Pühadejutud

Ongi vabad päevad lõpule jõudmas ja homme tuleb end taas töölainele seada. Niisama kodus vedeleda oli mõnus. Vahepeal juba mõtlesin, et peaks pühapäeval allahindlusi uurima minema, aga täna hommikul tõdesin, et milleks oma urust välja ronida :) Tuleb ikka lebasklemisest viimast võtta.

Tegevusetusest võrsuvad igasugused head ideed. Olen juba vaikselt järgmise aasta aiaplaane mõlgutanud ning aiaraamatuid ja seemnekatalooge sirvinud. Tuleb jälle üks suurepärane aia-aasta!

Kassidel on olnud samuti lõbus, oleme ometigi jaksanud nendega tavapärasest rohkem mängida. Ja muidugi jõuluvana tõi neile ka oma pakikese - mitu värvilist juuksekummi! Need lendavad kiirelt ja on head karvased - saab käpaga hästi lüüa. Peemotit ma pole ammu niimoodi jooksmas näinud ja Laku unustas hetkeks lausa söögi - see on nagu väike maailmaime.

Peemot oli nobe nagu välk ja jäi piltidele ainult udukoguna:





Laku võttis esmalt natuke rahulikumalt:







Teine kingitus oli muidugi ka, päkapikud tõid need juba enne jõule. Kaks pappkasti!



Väikestest asjadest tuleb rõõmu tunda :)

Tihastest, oravast ja kividest

Möödunud töönädalal ei paistnud lõppu tulevat. Keskendumine on kadunud, sest mõtted on jõulupühade ja paari vaba päeva juures. Kõige rohkem ootangi pühadelt seda, et saaks lihtsalt kodus olla ilma mingite kohustuste, ootuste, deadline'ide ja tegemata tööde nimekirjadeta.





Puhkust mul ei ole, aga õnneks on olemas nädalavahetused. Umbes nagu mina laupäeva hommikul:



Nagu piltidelt näha, sain eile mahti lindude söögimaja pildistada.

Tihane leidis maapähkli:



Orav mõtleb mingit plaani välja:









Täna oli ligemale kümme kraadi sooja, nii et remondi asemel tegime õues aega parajaks ja veeretasime kive ühest kohast teise. Kuna kevadel läheb kasvuhoone ehitamiseks, tuleb kivid eest ära vedida - kiviktaimlasse muidugi. Sikutasime neli suurt kivi ühest kohast teise, rohkem ei jaksanud. Selg oli märg ja käed värisesid, aga vähemalt kevadel on neli kivi vähem!

Kivimürakad oma uues kohas. 





Uskumatu tegelikult, et jõulude eel on võimalik aias mütata.

Ilusat neljandat adventi!

Kaks sõna remondist

Uskumatu, aga tõsi! Tegime täna lausa kolm tundi remonti. Kui sellise tempoga jätkame, siis ei lähegi terve remondi peale rohkem kui kaks aastat..
Tegelikult kuskilt otsast peab ju alustama. Paar-kolm tundi nädalas on loomulikult naljanumber, aga hetkel ei ole mingit jaksu peale tööpäeva remondiga tegeleda. Tänane pingutus võttis juba võhma täiesti välja. Rebisime saunast seinalaudu ära. Päris hästi olid kinni naelutatud teised, pole midagi öelda. Enne lõppes jaks ära, kui kõik ära saime. Aga eks jääb järgmiseks korraks ka midagi, laelaudadele lisaks.


Nüüd veel poolteist nädalat pingutust tööl ja siis saab paar vaba päeva!

Jälle üks tavaline nädalavahetus

Eile hommikul paistis päike, mul on lausa tõestusmaterjali piltide näol. Käisime ümbruskonnas jalutamas. Lausa kevadine tunne oli.





See erakordne nähtus möödus siiski kiirelt. Päeval hakkas vihma udutama, nagu oleks mõista antud, et kevademõtteid ei tasu veel mõlgutada.

Õhtul otsustasin jõulumeeleolu luua. Kõigepealt pakkisime lahti plastikkuuse, mis juba mitu aastat on oma kohust täitnud. Selle ehtimine on alati puhas rõõm :)



Päkapikud valvavad riiulil:



Diivanilauale kogusin suuremaid ja väiksemaid küünlaid:



Õues ulus kõva tuul, aga toas oli ahi köetud, kassid magasid ja mina nautisin küünlavalguses kohvi. Täielik idüll!
 
Täna aktiveerusime lõpuks ometi remondi osas. Peaaegu oleks jälle tahtnud edasi lükata, aga leppisime siiski kokku, et teeme kasvõi tunnikese tööd. Alustasime saunast - monteerisime saunalava lahti ja Aki saagis lauad tükkideks - ikkagi hea ahjutäis puitu. Mina korjasin kerisekived kokku. Kokkuvõttes polnudki väga hull, elasime üle :) Aga see on muidugi alles algus..

Nädalavahetusele paneb punkti iseseisvuspäeva vastuvõtt, mida ikka vähemalt poole silmaga tuleb jälgida :)

Novembri vaikuses

November jõuab juba lõpule ja ma pole terve kuu jooksul blogisse kriipsugi kirjutanud. Pole nagu midagi eriti öelda - teen tööd ja vahin telekat, keda see huvitab :)

Eile saime end siiski natuke kodust välja aetud: käisime Henri Cartier-Bressoni fotonäitust vaatamas. Huvitavad must-valged võtted maailma eri paikadest, portreed tuntud kunstnikest ja kirjanikest. Ei olnud nii põnev nagu kunagi Elliott Erwitti näitus Fotografiskas, aga äge siiski.
Pärast maandusime restorani ja tähistasime aastapäeva, mis sest, et pisut hilinenult.

Täna on see-eest olnud mõnus lihtsalt kodus toimetada ja lebaskleda - mõlemat sobivas koguses. Süütasin advendi puhul küünlad ning ostsin seekord juba varakult postkaardid ära, et ei peaks enne jõule nende pärast tunglema.
Tegelikult on meil nüüd meie jõulukinkidega samuti kõik korras, sest mul tuli Black Friday sooduspakkumisi uurides hoog peale ning ostsin meile lennupiletid... kahte sihtkohta. Jaanuaris Londonisse ning märtsis Lapimaale virmalisi otsima. Ma tean juba ette, et suvel on nii palju aias tegemist, et sel ajal pole mingit mõtet reisi planeerida. Nii et selle asemel teeme siis paar väiksemat tuuri aasta algul.

Ilusat esimest adventi!

Ajurakkudele tegevust

Sügisel olen oma ajurakke värskendanud ühe raamatu ja ühe online-kursusega. Mõlemad on silmaringi avardanud ja teatud arusaami korrigeerinud, nii et igati rohkem kui üldse julgesin oodata.

Online-kursus on edx.org -platvormil Queenslandi ülikooli poolt üles ehitatud The Science of Everyday Thinking. See on teatud mõttes jätk Kahnemani Thinking Fast and Slow -raamatule, mis oli minu esimene kokkupuude teemaga, et me kasutame mõtlemises otseteid, mis meid üsna tihti valele teele viivad.
Kursus on loomulikult hoopis lihtsamas võtmes kui raamat, kuigi läbi võetakse mitu teemat. Online-videod põhinevad dialoogil ja intervjuudel erinevate teadlastega (ning muuhulgas ka Müüdimurdjatega). Lõbus ja huvitav kursus ning kõigele lisaks õpid peaaegu märkamatult uusi asju.

Raamatuks oli Malcolm Gladwelli Outliers - The Story of Success. See ei ole õpik sellest, kuidas kiiresti rikkaks saada :) Raamat keskendub inimeste ja inimrühmade edu alustele. Sellele, kuidas edukus mingil alal ei ole alati ainult kõva töö tulemus, vaid ka mitmete seikade kokkusattumus. Sellest, kuidas teatud ennustused hakkavad iseennast täide viima - näiteks kui lapsed või noored jaetakse juba varakult edukuse põhjal gruppidesse.
Kuigi Gladwell lihtsustab, on tema sõnum minu arusaamise järgi teaduslikult tõestatud. Väga mõtlemapanev raamat.
Ja kõigele lisaks on raamatu teises osas juttu lennuõnnetustest ja nende kultuurilistest põhjustest. Ma lihtsalt neelasin seda Dublinist tulles :)

Pildikesi nädalavahetusest

Peemot leidis päikeselaigu:





Üldiselt tundub, et päike on nüüdsest juba väga harv nähtus. Eks peab vist tõsiasjadega leppima. Olen esimese sammu selles suunas juba teinud ja alternatiivsed valgusallikad kasutusele võtnud:



Järgmiseks tuleb vist jõulutuled üles riputada, kaugel see esimene advent enam ongi ...

Nädalavahetuse minireis

Nädalavahetusel tutvusime pildil oleva daami kodulinnaga.



Meie lend väljus varakult laupäeva hommikul ja tagasi tulime pühapäeva hilisõhtul. See oli üks äärmiselt efektiivne weekend getaway :) Sai palju kilomeetreid maha jalutatud ja kõiksugu põnevat nähtud. Pilte ja juttu tuleb kohe kui mahti saan.

Hetkel tundub nimelt nagu oleks sada rauda tules: tööl on kiire, aias on kõik sügistoimetused tegemata ning vähesed vabad tunnid kaovad nagu niuhti. Ärge valesti aru saage, ma ei kurda, sest mul pole ammu olnud nii palju huvitavat käsil. (Ja ma ei mõtle üldse midagi erilist, mul on lihtsalt paar vahvat online-kursust pooleli ning mõned head raamatud ootamas :)) Aga esimest korda on mul oktoobris selline tunne, et talveväsimus ei ole veel külge hakanud. Suur osa sellest on ka tänu päikselisele sügisele.

Lõpetuseks teemakohane laul, mida eile lennukis mõtteis ümisesin :)

Kaks reisi kuue päeva jooksul

Lõpuks ometi kodus! Tundub, et sellest on sada aastat kui ma viimati oma toas rahulikult kohvi olen joonud. Nimelt viimase kuue päeva jooksul on mul olnud erinevate kokkusattumuste tõttu kaks vahvat reisi järjest.
Esmalt veetsime nädalavahetuse Stockholmis sõprade juures ja seejärel suundusin Dublinisse konverentsile. Aega ühe lennu maandumise ja teise väljumise vahel oli üheksa ja pool tundi. Selle aja sisse mahutasime edukalt kojusõidu, kohvri pakkimise (ühed asjad välja ja teised sisse) ning ka umbes viis tundi und.

 Läheneme Stockholmile:

 

Mõlemad reisid olid ägedad ja elamusterohked! Stockhomis käisime muuhulgas botaanikaaias, sellest teen veel eraldi juttu. Dublinit ei jõudnud tiheda graafiku tõttu kuigipalju näha, aga esmapilgul oli seal palju inimesi, väga rahvusvaheline õhkkond, suur financial district (või mõnede nägemuste kohaselt maksuparadiis) ja palju pubisid.



Liffey jõgi:



The Custom House:



Kohalik pubiroog Guinness pie (hautatud loomaliha taignakatte all). Korralik ja väga maitsev kõhutäis.



Ja muidugi Dublinist rääkides ei saa jätta mainimata vana vene anekdooti:
- Two tickets to Dublin
- Kuda blin?
- Tuda blin!

Asjadest ning nendest loobumisest

Puhkuse alguses sai ette võetud suuremat sorti kraamimine The Life-Changing Magic of Tidying Up nimelise raamatu toel. Kirjutasin blogisse, kuidas riiete sorteerimisega algust tegin ning mismoodi raamatute osas hätta jäin.

Olen tasapisi proovinud korrastamist jätkata. Kosmeetika ja paberimajandus on läbi vaadatud, nipsasjad ja vanad fotod samuti. Aga ma olen ikka nõrk, no ei raatsi kõigest loobuda.

Raamatu kandev mõte oli see, et alles jäetakse vaid asjad, mis rõõmu toovad. See tähendab kõikidest "äkki mul on seda veel vaja" ja "see oli ju kingitus" või "see on ju mälestus hetkest xyz" tüüpi asjadest loobumist. Idee on selles, et näiteks kingituseks saadud ese on oma ülesande juba täitnud (see tähendab juhul, kui see enam sind ei rõõmusta, vaid säilitamine tundub kohustusena) ning eset võib oma olemasolu ja heade mälestuste toomise eest tänada ning seejärel ära visata (või ökoloogiliselt taaskasutusse viia). Ma saan sellest mõttest aru - tähtsad on mälestused ja ühised hetked, mis on nende esemetega seotud, mitte asjad ise. Ent ainult aru saamisest ei piisa :)

Asjadest loobumine ei ole minu jaoks mingisugune eluideaal. Minimalism ja mina ei sobi nagunii kuidagi kokku. Proovin lahti saada mõttetust kappe ja tube täitvast kolast, mis kunagi päevavalgust ei näe ning samas väärtustada alles jäänud esemeid varasemast rohkem.

Osaliselt olid raamatu ideed ikkagi toeks, sest olen suutnud mõnevõrra kraami vähendada. Aga mitmes kohas olen silma kinni pigistanud ja teinud erandi. Mul on endiselt nipsasju, mälestusi reisidelt, vanu diplomeid ja igasugu tühja-tähja, mida ma hoian kuskil kapis ja vaatan ainult korra viie aasta jooksul. Ma tean, et mul ei ole neid vaja. Kui keegi peaks neid mingil põhjusel endale paluma, annaksin hea meelega. Aga vaat ära ei suuda visata.

Kõige tipuks olen asju juurde soetanud. No vahel lihtsalt ei saa teisiti. Nii juhtus ka selle kuivainepurgiga. PIDIN ostma, ei olnud varianti. Aga vähemalt iga kord, kui kohvi keedan, on mul hea meel :)

Ratta seljas

Täna toimus ajalooline sündmus - sain peale kümmet aastat jälle ratta selga. Alguses jalg ikka pisut värises, pole ju harjunud. Aga jah, sai suhteliselt impulsiivselt jalgrattad ostetud. Või no eks aeg-ajalt on sellest juttu olnud, aga ma pole midagi konkreetset ette võtnud.

Tegime esimese tiiru ümbruskonnas, marsruut kulges muudkui üles-alla. Võttis puhisema :D Ja edasise suhtes peab meeles pidama, et mäest alla vuhisedes tasub suu kinni hoida, et putukad kurku ei lendaks :) Kokku sai 16 kilomeetrit, hea esimene harjutus.





Eks näis, mis tunne homme on ja kust valutab :)

Feel the Flow

Nüüd olen minagi Helsingi kuulsa Flow Festivali oma silmaga ära näinud. See sai kavva võetud hea sõbra ärgitusel ja kolmepäevase festivali viimasel päeval olimegi kõpsti kohal.

Juba Flow toimumiskoht oli põnev -  selleks oli Suvilahti endine tööstuspiirkond oma jõujaamadega. Samuti oli huvitav jälgida festivalikülastajate kirjut seltskonda.







Esinejaid oli mitmel laval, aga peamiselt keskendusime pealava kontsertidele. Esimesena astus üles Beck, kellelt ma teadsin vaid kuulsat Loseri lugu. Tagantjärele vaadates annab see temast ikka väga kitsa pildi. Tuli välja, et tal on palju paremaid lugusid :)

Pealava viimane esineja oli Florence + The Machine. Florence oli nagu puhas jõud - kargas ja laulis, kõike korraga. Jällegi positiivne üllatus, ma ei olnud üldse taibanud, et mitmed tuntud lood on tema omad.

Õhtu lõpetuseks liikusime veel sinisesse telki Alt-J lugusid kuulama, sealt ka järgmine pilt.



Huvitav oli. Ja mis kõige olulisem - muusika osas olen juba sammu võrra paremini tänapäevaga kursis :)

Varsti läheb jälle remondiks

Kuidagi vaikselt on kohale hiilinud tunne ja arusaam, et sügisel läheb jälle remondiks lahti. Terve alumine korrus ootab tegemist, ent fookuses on peamiselt vannituba. Sellele lisaks vajavad remonti ka saun, kaminatuba, majapidamisruum ja esik, ent need on ehk pisut lihtsamad (ma ei taha tõele näkku vaadata ja lohutan end sellise mõttega :)).

Pidasime ka esimese "projektikoosoleku", mis seisnes selles, et kumbki joonistas kaks vannitoa plaani (st. kuhu paigutada vann, dušš, wc-pott ja kraanikauss) ja siis otsisime koos parimat lahendust. Esmalt paistis, et vannitoa väiksuse ja uste tobeda paigutuse tõttu ei õnnestu kuidagi kõike mahutada, aga nüüd tundub, et leidsime üsna hea kompromissi. Duši võib nimelt paigaldada vanni kohale ja sauna ukse osas on võimalik kasutada liugust. Kõige tähtsam on vann ja see peab mahtuma! :D

Kui ma ehitamise peale mõtlen, siis tuleb ahastus. Ventilatsioonikanalid, uus kanalisatsioon, plaatimine ... see kõik nõuab mitmeid töötunde, tuhandeid väiksemaid ja suuremaid otsuseid ning suurt kannatlikkust. Aga nüüd on vähemalt mingi kogemus olemas, loodan, et sellevõrra läheb lihtsamalt.

Graafikut veel paigas ei ole, aga arvan, et augustikuu tiksume niisama maha: teeme ettevalmistusi (plaanid, materjalide valik, mis järjekorras midagi teha jne), veame koli ära (näiteks saunas ootavad hetkel veel vanad madratsid äraviimist :)) ja naudime viimaseid vabu hetki.

Seniks tuleb lõpptulemust meeles pidada ja selleks on toimiv, kaunis vannituba-saun-kaminatuba, kus võib lõõgastuda ning külmadel talveõhtutel leili visata.

Tagasi kodus

Olemegi suvilast tagasi. Kassidele pai tehtud ja aed üle vaadatud. Kuidas siis oli? Ütleme nii, et puuke (no kellele on neid elukaid vaja, võeh!) ja vihma oleks võinud vähem olla. Paaril õhtul sai suvilas sauna terrassil tekki mähituna istutud ja sellist pilti imetletud:






Õnneks Mikkelis aedu uurides ja Savonlinnas ooperit nautides oli tiba parem ilm - mitte küll eriliselt soe, aga vähemalt ei sadanud. Pealegi seltskond oli hea ja vaatamisväärsused samuti! Vaatangi peagi roadtripi pildid üle ja kirjutan neist ka lähemalt.

Lõpetuseks aga pilt linnust, kelle osavat sukeldumist ja müstilisi hüüdeid oli meil suvilas au jälgida. Järvekaur:

Kraamimine jätkub

Sorteerimine on tasapisi edenenud. Riided, kingad, kotid, sallid, sokid - kõik on läbi vaadatud ja Marie Kondo nõuannete järgi otsustatud, millest loobuda ja millest mitte. Järgmine samm on raamatud ja kõikvõimalikud paberid. Ja siinkohal läks asi keeruliseks.

Raamatute sorteerimine täna hommikul:



Juhtnööride kohaselt tõstsin kõik raamatud põrandale ja proovisin iga teose juures otsustada, kas see toob mulle rõõmu või mitte. Pean tunnistama, et tegin sohki. No mitte ei raatsinud kõikidest sellistest raamatutest loobuda, mil mulle enam suurt tähendust ei ole. Osa on olnud mulle teatud hetkel olulised ning mõnedega seoses on häid mälestusi. Kui riiete osas ma tean, et taaskasutusse viies saavad need kellelegi teisele selga, siis eriti eestikeelsete raamatute osas oli probleem suur - siin ju neid ilmselt keegi kokku ei kogu ja edasi ei anna.

Seevastu soome- ja inglisekeelsed teosed said hõlpsasti taaskasutusse sorteeritud ning osa (näiteks vananenud õpikud) läksid lihtsalt vanapaberiks. Aga korralikku ja head raamatut ei tõuse käsi ära viskama, tee mis tahad. Nii mul nüüd ongi hunnik raamatuid toanurgas virnas ootamas, et ma midagi nende osas välja mõtleks.

Homme aga jätan kraamimise täiesti tahaplaanile. Pakime kompsud kokku ja läheme mõneks päevaks suvilasse ning samuti sealkandis toimuvale ooperifestivalile. Loodan, et seal tuleb ka kauaoodatud puhkusemeeleolu. Hetkel on nimelt pigem kerge paanika, et esimene puhkusenädal on peagi lõpule jõudmas ning kodus istudes on kukil ikkagi ainult tegemata tööd - nii toas kui aias. Kuigi mulle meeldib siin tegutseda (ja lõpuks ometi on selleks ka aega!), on nüüd vaja hetkeks kõigest eemalduda.

Vahepeal paistis lausa päike

Eile oli siin üle tüki aja esimene suvisem ilm - sooja umbes 20 kraadi, päikese käes mõnusalt kuum ja pilvi mitte kuskil. Kasutasimegi juhust ja läksime Põhja-Espoos asuvate Luukki matkaradadega tutvuma. Loomulikult kõigepealt hüppasime Lidlist läbi ja varusime kaasa äsjaküpsetatud kukleid ja croissante ning serrano sinki. Ma ei saa muide aru, mida Lidl sinna oma saiakestesse paneb - need on uskumatult head ja värsked. Kui ma endale kõike lubada võiks, siis ma sööks neid iga päev.

Matkaradadest võtsime optimistlikult ette kõige pikema, 8,6 kilomeetrise raja, mille äärde jäid kõik Luukki kaheksa järve. Rada oli lai ja kivipuruga kaetud, nii et ainult tõsta jalga teise ette. Mõnus oli. Maastikud ei olnud teab mis imelised - mets ja järved, aga looduses jalutamine on ju ikka meelt värskendav.













Täna sain hommikul paar tundi aias tegeleda kuni jälle sadama hakkas.  Ja vihma ja äikest lubatakse hooti kogu päevaks. Mis seal siis ikka - tundub, et täna kirjutan seega blogi ja jätkan asjade sorteerimist.

Korrastamise võlu ehk kuidas ma Marie Kondo meetodit järgisin

Mis on esimene asi, mille ma täna käsile võtsin? Peale seda juttu, et puhkuse alguses ma lihtsalt lebotan nii palju kui jaksan? See on loomulikult riiete sorteerimine ja kappide korrastamine.

Saan aru, et see ei ole üldse loogiline. Aga ma räägin, millest kõik alguse sai.
Kevadel lugesin ühest mu lemmikblogist, kuidas blogija tutvus Marie Kondo raamatuga "The Life-Changing Magic of Tidying Up" ning sellest inspireerituna tegi oma kodus ning ka elus suurpuhastuse. Sorteeris, organiseeris, vähendas kraami - ja lõpptulemus oli hingerahu ja meelte selgus. Ma mõtlesin, et miks mitte seda samuti proovida. (Ma lähen vahel ikka selliste kiiksudega kaasa. Mäletate, kirjutasin meie ekraaniaja vähendamise projektist? Selle tulemus oli muide peale esimest nädalat täielik FAIL :)).
Aga igasugu sorteerimine, lahterdamine ja organiseerimine mulle meeldib. Puhas kodu samuti. Koristamine - mitte eriti. Siin aga lubati lahendust kõigele. See tähendab, et sorteerid korraga kõik nii hästi ära, et pärast on igasugu koristamine juba väga lihtne, sest asju on vähem ja kõik on oma kohal.

Selliste mõtetega panin end raamatukogus teose järjekorda ja täpselt enne puhkust sain viimaks ometi raamatu kätte. See on mul veel pooleli, aga alustasin korrastamisega nagu raamatus kästud. Esimene projekt on riided ja täpsemalt särgid, pluusid, topid. Kõik tuleb korraga kokku kuhjata ja siis ükshaaval otsustada, kas riideese on säilitamist väärt või mitte. Ja kõik särgid tähendab tõesti kõiki särke - nii et minagi kraamisin välja nii tööpluusid, kodused t-särgid kui ka "remondi- ja aiariided".
Kas teate, palju neid kokku oli (välja arvatud mõned, mis parajasti pesus olid)? Uskumatu, aga lugesin üles 110 riideeset. Ma olen lausa šokeeritud, sest olen alati arvanud, et mul on vähe riideid.





Kriteerium asjade hindamiseks on üks ja ainuke - kas see toob mulle rõõmu. Seda järgides jäi alles 64 särki. Ja võib-olla kõige masendavam on see, et loobutud riiete hunnikust võin ma taaskasutusse viia vaid üksikud. Ülejäänud on sellises staadiumis, et kõlbavad vaid kaltsudeks (ja neid meil nüüd piisab mitmeks aastaks).
Järgmiseks tuli loomulikult alles jäänud riided Marie Kondo nõuannete kohaselt ära viikida ja sahtlisse laduda. Tubli tunnikese või paar tegelesin, aga tulemusega olen ka rahul.





Ja tõesti on nüüd pisut kergem ja rahulikum tunne. Teadagi on see alles algus - järgmiseks tuleks ette võtta kleidid, püksid, seelikud, pealisriided, jakid, kingad jne. Ja siis siirduda raamatute ja kõiksugu teiste asjade juurde. Aga ma arvan, et peale tänast kogemust on olemas väike lootusehelk, et ma saan sellega hakkama. Ja et see protsess on positiivne. Vaatame, vaatame - eks ma kirjutan, kuidas asi edeneb :)