Ohoo, jälle uus sissekanne. Ma üllatan ennastki.
Mul oleks ausalt öeldes paljugi öelda, aga ei taha kõike päris avalikult pasundada. Pealegi ei kao miski iialgi internetist, kui see sinna on korra toksitud, nii et teatud ettevaatlikkus on vajalik.
Ma tahaks rääkida sellest, et vahel tööl mõned asjad viskavad kopsu üle maksa. Sellest, kuidas me reedel üritasime Akiga oma tutvumise neljandat aastapäeva tähistada, kuid mis täiesti metsa läks. Et vahel mind ajavad täiesti tühised asjad ja inimesed närvi.
Aga kuna neist avalikult kõnelda ei saa, siis tuleb MSN Messengeris kiruda ja vihastuda, naerda ja taga rääkida ning üleüldiselt maailma parandada. Ma ei tea, mida ma ilma msn-ita teeksin. Räägiksin ilmselt kõva häälega iseenesega juttu, et suhtlemisvaegust kompenseerida.
Kui mul poleks roheliste online-mehikeste taga toredaid sõpru, kellega neid suuri probleeme arutada, oleks minu väike maailm üks kõvasti üksildasem koht.
Muidugi võib ka kassidega suhelda, nagu mina täna Lakuga, see on väga premeeriv tegevus (NOT!):
Laku: määuuu
mina: mis on, süüa tahad vä? Äh endal topsis ju toitu küll.
Laku: mäu-ääu
mina: ..midaaa?
Laku: äu
mina: miks sa Naukkuga ei mängi, tülis olete või?
Laku: vaikus
Lähen kööki võileiba tegema. Kass järgneb.
Laku: määäu
mina: no kuule, laske inimesel süüa.. mine mängi Naukkuga.
Laku: äu-äu
mina: no mis on pisike?
Asi lõpeb sellega, et mina jahun Lakule mingit möla ja silitan teda ja teine on vait kuni ma üritan oma võileiva juurde naasta. Siis hakkab kohe jälle peale "määäuu". Noh ilmselt ka suhtlemisvaegus :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar