Kui ma esimest korda metrooga kodu suunas sõitsin, nägin aknast suuri kortermajade rühmi(täpsustuseks: metroo tõuseb mingi hetk maa peale) ja tegin oma peas kohese sildistamise: geto. Meie pisikest ridamajade linnaosa ümbritsevad Helsingi suured ja halvamainelised magalad.
Halb maine põhineb linna sotsiaalkorterite rohkusel nendes piirkondades ja ilmselt on seal kuritegevuse tase ka pisut kõrgem kui mujal. Aga otse välja öeldes – nendes linnaosades elab lihtsalt mingi osa muulasi.
Siinkohal tulebki mängu minu alateadlik hirm kõige võõra suhtes ja rolli hakkavad mängima kõik need ajupesu-jutud: mustanahalised on räpased, neile ei tohi pikka aega silma vaadata, muidu saad peksa jne. Ratsionaalselt võttes on see puhas jama, ma pole näiteks lugenud ühtegi uudist mustanahalise kirvemörtsuka kohta, küll aga soomlastest.
Isegi venelased tekitavad siin suhteliselt koduse tunde. Metroos vene keelt kuuldes tuleb mõnikord lausa kiusatus purssida, et ”ja tozhe tshut-tshut umeju po-russki govorit!”
Mõnda eestlast märgates see-eest võib pea lausa sassi minna. Üleeile läksin üht bussijuhti tülitama küsimusega tema marsruudi kohta ja mulle vastati nii selge eesti aktsendiga, et pursatasin automaatselt: ”Sa oled eestlane!?” Ilmselgelt ajasin oma kiire keelevahetusega bussijuhi segadusse ja ta jätkas soome keele purssimist. Nüüd oli minu kord kohmetuda ja bussist välja taganeda, soome keeles ”Kiitos, moi!” mainides. Edaspidi luban vaeseid bussijuhte mitte kohutada.
Aga tegelikult, mis õigus on eriti minul kommenteerida ”getosid”? Ise olen samamoodi immigrant, vähemus. Pealegi olen üles kasvanud samasuguses kortermajas ja polnud seal hullu midagi. Kummaline, kuidas kõik võõras ja tundmatu toob minus esile väikluse. Püüan heaks hakata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar