknäär, laupäeval nägin kahte maapähklikausilt ära lendamas. Söödikoravad on samuti jätkuvad külalised.

Ma ei tea tegelikult veel üldse, millest ma täna kirjutan. Mõtlesin lihtsalt, et publik nõuab uut kirjatükki ja seda ta peab ka saama! Kvaliteedi eest ma ei vastuta.

Täna oli muidu tüüpiline päev. Oleks olnud erilisem, kui ma oleks ennast peale tööd tantsutrenni peksnud. Aga paraku otsustasin eile määravate põhjuste sunnil (oleks pidanud säärekarvu ajama ja mul on nõmedad trenniriided), et ei hakka ikkagi minema.

Sellest võite kohe arvata, et mu lahjenduskuur läheb hästi :) Trenn käib ja söön ainult kapsaid ... NOT! Choko-kohvi määra olen küll radikaalselt vähendanud, et siiski mingid edusammud.

Tööl oli isegi üle pika aja suhteliselt rahulik, simuleerisin pool päeva töötegemist, vaatasin reedese pikkujoulu-peo pilte, koristasin oma lauda ja surfasin netis ringi. Olin väga tõhus.

Mhm. Mul pole rohkem midagi öelda. Maybe next time!

Hõuli shitt! 69,7! Kas teil on ka aimu, mida see tähendab? Olen peagi suur ebakorrapärane rasvaplönn.

Ma mõtlesin kohe siis täna peale kaalule astumist hardalt ja pikalt, et mida või keda ma selles süüdistada võin.

1) Aki. See oli tema idee, et kaal ei või magamistoas olla ja et see jääb siin tee peale ette. Nojah, toppisime kaalu vannitoa kapi alla. Kuna kaalu kättesaamiseks peab kummardama ja seda välja lohistama, siis ma paar nädalat ennast ei kaalunud. No ja näed mis tulemus on, mul polnud asjade sellisest käigust aimugi!

2) Töökoha kohviautomaat. Ma olen varemgi seletanud hukatuslikust choko-coffeest ja kakaost. Neil on selles kindlasti oma osa, kuna viimasel ajal olen töökiirete tõttu normaalsest rohkem ergutust vajanud.

3) Boss on haiguslehel. Miskipärast oleme seetõttu käinud töökaaslasega lõunal rohkem väljas söömas ja asju arutamas, selle asemel et poest mikrotoitu tuua. Ma tean küll, te arvate, et mikrotoit on ebatervislik ja et ma ajan jama. Paraku töökoha lähiümbruse söögikohad on kas hiina restod (mm, friteeritud kana..) või siis junk foodi kuningriigid (kanaburrito, pizza buffet, kebab ja french fries... lääh). Jube head söögid tegelikult, ila hakkas juba voolama.

4) Talv tuleb. Pime ja külm glögi- ja piparkoogihooaeg algab. Ma ei pea ilmselt seletama, et mulle meeldib kraadidega glögi rohkem kui alkoholivaba ja et piparkoogid pole ka kunagi suhkruvabad.

5) Tööl on palju tegemist. Vaata ka punkt 3) ehk boss on haiguslehel. Seetõttu pole ma tantsutrenni jõudnud ja muidu ka päev näeb välja selline, et peale tööd vajun teleka ette sööma ja puhkama.

Ilmselgelt kogu maailm on minu vastu ;(
A õnneks on parandusettepanekud olemas. Aki lubas kaalu magamistuppa tagasi tuua, tööl hakkan jälle kummeliteed lürpima ja boss tuleb ka juba reedel tööle. Akil ma palusin veel ka punkt neljaga aidata, ehk siis kontrollida poes käies, et keegi salaja ostukorvi komme ja piparkooke ei topiks ;) Neljapäeval lähme sambat harjutama, nii et trenniga saan ka otsa peale!

Birdwatch

Täna oli esimest korda peale eelmist pühapäeva võimalik lindude söögimaja külastamist jälgida. Tööpäevadel lahkun hommikul pimedas ja koju jõuan samuti õhtuhämaras.
Täna hommikul olid kohal loomulikult rasvatihased ja rohevindid, ent üllatuskülaliseks oli seekord rähn! Paistis üsna kohmakas ja suur välja selle maja küljes rippudes.

Kogu ümbruskonna oravapopulatsioon on ka ilmselgelt söögipunktist teadlik. Kimavad mööda harjavart üles ja muudkui ahmivad seemneid, samal ajal pooled seemnetest muidugi lendavad maha. Tihedaim külaline paistab olevat üks koheva sabaga hästi söödetud talvekarvas orav, ent kohal on käinud ka hallis talvekarvas niru sabaga orav ning pruun suvekarvas pisike orav. Aga ega neid oravaid ei tea, kõik suht samasugused näevad välja.

Nukralt täna jälgisin siis aknast, kuidas oravarojud suurema osa lindude toidust pintslisse panid. Tõenäoliselt ostame nüüd oravatele eraldi pähkleid ja päevalilleseemneid ja paneme kausiga linnumajast kaugemale.

Arvutasime ka välja, et kui nädalas läheb lindude söögilauale vähemalt kilo seemnesegu (tegelikult meil sai kilone pakk juba 5-6 päevaga otsa), siis kuni kevadeni on vaja ligikaudu 20 kilo seemneid. Eeldusel, et söödikoravad linnutoidu rahule jätavad ja maapähkleid pugivad.

Alustan puupaku seiklustest vol 2. Eelmisel nädalal läksin suurte ootustega uuesti tantsutundi, lootes seekord ehk ka midagi osata. Treener oli tõepoolest mees ja hip-hoppi oli rohkem kui salsat, ent oma võimalused keerasin metsa juba sellega, et jätsin meelde vale trenni algusaja. Rahuliku südamega ootasin ukse taga ja mõtlesin, et millal need eelmised seal lõpetavad ometi, kaua võib seda tümpsu kuulata. Kui omaarust õige algusaeg kätte jõudis, läksin viimaks vastuvõtust uurima, et kas saal on vale või milles asi - ja muidugi tuli välja, et trenn juba viimased 15min peal.

Siiberdasin siis vabandava näoga sisse ja üritasin millestki aru saada, aga paraku olid teised juba pool sarjast selgeks õppinud. Juhhei. Puujalg siis keerutas seal kaasa niipalju kui oskas seda algusosa, uuemaid liigutusi hakkas õnneks ka mingi hetk peale tulema. Ausalt öeldes ega ma nende järjestust ka ei suutnud korralikult meelde jätta. Ma arvan, et annan alla ja lähen homme hoopis algajate salsatundi.

Eelmise nädala neljapäeval käisime Akiga peenel üritusel, NRJ Fashion Awardsil. Kutsed tulid tööle, ent kuna seal oli kirjas pidulik riietus, pistsime selle peale hoopis rohkem raha kui asi sisuliselt väärt oli :) Mina ostsin kleidi (ausalt öeldes väga armas kleit ja mul pole väga pikka aega päris õiget ilusat kleiti olnud) ja Aki pidi uued suuremad viigipüksid hankima. On siin teine hea toidu peale saanud ja vat kohe ennast käest lasknud. See on see kokkukolimine!!1 :)

Muidu oli selline tavaline meediaüritus, kes oli tulnud moodi vaatama, kes tasuta viina pärast (et kellelegi arusaamatuks ei jääks, siis meie kuulusime sellesse viimasesse kategooriasse. Või vähemalt mina, kuna Aki oli roolis ja tegelikult siis tasuta limonaadi tõttu kohale tulnud.) Võitjaks kuulutati väga kunstiline rõivatükk (pildil parempoolne), meie meelest hullusärk.

Nädalavahetusel üllatas talv taas, ent talverehve muidugi meil all polnud. Siiani pole, rehvid on töökojas ja ootavad neljandat sobivat velge (ma loodan et termin on õige.. st see jubin, mille peale rehv pannakse), selle nädala jooksul peaks asi viimaks õnnestuma. Täna oligi hommikul päris mugav -10 pakane, et bussiga tööle minna.

Pühapäeval panime kassidele õue atraktsiooni - harjavarre otsa lindude söögimaja. Tihased olid kohe kallal. Paar peotäit viskasin ka maapinnale ja söödik orav tuli neid mugima. Laku oli pool päeva akna taga valvel, et mis värk seal meie õuel ometi käib, linnumaffia ja kõige tipuks mingi metroseksuaalne rott ka veel (keegi kunagi ütles, et mis see orav muud on kui edev ehitud rott ;)).

Tot-tot-toots!

Aa, bai de vei, ühes sissekandes rääkisin öisest külalisest. Monster tegi ka teise kollituskäigu, aga seekord tabasime süüdlase kaameraga!

(Klikka pildil, et piilujast suuremat võtet näha :))

Visit Helsinki

Nädalavahetus taas selja taga ja uus nädal käes! Tore muidugi, et mul juba esmaspäeval tööl närvid läbi on. Tugev algus on pool võitu või midagi sellist.
Nädalavahetusel see-eest oli taas täisprogramm ja vähemalt tööasjade peale ma ei jõudnud üldse mõelda. Meil käisid nimelt külalised (ma ei tea, kas ma võin nimesid avaldada, nii et pigem ei kirjuta.. kes teab, see teab), kellele siis Helsingi turismisihtkohti näitasime. Laupäeva õhtul külastasime Linnanmäki lõbustusparki ja jäätusime kringliteks. Muidu ma võiks küll Vuoristoradal ehk ameerika mägedes veel ja veel ringe teha, see on just mulle parajalt õudne ja parajalt lõbus.

Pühapäeval käisime päikesepaistelise ilmaga Korkeasaari loomaaias. Supervärk, hästi paljud loomad olid tegevuses, tavaliselt ma olen suvel käinud ja loomad siis ainult lebasklevad roidunult. Minu lemmikud olid manulid, saarmad ja taplevad karud.

Puupaku seiklused

Teen kiire sissekande eilse tantsutrenni asjus. Kiirelt hommikul tööl, enne kui teised näevad.

Läksin eile katsetuse mõttes salsa hiphop tundi. Enda liigutamine ju positiivne asi ja tantsimine üleüldse tore. Niisuguste mõtetega ma sinna suundusin.

Esiteks palun kujutage ette mind, 176cm ja selline kobakas nagu ma olen - senini käinud kas kossu-, võrgu- või sulkatrennis (ok väiksena tegin ka peotantsu, aga see ei loe!).

Kohapeal oli esimene üllatus see, et meestreenerit polnud kohal ja asendajaks oli pisike särtsakas brasiillanna (siinkohas kujutage võrdluseks jälle ette mind, pikk kaame põhjamaa latt). Naine tegi selliseid sheikimise liigutusi, et ma küll kõigele pihta ei saanud. Puusad mul siiski liiguvad, aga õlavööde mitte. Eriti kui õlgu peab liigutama kiirelt ja eri suunas ja puusad samal ajal paigal hoidma. Whaaaat? Ma nägin välja nagu lehm ballettitunnis. Muidugi saali kaks seina olid peegleid täis, nii et sunniviisiliselt pidi ennast ka peeglist vaatama.
Teiseks mul pole ausalt öeldes eriti seda materjali, mida sheikida. Huumor.

Aga ega ma väga löödud pole, järgmine kord üritan uuesti ja loodan, et seekord on kohal meestreener, kes väga seksikaid liigutusi ei õpeta.

Täna olen perfect girlfriend. Viskasin Aki metroojaama, et ta saaks sõbraga õltsile minna ja jäin ise koju koristama. Homme tulevad varakult külalised, nii et täna peab korter tip-top olema. Lubasin veel Akile metroojaama vastu minna, kui ta väga hilja peale just ei jää. Perfect, ma ütlen.

Nüüd mugin ise kordamööda baby-porgandeid ja Polly-komme. Muss mängib ja mina üürgan kaasa :P

"I work all night, I work all day, to pay the bills I have to pay
Ain't it sad
And still there never seems to be a single penny left for me
That's too bad
In my dreams I have a plan
If I got me a wealthy man
I wouldn't have to work at all, I'd fool around and have a ball..."

Koristamine on veel pooleli. Paraku ma vihkan tolmuimejaga möllamist ja kassiliivaga sahmerdamist, nii et lükkan neid aga edasi.

"Money, money, money
Always sunny
In the rich man's world
Aha-ahaaa
All the things I could do
If I had a little money
It's a rich mans world"

Köögi- ja mängunurk

Oma blogi uues osas, kööginurgas, esitlen ühe hea ja toitva kartuli-sibulasalati retsepti (copyrighti mõttes mainin ära, et Maku-lehest). Jube hea, kui ei pelga sibula maitset ega sinepit. Soovitan soojalt, lausa mina kobakäpp tegin hea salati (kuigi unustasin osta rohelisi oliive ja viskasin piprasegu üle köögipõranda).

800 g uusi kartuleid
4 sibulat koos võrsetega (selliseid enam poes polnud, nii et ostsin eraldi võrsed ja paar väikest mugulsibulat)
1 purk (235/142 g) rohelisi paprikatäidisega oliive
200 g fetajuustu

Kaste:
1 muna
2 spl sinepit
2 küüslauguküünt
1 dl toasooja oliiviõli
1 tl soola
1/2 tl piprasegu

Keeda kardulad, lase jahtuda ja tee salatikaste. Sega kausis muna, sinep ja hakitud küüslauguküüned. Lisa oliiviõli õhukese nirena ja sega, tulemus peaks olema paks kaste. Lisa soola ja pipart (ja ära piprakotti loksuta nii et sisu üle köögi lendab).
Lõigu kartulid suurteks tükkideks (väiksemad kartulid u pooleks) ja sega kaste ja kartulid. Lisa hakitud sibul, purk oliive ja fetatükid. Nämnäm.. tekitab sõltuvust!

Mängunurgas on täna pildimäng! Leia pildilt üks, mis rühma ei sobi! :)

Caturday

Kuigi nädalavahetused on ühed väga kiiduväärt asjad, tundub tihti, et neid pole kunagi küllalt. Näiteks võtame eilse päeva: oli täisprogramm, esiteks korralik väljamagamine ja siis kodused askeldused. Poeskäik, söögitegemine, pesu pesemine, nädalavahetuse puhkuse osa minigolfi näol, lillesibulate istutamine, muruniitmine ja muu aiaga seonduv, kassile ussirohu andmine, õhtul kerge Dooley's ja jutuajamine. Kogu päev oli miskit tegemist ja enne õhtut polnud hetkegi aega maha istuda. Ja mis tulemus oli?

Tulemus on see, et midagi konkreetset ei ole me ikkagi valmis saanud. Kortergi on koristamata. Aknalaudu pole veel, saunaistmete materjal istub ikka poes, pildid on laual ja mitte seinal, riidekapi ümberehitus on teostamata, köögi töötasemed vahetamata jne jne. Kustkohast võtta see aeg (ja ka muidugi raha), et kõik need tegemata tööd saaks nimekirjast maha kriipsutada, mina aru ei saa. Kui keegi teab, öelge mullegi.

Eile sai nalja ka. Hilisõhtul istusime elutoas ja loksutasime jäätükke oma Dooley'sis, kui mina vahelduseks akna poole vaatasin. Sealt jõllitas pimedast aknast mulle vastu valge kassi pea. Läks hetk aega enne kui ennast kogusin ja pihta sain, et jah ongi kassiga tegemist, mitte mingi tondiga. Kellegi hästisöödetud valge kiisumiisu oli oma öiset jalutuskäiku tegemas ja mõtles vahelduseks meie elutoa akna all olevale lillekastile hüpata ja sealt siis jälgida, mis me toas teeme. Kõik ju talle hästi kätte näha, väljas pime ja meil sees tuled põlevad.
Huumorkass ikka. Pärast hüppas lillekastilt alla ja passis läbi klaasitatud õueukse sisse ja haigutas seal ees. Tõime ka Laku teisest toast vaatama, et mis värk on ja vapral Lakul läksid vaid sabakarvad puhvi enne kui ukse eest köögilaua alla hiilis :)

Nüüd ma vist peaks selle koristamise juurde asuma, kui ma üldse midagi sel nädalavahetusel tahan valmis saada. Aki lubas küll tolmuimejaga ringi tõmmelda, aga kuna ta hetkel on varjunud töötuppa oma elektriskeemide ja jooniste juurde (overworked and underpaid ma ütlen!!), siis vaevalt teda sealt koristamisega välja meelitab.

Ohoo, jälle uus sissekanne. Ma üllatan ennastki.

Mul oleks ausalt öeldes paljugi öelda, aga ei taha kõike päris avalikult pasundada. Pealegi ei kao miski iialgi internetist, kui see sinna on korra toksitud, nii et teatud ettevaatlikkus on vajalik.

Ma tahaks rääkida sellest, et vahel tööl mõned asjad viskavad kopsu üle maksa. Sellest, kuidas me reedel üritasime Akiga oma tutvumise neljandat aastapäeva tähistada, kuid mis täiesti metsa läks. Et vahel mind ajavad täiesti tühised asjad ja inimesed närvi.
Aga kuna neist avalikult kõnelda ei saa, siis tuleb MSN Messengeris kiruda ja vihastuda, naerda ja taga rääkida ning üleüldiselt maailma parandada. Ma ei tea, mida ma ilma msn-ita teeksin. Räägiksin ilmselt kõva häälega iseenesega juttu, et suhtlemisvaegust kompenseerida.
Kui mul poleks roheliste online-mehikeste taga toredaid sõpru, kellega neid suuri probleeme arutada, oleks minu väike maailm üks kõvasti üksildasem koht.

Muidugi võib ka kassidega suhelda, nagu mina täna Lakuga, see on väga premeeriv tegevus (NOT!):

Laku: määuuu
mina: mis on, süüa tahad vä? Äh endal topsis ju toitu küll.
Laku: mäu-ääu
mina: ..midaaa?
Laku: äu
mina: miks sa Naukkuga ei mängi, tülis olete või?
Laku: vaikus

Lähen kööki võileiba tegema. Kass järgneb.

Laku: määäu
mina: no kuule, laske inimesel süüa.. mine mängi Naukkuga.
Laku: äu-äu
mina: no mis on pisike?

Asi lõpeb sellega, et mina jahun Lakule mingit möla ja silitan teda ja teine on vait kuni ma üritan oma võileiva juurde naasta. Siis hakkab kohe jälle peale "määäuu". Noh ilmselt ka suhtlemisvaegus :)

Eluvaim hakkab vaikselt tagasi tulema. Palavik ja peavalu on kadunud, kerge iiveldus on jäänud. Tuleb uuesti sööma õppida, kõik toidud tunduvad haisvat ja ei lähe mitte alla. Hetkel on populaarne mustikakissell maitsestamata jogurtiga. Ei lõhna praktiliselt üldse, aga maitseb hea ja
vitamiine peaks ka sisaldama.

Kolmapäeval peab tööle minema, loodetavasti selleks ajaks on jälle pisut puna põskedele tulnud. Ausalt öeldes olen ma küll kogu aeg kaame, nii et ma ei tea, kuidas selle punaga on, aga no vähemalt teoreetiliselt. Homme võiks üritada ka teha midagi muud peale voodis lebasklemise. Paneks riideid pessu või mingit taolist rasket füüsilist harjutust.

Kaalust on muide kadunud selle haigusega 2-3 kilo. Äkki mahuvad kapis rippuvad "skinny pants" jalga, peab mingi hetk proovima. Siis võiks lausa mingi positiivse nurga alt seda haigust vaadata.

38,8

Aargh.. sitt on olla. Pea valutab, selg valutab, jalad valutavad, koguaeg on külmavapped ja teki alt välja ei tohi tulla, kuna siis kõik hädad kolmekordistuvad.
Juba jõudsin eile kisada, et ohoo busy weekend tulekul, aga tutkit, istun kodus teki all ja lürbin teed. Haletsege kõik mind ;(

Ilge jama, kirjutasin hirmus pika jutustuse meie kassidest, siis pidin vetsu minema ja enne vajutasin veel nuppu "save as draft", et tekst kaduma ei läheks, aga tutkit, viskas mind bloggerist välja ja mitte mingit drafti enam kuskil pole. Nii et täna ma ei räägi siis kassidest.

Kirjutan üleüldse Kati tungival soovil, eks muidu see plokkimine ongi läinud selliseks nagu oma kõige esimeses postituses kahtlustasin - midagi nagu ei toimu ja plokk vajubki ära. No ja ma olen laisk nagu saabas ka.

Mugin just pisikesi porgandeid ja hoian omaarust kaalu. Tööl muidugi sõin nt eile kreemitorti (töökaaslase sünnipäev) ja täna shokolaadikomme ja lisaks veel shokolaaditükke (töökaaslased käisid Moskvas ja tõid ja pealegi mul pea valutas ja hirmus magusanälg oli, a shoks oli niiii hea). Aga muidu peale selle, et ma igapäev shokolaadi söön, olen ma magusasöömise maha jätnud. Minuarust päris normaalne värk. Huvitav ainult, et ma kaalust alla ei ole veel võtnud, mingi jama on siin mängus.

Nüüd on muide tulemas tiheda graafikuga nädalalõpp, nii et mul on seega vabandus mitteplokkimiseks. Neljapäeval Tallinnas teater+margaritad, reedel Vantaal vein ja lauamängud ja laupäeval soolaleivale minek ja mingite tundmatutega sotsialiseerumine.

Porgandid saidki pakist otsa, nüüd peab plokkimise lõpetama ja midagi muud süüa otsima.

Käisime eile Linnanmäe lõbustuspargis suvest viimast võtmas. Lisaks oli mul paar vabapääset SeaLife meremaailma, mida on juba kord kasutatud. (Kust mina pidin teadma, et pileti esitamise asemel antakse see kassasse, kus saab käele templi. Nii et viimati jalutasime lihtsalt sisse.)

Ma eriline oksendusmasinate fänn ei ole, seega piirdusin leebemate atraktsioonidega. Kõige toredam oli Vuoristorata ehk ameerika mäed (huvitav, miks on nende nimi eesti keeles selline?), aastal 1951 ehitatud puust atraktsioon. Nojaa, nüüd on ilmselt iga puust posti taga raudne latt. Rongi taga seisab nn pidurimees, kes kontrollib kiirust ja ohutust. Ehee, hoogne töökoht, päevas mitusada ringi.

Aki käis ka mingil jubedusel, asja nimeks oli Rakett ja idee selles, et esiteks tulistatakse sind otse üles ja siis teed sealt vabalangemist. Bökk :)

Teen ka väikse update'i meie pommiplahvatusprojektist ehk siis aed sügisel 2007. Muru kasvab, aga hõredalt. Mitmeaastastest lilledest on mingisugune kukehari juba õitsema läinud!





Aa, seda tahtsin ka veel öelda, et üritan jätkuvalt hmm.. tervislikku liini hoida. Ei söö magusat, selle asemel salatit jne. Noh, öösel nägin unes söömingut, mugisin igasugu häid asju ja tundsin süümepiinu. Alles täna päeval hakkasin asja üle täpsemalt mõtlema ja sain pihta, et see oli uni. Meil nimelt ei ole kodus kunagi nii häid asju ;(

Huumor

Midagi lõbusat vahelduseks, jälgige koreograafiat:

http://www.youtube.com/watch?v=lCgrG35-3js
http://www.youtube.com/watch?v=kA5GkLM5C7M

Kui esimesest võib arvata, et pole päris tõsiselt tehtud, siis teine on Soome Eurovisiooni laul.

Nähh, pole jälle kirjutanud. Ei ole nagu suurt midagi öelda.

Tööl oli peale puhkust päris vastik. Palju sahmimist ja täielik deprekas õhtul peale tööd, mitte muhvigi ei viitsinud teha. Lebasklesin voodis ja sõin. Nüüd vaikselt hakkab rütm tagasi tulema, jaksan vahel õhtul lausa mustad nõud kööki viia, selle asemel et kõrvale põrandale tõsta. Progress.
Sellepärast ma ei saagi aru, kuidas inimesed võivad olla puhkusel neli nädalat jutti. Kui mul juba üks nädal lööb täiesti pildi sassi, siis peale nelja nädalat tööle tulles ei suuda vist umbes järgmised kuu aega korralikult sisse elada ega midagi tarka teha.

Aga suured-suured uudised on ka! Ei ma ei ole rase ega midagi muud taolist, aga meil kasvab uus muru!!! Supervärk, järgmine aasta on golfiväljak aias, ma teile räägin.
Hetkel küll pisikesed harvad rohelised kõrred kerkivad maapinnast päikese poole, aga vat hakkame väetama ja puha ja küll ta kunagi mühiseb. (Siis muidugi kirun, et iga päev peab kaks korda niitma vms.)

Mis siis veel. Kassid said poest kassitoiduga pealekauba catnip-padjakese, eesti keeles ilmselt naistenõges on selle taime nimi. Naukku läks pöördesse, togis seda ringi ja kimas selle järel terve hommiku. Laku enam-vähem kehitas õlgu. Hetkel on padjakese asukoht teadmata, kahtlustan voodialust või muud sarnast kohta. Espoos leidsime näiteks kolimise käigus diivani alt 11 mänguhiirt. Üksteist.

Miks ma nii aeglaselt plokin

Niisiis (sellest sõnast tuleb alati meelde Singer-Vingeri Massikommunikatsioon, aga enivei) - niisiis, miks ma ploki kirjutamises pidurit panen.
Mul on puhkus. Üks nädal vaba aega kodus lebotamiseks, päikesevannideks ja ujumiseks, ilm on ju ka soodus. Aga tutkit. Operatsioon "pommiplahvatus aias" jätkub. Veel üks põõsas on oma elu lõpetanud kompostis ja metsviinapuu vääte on kärbitud. Pole aimugi, kas oli õige hetk selle tegemiseks või totaalselt vale, internetist ei saa ka korralikke nõuandeid. Naabrid juba kommenteerisid, et näe juba kolmas kärutäis viiakse komposti. No mis teha, kui mitu aastat pole aeda hooldatud :/

Uus lillepeenar on ehitatud ja vanasse istutatud supersegu mitmeaastastest taimedest. Ma nüüd siis ootan, et nad järgmine aasta mühinal õide puhkeksid. Muruga on kehvem lugu, seda pole veel istutatud, ootame niiskemaid ilmasid. Eks sel nädalal tuleb ka see veel ette võtta.

Kõige selle kõrvalt olen veel kardinaid lühemaks õmmelnud, käsitsi!! See mulle hirmsasti meeldib, võite kindlasti ette kujutada :S

Niimoodi see puhkus möödub, tõhusa treeningu tähe all. Õhtuti teen paar ringi kassiga õues ka ;)

Masinate võim

Meil on tööl hukatuslik kohviautomaat. Kõige tipuks on minu laua juurest selleni vaid paar sammu. Kaasa ei aita ka see, et vahetpidamata käivad teised sealt endale kohvi tilgutamas.

Tegelikult on kohviautomaat päris mugav. Paned tassi alla, valid ekraanilt, mida soovid ja vajutad paari nuppu. Peale mõningast mühinat voolab tassi soovitud jook.

Aga miks siis hukatuslik? Paraku on automaadi kahe nupu taga peidus valed valikud. Esimene vale valik on choko-kohvi. Natuke nagu kohvi, aga sisaldab hulgaliselt magusat ja peale tuleb veel selline suurepärane õhuke vaht.
Teine vale valik on piimakakao. Niidab oma suhkruannusega jalad alt.
Kui aga võtta pool tassi choko-kohvi ja pool piimakakaod, siis on tulemuseks keelt alla viiv kokteil ja seda peab iga päev saama, vähemalt korra kui mitte kaks.

Pobleemi võib-olla poleks, kui samal ajal ei näitaks kodus kaal aina suuremaid numbreid. Hetkel olen jõudnud 69-ni. Seitsmega algavat numbrit ma näha ei taha ja seetõttu on lõpp minu päevastel magusadoosidel.

Või no teoreetiliselt on lõpp. Praktikas olen paar korda pidanud järele andma, noh peale kella kahte tuleb tööl uni peale ja teate ju küll. Täna olin tubli, ühtegi suhkrudrinki ei joonud. Jubedad võõrutussümptomid olid, tappev väsimus ja rutiinne töö.

Kõige tipuks helistas mulle spordiklubist minu juhendaja ja küsis, kas oleks aeg jõusaaliprogramm järgmisele tasemele vastavaks teha. Öhöhöh, ma pole juba mitu kuud sinna jõudnud ja tõesti pole veel vaja raskemat programmi ;(

Respect my authoritah!

http://www.sp-studio.de/, kui aega üleliia on :)

Nostalgia

Kolimise käigus leidsin taas üles oma vana kassettikollektsiooni. See sisaldab tõeliseid pärleid: Roxette, Linkin' Park, Backstreet Boys (jaa, lausa kaks albumit!), N' Sync, The Doors, Verve, erinevad soundtrackid, Blur, Ace of Base (ärge küsige, ma ei tea miks) ja minu suur lemmik East 17!

Kahjuks pole hetkel majas ühtegi kassetimängijat, mistõttu pidin YouTube'i poole pöörduma. Popid poisid! Minu lemmik oli Tony, tema järgi sai nime mu teine rott. Oi kuidas me neid fännasime sõbrantsiga. Tipphetkeks oli ilmselt East 17 kontsert Rock Summeril, mida me kohusetundlike fännidena loomulikult vaatama läksime. Terry muide lehvitas mulle ja loomulikult Tony laulis ainult minule! :D

East 17 oli muidugi kõvasti coolim bänd kui Take That. Igatahes Let It Rain!

PS. Pille, kui sa seda loed: Aur! Aur!

PPS. Ma olen ilmselt jube vana juba, kuna mu lemmik näeb nüüd välja umbes selline ;(

Do it yourself!

Telekast tuleb jätkuvalt selliseid reality-saateid, kus sisustatakse kellegi tuba, korrastatakse aed või ehitatakse koerale kuut (päriselt ka on kuudisaade olemas :)). Igatahes tulemus on alati superilus ja kõik hüüavad oumaigaad vauu oumaigaad OUMAIGAAD!

Noh, me tegime ka natuke õueremonti. Kiskusime välja ühe ilmatusuure põõsa, mille taga oli nõgeseid ning samuti tegime 1:0 siseõue keskel olevale lilleistutusele, mis oli täiesti käest lastud. Vähendasime lilleistutuse pindala ja tasandasime maad. Tulemus on ka suhteliselt oumaigaadi vääriline, nagu pomm oleks aias lõhkenud.

Järgmisel nädalal külvame kõva jalgpallimuru peale, siis ma ootan, et nagu telekaski, oleks meil tihe rohetav muru varsti püsti ja lilled õitsemas. Elame-näeme!

Reedeõhtune eufooria

Lugesin täna tööl pool päeva üht blogi ja kõkutasin hullunult. Ausalt Eestist ja eesti keelest. Tegelikult ma jätsin kõik need poliitilised seisukohad lugemata ja otsisin vaid magusaid palu. Soovitan soojalt. Lugege ka kommentaare, selgub "leather mouse'i" saladus ja palju muud.

Seal on ka ühes arutelus naljaga pooleks välja käidud, et rootslased on svenssonid, soomlased Pekka Põdrad ja eestlased ... maalt ja hobusega :D Aki igatahes ei saanud Pekka-naljale pihta, aga see-eest oli tema arvates hobuseteema väga koomiline. Sama kategooria alla käib MatkaPeura bussifirma, no seda ei saa minuarust tõsise näoga vaadata!

Panin kohe enda plokki ka pilte ja puha. Ja vaatasin lühifilmi "Tulnukas", tuli kohe koduigatsus peale tead, maivõi teeks ühe burksi noh mees. Ei ma ei oska, seda peab ilmselt pikemalt harjutama :)

Multikultuursusest ja väiklusest

Kui ma esimest korda metrooga kodu suunas sõitsin, nägin aknast suuri kortermajade rühmi(täpsustuseks: metroo tõuseb mingi hetk maa peale) ja tegin oma peas kohese sildistamise: geto. Meie pisikest ridamajade linnaosa ümbritsevad Helsingi suured ja halvamainelised magalad.

Halb maine põhineb linna sotsiaalkorterite rohkusel nendes piirkondades ja ilmselt on seal kuritegevuse tase ka pisut kõrgem kui mujal. Aga otse välja öeldes – nendes linnaosades elab lihtsalt mingi osa muulasi.

Siinkohal tulebki mängu minu alateadlik hirm kõige võõra suhtes ja rolli hakkavad mängima kõik need ajupesu-jutud: mustanahalised on räpased, neile ei tohi pikka aega silma vaadata, muidu saad peksa jne. Ratsionaalselt võttes on see puhas jama, ma pole näiteks lugenud ühtegi uudist mustanahalise kirvemörtsuka kohta, küll aga soomlastest.

Isegi venelased tekitavad siin suhteliselt koduse tunde. Metroos vene keelt kuuldes tuleb mõnikord lausa kiusatus purssida, et ”ja tozhe tshut-tshut umeju po-russki govorit!”

Mõnda eestlast märgates see-eest võib pea lausa sassi minna. Üleeile läksin üht bussijuhti tülitama küsimusega tema marsruudi kohta ja mulle vastati nii selge eesti aktsendiga, et pursatasin automaatselt: ”Sa oled eestlane!?” Ilmselgelt ajasin oma kiire keelevahetusega bussijuhi segadusse ja ta jätkas soome keele purssimist. Nüüd oli minu kord kohmetuda ja bussist välja taganeda, soome keeles ”Kiitos, moi!” mainides. Edaspidi luban vaeseid bussijuhte mitte kohutada.

Aga tegelikult, mis õigus on eriti minul kommenteerida ”getosid”? Ise olen samamoodi immigrant, vähemus. Pealegi olen üles kasvanud samasuguses kortermajas ja polnud seal hullu midagi. Kummaline, kuidas kõik võõras ja tundmatu toob minus esile väikluse. Püüan heaks hakata.

Kolimisest (sõnast koli?) ja kappidest

Kolimine ehk kraami ühest kohast teise siirdamine on tehtud. Pool kolast vedeleb veel põrandal kastides, ent siiski pole vaja enam midagi treppidest üles-alla tassida.

Minuarust on imepärane see, kuidas esiteks tuli meie kappidest ilmatu hunnik asju välja ja teiseks, kuidas õnnestub need asjad pärast kolimist tagasi kappidesse toppida, ilma et midagi üle jääks. Mul on kahtlane tunne, et see viimane ei õnnestu, kui just pole tõsi see, et kapi sees on palju rohkem ruumi, kui väljastpoolt vaadates oskaks arvata.

(See on umbes nagu relatiivne aeg: sõltub sellest, kummal pool WC ust oled. Samamoodi siis kapi mahtuvus sõltuks sellest, kummal poole kapiuksi oled. Kui aga juba rääkida kappidest, siis kas kõik mäletavad seda mängu eestlastest, viinast ja kapist? (http://www.aegmaha.com/?id=2779) Üleüldse, miks kapid on nii suure tähtsusega, et näiteks kapist välja tulemine on lausa omaette teema?)

Natuke ka matemaatikat. Kolimiskastide üürimise lehel on soovitus, et tuleb võtta üks kast ruutmeetri kohta. Meil oli korteris 53 ruutu, aga me ei uskunud kuidagi, et nii palju kaste vaja läheks. Tegelikult ma olen tuttavatelt küll kuulnud, et nad laenutasid about 30 kasti ja vaja läks topelt nii palju.
Siiski mina erilise optimistina pakkusin välja 10 kasti (kuna ma kolisin Tallinnast siia 4 kasti ja mõne spordikoti abil), Aki ilmse realistina 20. Laenutasime siis kompromissina 15 kasti. Neid jäi loomulikult väheks, paras oleks olnud umbes 20-25 kasti.

Siit moraal: sa ei oska kunagi arvata, kui palju sul tegelikult kraami on! Alles siis, kui sa kõik selle kastihaaval pakiautosse kandnud, higimull otsa ees, hakkab asi vaikselt kohale jõudma.

Paha siga, mitu viga

Kogu maailm on minu vastu.

Kuidas muidu ma peaksin tõlgendama seda, et talvel jookseb mul nina kogu aeg külma tõttu tatti ja suvel tuleb mul päikesest ja tuulest peavalu? See on mingi ülemaailmne vandenõu ja ma peaksin ilmselt istuma ainult kodus teki all ja surfama internetis mustade silmaaluste ja kaame nahaga.

Üks kord puhkusel saan remondi kõrvalt nina ka välja pistetud ja terve ilusa päikesepaistelise päeva Suomenlinnas veedetud ja of course õhtuks on mingi migreen või miski kallal ja no punasest nahast ma ei hakka rääkimagi. SPF 20 ja ei miskit kasu. Ma räägin, et vandenõu.

Ma olen kogu aeg vaikselt unistanud, et oi kunagi lähen Toskaanasse või kuhugi taolisse imekaunisse veinimaakonda elama ja ei pea enam talve ja sügist kannatama, aga no ei saa noh, päiksevarju pean vist hakkama kasutama ja karvamütsi ka.

Aga muidu soovitan soojalt, minge kõik käige vähemalt korra Suomenlinnas. Praamiga Kauppatorilt 10-15min. Kui külla tulete ja ilus ilm on, käime ära! :)

PS. Kõik mu postitused ei hakka olema nii negatiivsed ja ihuhädasid puudutavad, vastupidiselt sellele, mida eelneva kahe postituse põhjal võiks arvata ;)

Vigane sant

Täna ärkasin täiesti kange seljaga ja käelihased valusad. See on tulemus, kui käid 15km kanuumatkal ja sõuad nagu lollakas. (Kas korrektne termin oleks tegelikult aerutamine ..? Sõutakse vist paadis?) Igatahes, minu suurepärane ja geniaalne idee kinkida Akile sünnipäevaks üllatuskanuumatk läks minu osalt täitsa aia taha. Jah väga tore ja ilus oli ja uus kogemus, aga issand jumal kui raske. Eriti kuna istusin ees ja aerutasin kohusetundlikult ja iga kord kui taha vaatasin, siis Aki tüüris aeruga ainult suunda. No okei, vahel ta aerutas ka. Aga ma siiski kahtlustan veidi, kuna tal ei valutanud hommikul lihased üldse.

Igatahes ära tegime, 15km ja 4h. Minu lemmikosad matkast olid need, kus pidi kanuuga randuma ja siis läbi metsa seda teisele poole kaldale kandma. Ikka tõeline ekstreem, kanuu nüüd päris udusulg ei ole ja seetõttu me tegime sohki ja vedasime seda mööda metsarada. Seda kandmise juttu muidugi internetis matkakorraldaja lehel kirjas ei olnud, ma oleks ilmselt ümber mõelnud ja ka põhjendatult :)

Minnes tagasi hommikuse kange selja juurde, mis võiks olla parem venitustreening kui uue korteri koristamine! Seinte värvimisega oleme ühele poole saanud ja nüüd siis homme tuleb mingi tüüp parketti lihvima ja lakkima. Pidi põrandalt kõik kraami üles korjama (hea seljalihaste venitus) ja tolmuimejaga vehkima (käelihastele mõnus soojendus). Siiski olulisim on see, et varsti võime sisse kolida. Nädala pärast on puhkus läbi ja eeldatavalt lähen tööle siis juba metrooga praeguse rongi asemel.

Minu esimene blogi

Uhhuu, olen ka lõpuks jala internetimaailma ukse vahele saanud ja blogima hakanud. Olen varemgi seda kaalunud, aga alati on kerkinud esile mitmeid probleeme:

1) mis keeles peaks blogi olema - selge see, et emakeel on kirjutamiseks parim, aga tõenäoliselt oleks mul ka muukeelseid lugejaid.

2) kuigi ma nüüd juba suurusehullustuses ütlesin välja, et mul oleks lugejaid, siis tegelikult on mind alati vaevanud küsimus, et kes mu jahumist ikka viitsiks lugeda?

3) millest kirjutada? On mul ka midagi öelda? - sellele mul polegi hetkel vastust.

4) kas mul on ka aega ja viitsimist korralikult blogida või vajub asi peale esimest suure hurraaga algust ära? Eks näis ...

Aga siin see nüüd on, my first blog ja puha.