Aiajutte peale pikka talve

Tuli küsimus, et kuidas aed on talve üle elanud. Ja kui keegi aiateemalise küsimuse esitab, siis vastan heameelega :) Ja pikalt! :D Hea põhjus ka jälle üle pika aja blogi juurde pöörduda.

Möödunud talv oli Soomes taimedele üks raskemaid. Jaanuaris saabus kõva pakane, aga kaitsvat lund ei olnud kuskil. Seetõttu hävisid kohati isegi mitmed väga vastupidavad taimed, eriti kui need said maha istutatud eelmise aasta külmal suvel. Sama kriteeriumi täitsid seega enamvähem 80 % meie aia taimedest. Aga ptüi-ptüi, midagi katastrofaalset meil ei juhtunud. Võib-olla meie niiske savimaa ei jäätunud nii kiirelt või siis oli kasu kallaku peale tehtud peenardest - ei oska öelda. Kadunud on ainult paar kiviktaimla elanikku, üks elulõng ja sügisel hilja istutatud loitev tulinelk. Sibullilled esinesid küll sel kevadel kohati kehvalt, aga vähemalt olid enamjaolt alles.

Peale pikka talve olin esimesel võimalusel peale lume sulamist aias müttamas. Aprillis alustasin aiamaakastide ja vahekäikude katte uuendamist.

Algsituatsioon:



Edeneb:





Valmis!



Vahepeal karastasin oma seemnekülve:



Ühel hetkel läks taimede ettekasvatus käest ära, sest nad ei mahtunud enam alumisele korrusele. Osa pidin üles külalistetuppa tooma. Olin oma külvidele lisaks Plantageni pakkumise ohvriks langenud ja sealt pelargooniumite ja fuksiate pistoksi ostnud.

Džungel:




Peagi läks jälle kaevamiseks lahti. Tegime uusi peenraid, et muru vähendada ja rohkem lilledele ruumi teha. 


Keerasin murumättad ümber:





Aki ehitas peenrale ääred ja mina katsin mättad ajalehtedega ning kärutasin peale komposti- ning ostumulda.



Peale esimese peenra valmimist käisime aiandis ja tulime kogemata kombel tagasi hunniku põõsastega. Sobitasin neid omavahel ja märkisin järjekordse peenra ääri maha:




Lõpuks sai selline kolmainsus valmis kaevatud ning endale leidsid koha sirel 'Andenken an Ludwig Späth', lodjap-põisenelas 'Diable d'Or', väike mandlipuu 'Fire Hill', siberi kontpuu ning värd-ebajasmiin 'Avalanche'. Põõsaste alla on kavas veel taimi istutada, et muld päris paljas ei oleks.
Teises istutusalas vasakul ääres on sammasõunapuud, jaapani enelas 'Froebelii' ning kirjud kadakad.



Praegu tegeleme kividega. Need on vaja eest ära koristada, et tulevale kasvuhoonele ruumi teha. Nii et oleme nii kivimüüri ehitanud kui ka kiviktaimlasse kive juurde tassinud. Pildil müürijupp (ja kivid ja kännud):
 


Lõpuks kauneimaid vaateid sellest kevadest. 
Kirju püvilill:




Rippõunapuu õied:



'Ollioules' tulbid:



 Õitevahus kirsipõõsas:



Ja praegugi veel õitsevad kurekellad:



Muidu on hetkel õitega kitsas käes. Loodetavasti läheb pisut soojemaks, sest mitmed püsikud on õige peagi õienuppe avamas.
Selline see meie kevad oli, nüüd ootan päikesepaistet ning puhkust :)

Kevade ootel

Blogis on vaikelu. Ootan kevadet ja külvan seemneid. Mulda on pistetud juba rõngaslill, heliotroop, vanikkuljus, hall salvei, muskus-kassinaeris ja üht-teist veel. Ja see on alles algus :) Märtsis läheb veel kõvemaks külvamiseks.



 

Olen lindudele pesakaste nikerdanud. Esialgu pidin Aki käest muudkui nõu küsima, aga lõpuks läks juba sujuvalt. Paar tükki tuleks veel juurde teha, sest mõned vanad lagunesid puhastamise käigus ära.
Uued panime juba nädalavahetusel üles, sest linnud laulavad meil siin õige kevadiselt.



Remont on ka edenenud, uskuge või mitte :) Esiteks oleme me köögis peale kolme ja poolt aastat saanud ka vaheseina kaetud! Juhuuuu. Valmis see ei ole, sest metallist liistud on veel puudu. Pilt ongi tööfaasist, aga no annab ehk ettekujutust tulemusest. Materjaliks on vinüülist põrandakate. Teisisõnu linoleum :)



Alumisel korrusel jätkub tasapisi destruktsioon. Mõtlesime, et veebruari lõpuks saame laelauad ja kahhelplaadid ära võetud, aga no plaate on seal veel üksjagu. Millegipärast kogu aeg on midagi muud paremat teha kui seal tolmu sees vaeva näha :) 

Raamatuid olen samuti mõnevõrra jõudnud lugeda. Euroopa väljakutsest on loetud järgmised:

• Belgia: Dimitri Verhulst: Christ's entry into Brussels: (in the year 2000 and something, or thereabouts).
• Suurbritannia: Ben Goldacre: Bad Science
• Tšehhi: Karel Čapek: Aedniku aasta. 

Neist esimene oli kohati humoorikas, aga peamiselt jäi teema minule kaugeks. Bad Science'it (eesti keeles Pahateadus) võin südamerahuga kõigile soovitada, see õpetab muuhulgas kriitilist mõtlemist ja seda on alati vaja.
Aedniku aasta oli mulle väga südamelähedane muhe lugemine. Tõenäoliselt mitte-aiahuvilistele ei lähe nii palju korda.

Praegu on käsil järgmised:

• Daniel J. Levitini The Organized Mind: Thinking Straight in the Age of Information Overload - paistab esialgu väga hea. Kahjuks ei saa seda Euroopa nimekirja lisada, aga no vahel tuleb ka miskit muud lugeda. 
• Slavenka Drakulic, Balkan Express. Samuti hea lugemine Horvaatia kirjanikult. Räägib Balkani sõjast ja kuidas see mõjutas vargsi ja salakavalalt inimesi, kes isegi mitte keset lahinguid ei sattunud.

Lähengi nüüd lugema, sest muidu tuleb raamatud enne raamatukokku tagastada, kui ma läbi olen jõudnud lugeda.

Tihastest, oravast ja kividest

Möödunud töönädalal ei paistnud lõppu tulevat. Keskendumine on kadunud, sest mõtted on jõulupühade ja paari vaba päeva juures. Kõige rohkem ootangi pühadelt seda, et saaks lihtsalt kodus olla ilma mingite kohustuste, ootuste, deadline'ide ja tegemata tööde nimekirjadeta.





Puhkust mul ei ole, aga õnneks on olemas nädalavahetused. Umbes nagu mina laupäeva hommikul:



Nagu piltidelt näha, sain eile mahti lindude söögimaja pildistada.

Tihane leidis maapähkli:



Orav mõtleb mingit plaani välja:









Täna oli ligemale kümme kraadi sooja, nii et remondi asemel tegime õues aega parajaks ja veeretasime kive ühest kohast teise. Kuna kevadel läheb kasvuhoone ehitamiseks, tuleb kivid eest ära vedida - kiviktaimlasse muidugi. Sikutasime neli suurt kivi ühest kohast teise, rohkem ei jaksanud. Selg oli märg ja käed värisesid, aga vähemalt kevadel on neli kivi vähem!

Kivimürakad oma uues kohas. 





Uskumatu tegelikult, et jõulude eel on võimalik aias mütata.

Ilusat neljandat adventi!

Selle aasta viimased toimetused aias

Milline mõnus nädalavahetus! Lõpuks ometi oli mahti aias sügistoimetuste kallale asuda. Kaks tegusat päeva ja aed ongi enam-vähem talve tulekuks valmis.

Lillesibulatega on nüüd kombes: viimased said täna maha pandud. Seekord siis maja taha peenrasse tulbid 'Ollioules' ja 'Lucky Strike' ning kiviktaimlasse koonuslaugad.



Viimased allahindlusest hangitud taimed leidsid ka kõik oma koha, loodetavasti ei pane nad hilist istutusaega pahaks. Madal aster, suureõieline neiusilm, loitev tulinelk ja miski, mille sildi peal on kirjas heleenium 'Golden Queen', aga mis ei ole seda kindlasti mitte :) Eks järgmisel aastal ehk paistab, millega tegu.



Ploomipuud said võrgu ümber, pole siin jäneste vaja midagi maiustada:



Koristades leidsin siit-sealt jäätunud tomateid. Keegi on neid vist omaarust peitnud, orav ehk? Siin paar tükki terrassi varikatuse konstruktsioonil:





Mis mu brüsseli kapsast küll saab? Peaks veel pisut kasvama, aga ilmad on ju külmad:



Seltsilisi oli mul ka õues: kaks kirjurähni käisid kände uurimas. Loomulikult oli kaameral sel hetkel laiobjektiiv küljes (teisest küljest vähemalt oli kaamera olemas :)). Linnud olid julged, ei teinud minust eriti väljagi.







Selliseid nädalavahetusi on tööpäevade vahele hädasti vaja. Õues tegutsemine on parim viis pead tuulutada.

Üllatuskülalised

Täna avanes magamistoa aknast välja vaadates ootamatu pilt: metskits mugis veranda kõrval asuvast lillekastist pruudisõle võrseid. Ühtäkki ilmusid välja kolm kitsepoega, kes suundusid kohe ahnelt piima jooma. No milline armas vaatepilt!
Pildid tegin kiirustades telefoniga, nii et kvaliteet on udune:



Kolm vaprat:



Järgmiseks tutvusid nad lillepeenratega ja mekkisid siit ja sealt lehti ning õisi: elulõnga, aedhortensiat, metsmaasikat ...







Lõpuks läksid nad muru näksima ja peagi jätkasid teed heinamaale. Varem olen siin kohanud vist valgesabahirve, see on tunduvalt suurem loom. Metskitse nägemine oli seega üllatus. Ei jõudnud isegi taimede söömise peale pahandada, sügis ka juba nagunii käes. Muidugi kui sama situatioon hakkab ka järgmisel aastal korduma, võib mu arvamus muutuda :)

Krüsanteem, kanarbik ja kapsas

Sügis hiilib vaikselt. Oli aeg luua närbunud suvikute asemele sügisene istutus. Krüsanteemist, kanarbikutaimedest ja dekoratiivkapsast sündis värviküllane kombinatsioon:

Pilte ajast kui päike veel paistis

Ilmad on jälle vihmaseks kiskunud ja aias toimetamise aeg radikaalselt vähenenud. Üle-eelmisel nädalavahetusel sain õnneks mahti pisut kitkuda, enne kui jälle kallama hakkas. Vahel tundub, et mitte miski ei kasva siin nii hästi kui umbrohi ja sõnajalad.

Üritan uskuda, et paari aasta pärast on olukord teistsugune: pisikestest taimedest on saanud korralikud lillede rühmad ja peenarde mullapinda pole enam näha. Seniks aga tuleb teha pilte sellest, mis praegu õitseb (mis sest, et teemad hakkavad juba korduma) ja koguda kannatust. Üldpilt näeb välja niru - üks taim siin, teine seal ja vahel tükk tühja maad :)

See vahva mitmevärviline õitepuhmas on mind rõõmustanud juba mitu nädalat: terrassi kõrvale kasti istutatud tsinniad ehk pruudisõled teevad aina uusi õisi. Nende eelkasvatus oli lihtne ja idanemisprotsent väga hea. Kuigi mais-juunis ei kasvanud välja istutatud taimed praktiliselt üldse, siis suve lõpuks said nad hoo sisse. Kindlasti külvan ka järgmisel aastal.



Õied on meeltmööda ka sellele rohelisele putukale:



Kosmoseid külvasin samuti kevadel. Kasv oli väga aeglane - kui aiandis müüdi suuri õide puhkenud kosmoseid, siis minu taimed olid veel väga pisikesed ja õitest võis ainult unistada. Nüüdseks on poekosmosed ära õitsenud ja närbunud, aga minu omad lõpuks ometi hoos:

 

Argentiina raudürdiga ei jaksa seevastu enam jännata. Idanemine oli väga kehv, kuigi hoidsin külvi esmalt külmkapis ja poputasin igatpidi. Tulemuseks oli üksainus taim. Ilus on ta ju küll ja mutukatele meeldib, aga ei maksa vaeva.



See-eest kevadel istutatud floksid õitsevad kenasti!