Kevade ootel

Blogis on vaikelu. Ootan kevadet ja külvan seemneid. Mulda on pistetud juba rõngaslill, heliotroop, vanikkuljus, hall salvei, muskus-kassinaeris ja üht-teist veel. Ja see on alles algus :) Märtsis läheb veel kõvemaks külvamiseks.



 

Olen lindudele pesakaste nikerdanud. Esialgu pidin Aki käest muudkui nõu küsima, aga lõpuks läks juba sujuvalt. Paar tükki tuleks veel juurde teha, sest mõned vanad lagunesid puhastamise käigus ära.
Uued panime juba nädalavahetusel üles, sest linnud laulavad meil siin õige kevadiselt.



Remont on ka edenenud, uskuge või mitte :) Esiteks oleme me köögis peale kolme ja poolt aastat saanud ka vaheseina kaetud! Juhuuuu. Valmis see ei ole, sest metallist liistud on veel puudu. Pilt ongi tööfaasist, aga no annab ehk ettekujutust tulemusest. Materjaliks on vinüülist põrandakate. Teisisõnu linoleum :)



Alumisel korrusel jätkub tasapisi destruktsioon. Mõtlesime, et veebruari lõpuks saame laelauad ja kahhelplaadid ära võetud, aga no plaate on seal veel üksjagu. Millegipärast kogu aeg on midagi muud paremat teha kui seal tolmu sees vaeva näha :) 

Raamatuid olen samuti mõnevõrra jõudnud lugeda. Euroopa väljakutsest on loetud järgmised:

• Belgia: Dimitri Verhulst: Christ's entry into Brussels: (in the year 2000 and something, or thereabouts).
• Suurbritannia: Ben Goldacre: Bad Science
• Tšehhi: Karel Čapek: Aedniku aasta. 

Neist esimene oli kohati humoorikas, aga peamiselt jäi teema minule kaugeks. Bad Science'it (eesti keeles Pahateadus) võin südamerahuga kõigile soovitada, see õpetab muuhulgas kriitilist mõtlemist ja seda on alati vaja.
Aedniku aasta oli mulle väga südamelähedane muhe lugemine. Tõenäoliselt mitte-aiahuvilistele ei lähe nii palju korda.

Praegu on käsil järgmised:

• Daniel J. Levitini The Organized Mind: Thinking Straight in the Age of Information Overload - paistab esialgu väga hea. Kahjuks ei saa seda Euroopa nimekirja lisada, aga no vahel tuleb ka miskit muud lugeda. 
• Slavenka Drakulic, Balkan Express. Samuti hea lugemine Horvaatia kirjanikult. Räägib Balkani sõjast ja kuidas see mõjutas vargsi ja salakavalalt inimesi, kes isegi mitte keset lahinguid ei sattunud.

Lähengi nüüd lugema, sest muidu tuleb raamatud enne raamatukokku tagastada, kui ma läbi olen jõudnud lugeda.

Järgmised loetud riigid

Olen selle aasta algul lugenud vist rohkem kui terve eelmisel aasta jooksul. Kõik tänu Euroopa challenge'ile. Riikidest olen seekord tutvunud Austria ja Bosnia ja Hertsegoviinaga. Parasjagu on käsil Belgia.

Austriast valisin premeeritud detektiivlugude autori Wolf Haasi teose, mille soomekeelne pealkiri oli Kananlihalla (Der Knochenmann). Minuarust põnevust ei olnud siin üldse ja jutustaja stiil oli pealekauba ärritav. Hinne 2/5.

Bosnia ja Hertsegoviina raamatuks sai valitud Zlata päevik (Zlata Filipović, Zlata's diary: A Child's Life in Sarajevo), mis nagu nimigi ütleb, on noore tüdruku päevik. Zlata alustab kirjutamist enne üheteistkümnendat sünnipäeva, ta räägib koolist, mäesuusatamisest, muusikavideotest ja sõprade sünnipäevadest. Siis aga algab Bosnia sõda ja argielu muutub tundmatuseni. Kranaadid lendavad ja kuulid vihisevad. Vahel ei ole vett, gaasi, elektrit ega midagi söödavat. Sõbrad ja sugulased on kas põgenenud, haavatud või surma saanud. Allesjäänud püüavad säilitada niipalju normaalset elu, kui situatsioon võimaldab. 
Lugesin raamatu ühe ropsuga läbi. See peaks kuuluma vast igaühe lugemisvarasse. Kahjuks googeldamise tulemusel ei leidnud, et raamat oleks eesti keelde tõlgitud. Hinne 4/5.

Eelmisel aastal sai läbi võetud ka raamat Andorra kirjanikult (Albert Salvadó, The Phaeton Report). Selle leidmine ei olnud lihtne, aga lõpuks hankisime teose Amazonist e-raamatuna. Selle võiks ehk liigitada scifi alla, aga polnud just paremate killast. Minu jaoks tundus see Da Vinci koodi idee kehvema koopiana. Hinne 2/5.


Mõnel õhtul olen leidnud ka aega oma poolelijäänud raamatuid edasi lugeda - siis kui mõni järjekordne Euroopa riigi raamat on loetud ja järgmist pole veel jõunud raamatukogust tuua. Kaua ootel seisnud Eragoni sarja viimast osa Pärandit näiteks. Olen aina rohkem veendunud selles, et lugemiseks aja leidmine on lihtsalt prioriseerimise küsimus - minu olukorras vähemalt. No ei ole ikka nii busy nagu arvata tahaks, pigem tuleb lihtsalt teleka vaatamist ja internetis molutamist vähendada :)

Lugemisvara uueks aastaks

Sattusime vaatama Ann Morgani TED-videot "My year reading a book from every country in the world", mis räägib sellest, kuidas Ann märkas, et kuigi ta loeb palju, on enamus tema loetud raamatutest pärit inglisekeelsetest maadest. Silmaringi avardamiseks otsustas Ann aasta jooksul lugeda ühe raamatu igast maailmanurgast.

Kui olime video ära vaadanud, ütles Aki, et võiks ju ka proovida, ainult et  piirduks esialgu Euroopaga. Ma ei uskunud oma kõrvu - praeguse tempoga loen mina ehk 4-5 raamatut aastas, Aki veel vähem ja selline väljakutse tähendab ju ikkagi lugemisele pühendatud aja märkimisväärset kasvatamist. Aga mis seal ikka, mõte kõlas ahvatlevalt.

Tegime Euroopa maadest nimekirja (sai vist 50 neid) ja tegime väikese möönduse: panime sinna ka varem loetud Euroopa autorid kirja. Mina sain kooli kohustusliku kirjavara arvelt vist lausa kaheksa maad kirja (pärast tuli välja, et paar tükki unustasin isegi ära). Aga eks näis, kui hoog on hea, siis võiks ju ikkagi kõik riigid uuesti ette võtta.

Alustasime lugemist juba detsembri alguses, et graafik väga karmiks ei läheks. Seni olen jõudnud lugeda läbi raamatud Andorra, Albaania ja Bulgaaria autoritelt. Kogemused on väga head, sest ausalt öeldes kõik need riigid on minu jaoks olnud ühed mustad augud maailmakaardil, aga nüüd on nendega raamatute kaudu vähemalt mingi kokkupuude.

Albaania raamatus (Anilda Ibrahimi: Rosso come una sposa, soome keeles Punainen morsian) oli näiteks juttu ühe perekonna naiste loost läbi aastate. Esile tõusid tugevad soorollid: kuigi raamatu peategelane on pere matriarh, pole võrdõiguslikkusest haisugi. Sellest hoolimata oli raamat värvikas ja isegi luuleline.
Bulgaaria raamat (Kapka Kassabova: Street without a Name) rääkis kirjaniku autobiograafilise loo - kommunistlikus Bulgaarias üles kasvanud ja hiljem emigreerunud Kassabova reisib nüüd juba kapitalistlikus Bulgaarias ja mõtiskleb muuhulgas identiteedi teemadel.

Kõige keerulisem on olnud sobivaid raamatuid leida. Olen teoseid otsinud goodreads.comist, siinsest raamatukogust ja Amazoni e-raamatute hulgast. Kuna ma väga detailseid sõjateemalisi raamatuid lugeda ei soovi, siis valik väheneb kordades. Näiteks Armeenia ja Aserbaidžaani kirjanikelt polegi seni midagi sobilikku leidnud.

Hetkel ootavad lugemist raamatud Austria, Bosnia ja Hertsegoviina ja Taani autoritelt ja paar tükki on veel raamatukogust tulemas. Loodan, et suudame tempot hoida :) Üritan aeg-ajalt blogida, kuidas see challenge meil edeneb.

Ajurakkudele tegevust

Sügisel olen oma ajurakke värskendanud ühe raamatu ja ühe online-kursusega. Mõlemad on silmaringi avardanud ja teatud arusaami korrigeerinud, nii et igati rohkem kui üldse julgesin oodata.

Online-kursus on edx.org -platvormil Queenslandi ülikooli poolt üles ehitatud The Science of Everyday Thinking. See on teatud mõttes jätk Kahnemani Thinking Fast and Slow -raamatule, mis oli minu esimene kokkupuude teemaga, et me kasutame mõtlemises otseteid, mis meid üsna tihti valele teele viivad.
Kursus on loomulikult hoopis lihtsamas võtmes kui raamat, kuigi läbi võetakse mitu teemat. Online-videod põhinevad dialoogil ja intervjuudel erinevate teadlastega (ning muuhulgas ka Müüdimurdjatega). Lõbus ja huvitav kursus ning kõigele lisaks õpid peaaegu märkamatult uusi asju.

Raamatuks oli Malcolm Gladwelli Outliers - The Story of Success. See ei ole õpik sellest, kuidas kiiresti rikkaks saada :) Raamat keskendub inimeste ja inimrühmade edu alustele. Sellele, kuidas edukus mingil alal ei ole alati ainult kõva töö tulemus, vaid ka mitmete seikade kokkusattumus. Sellest, kuidas teatud ennustused hakkavad iseennast täide viima - näiteks kui lapsed või noored jaetakse juba varakult edukuse põhjal gruppidesse.
Kuigi Gladwell lihtsustab, on tema sõnum minu arusaamise järgi teaduslikult tõestatud. Väga mõtlemapanev raamat.
Ja kõigele lisaks on raamatu teises osas juttu lennuõnnetustest ja nende kultuurilistest põhjustest. Ma lihtsalt neelasin seda Dublinist tulles :)

Korrastamise võlu ehk kuidas ma Marie Kondo meetodit järgisin

Mis on esimene asi, mille ma täna käsile võtsin? Peale seda juttu, et puhkuse alguses ma lihtsalt lebotan nii palju kui jaksan? See on loomulikult riiete sorteerimine ja kappide korrastamine.

Saan aru, et see ei ole üldse loogiline. Aga ma räägin, millest kõik alguse sai.
Kevadel lugesin ühest mu lemmikblogist, kuidas blogija tutvus Marie Kondo raamatuga "The Life-Changing Magic of Tidying Up" ning sellest inspireerituna tegi oma kodus ning ka elus suurpuhastuse. Sorteeris, organiseeris, vähendas kraami - ja lõpptulemus oli hingerahu ja meelte selgus. Ma mõtlesin, et miks mitte seda samuti proovida. (Ma lähen vahel ikka selliste kiiksudega kaasa. Mäletate, kirjutasin meie ekraaniaja vähendamise projektist? Selle tulemus oli muide peale esimest nädalat täielik FAIL :)).
Aga igasugu sorteerimine, lahterdamine ja organiseerimine mulle meeldib. Puhas kodu samuti. Koristamine - mitte eriti. Siin aga lubati lahendust kõigele. See tähendab, et sorteerid korraga kõik nii hästi ära, et pärast on igasugu koristamine juba väga lihtne, sest asju on vähem ja kõik on oma kohal.

Selliste mõtetega panin end raamatukogus teose järjekorda ja täpselt enne puhkust sain viimaks ometi raamatu kätte. See on mul veel pooleli, aga alustasin korrastamisega nagu raamatus kästud. Esimene projekt on riided ja täpsemalt särgid, pluusid, topid. Kõik tuleb korraga kokku kuhjata ja siis ükshaaval otsustada, kas riideese on säilitamist väärt või mitte. Ja kõik särgid tähendab tõesti kõiki särke - nii et minagi kraamisin välja nii tööpluusid, kodused t-särgid kui ka "remondi- ja aiariided".
Kas teate, palju neid kokku oli (välja arvatud mõned, mis parajasti pesus olid)? Uskumatu, aga lugesin üles 110 riideeset. Ma olen lausa šokeeritud, sest olen alati arvanud, et mul on vähe riideid.





Kriteerium asjade hindamiseks on üks ja ainuke - kas see toob mulle rõõmu. Seda järgides jäi alles 64 särki. Ja võib-olla kõige masendavam on see, et loobutud riiete hunnikust võin ma taaskasutusse viia vaid üksikud. Ülejäänud on sellises staadiumis, et kõlbavad vaid kaltsudeks (ja neid meil nüüd piisab mitmeks aastaks).
Järgmiseks tuli loomulikult alles jäänud riided Marie Kondo nõuannete kohaselt ära viikida ja sahtlisse laduda. Tubli tunnikese või paar tegelesin, aga tulemusega olen ka rahul.





Ja tõesti on nüüd pisut kergem ja rahulikum tunne. Teadagi on see alles algus - järgmiseks tuleks ette võtta kleidid, püksid, seelikud, pealisriided, jakid, kingad jne. Ja siis siirduda raamatute ja kõiksugu teiste asjade juurde. Aga ma arvan, et peale tänast kogemust on olemas väike lootusehelk, et ma saan sellega hakkama. Ja et see protsess on positiivne. Vaatame, vaatame - eks ma kirjutan, kuidas asi edeneb :)

I'm walking on sunshine

Ei saa kuidagi mahti blogisse kirjutada. Horvaatia reisi viimased pildid on veel täiesti läbi vaatamata ja matkalugu lõpetamata. Niipalju kõike muud põnevat on käsil, nii et tegelikult on olukord  positiivne :)

Nädalavahetusel nautisime kallite külaliste seltskonda. Laupäeval tähistasime minu sünnipäeva ja pühapäeval käisime Roihuvuori kirsipuude pargis. Tulemus on see, et nüüd peame ka oma õue kirsipuu hankima - need on lihtsalt nii ilusad!


See objekt taevas ei ole ufo, vaid osavalt kirsipuude taha peitu jäänud veetorn. Aga peaaegu nagu Independence Day :)

Vabadel hetkedel olen mässanud edx.comi online-kursusega. Kursusel on iga nädal koduste ülesannete tähtajad ja Horvaatia reis ajas mul muidugi graafiku sassi - vehkisin ülesandeid kõvasti ette teha, et rahulikult saaks puhata. Ja peale puhkust tegin natuke töid järgi. Õnneks püsisin graafikus. Nüüd on käsil "lõpueksam", mille tähtaeg on esmaspäeval. Viimane pingutus! Juba praegu võin öelda, et kursusest on kasu olnud. Teema oli Analytics Edge, ehk siis sisaldas igasugu statistilise analüüsi mudeleid.

Mul on ka pooleli üks põnev raamat: Charles Duhiggi "The Power of Habit", mis räägib harjumustest nii isiklikus elus kui ka firmade kultuuris, milline loogika on halbade harjumuste taustal ning kuidas uusi, positiivseid harjumusi ehk teisisõnu ka tahtejõudu tekitada. Raamatukogu tähtaeg läks juba mööda ja ma tunnistan nüüd ausalt üles - ma esimest korda hoian raamatut tahtlikult üle aja kinni. Pikendada ma ei saa (järjekord on) ja kord ma juba pidin sellest samast raamatust loobuma. Ootasin seejärel paar kuud, et järjekord uuesti minuni jõuaks ja saaksin raamatu jälle välja laenutada. Nii et nüüd olen paha inimene ja maksan teadlikult trahvi.

Ja loomulikult aias toimub iga päev midagi uut! Ilusa ilmaga üritame end ikka peale tööd välja ajada, et midagi nokitseda. Täna näiteks niitsin esimest korda sel aastal muru. Ei saagi aru, kuidas eelmisel suvel jaksasin seda iga nädal teha. Täna sain ainult hädise osa niidetud.
Päeva lõpuks tuleb muidugi telefoniga aias ringi joosta ja pilte teha - mis kasvab, mis õitseb?

Kollased tulbid on õide puhkenud:



Samuti nartsissid:



Ja siin on kaua oodatud rhododendroni õis! Eelmisel aastal kukutas taim õied küljest, sel korral paistab, et läheb paremini:



Ja siin on üht-teist, mis ootab istutamist :) Pisut väetid veel. Pottides on muuhulgas päevalilled ja pruudisõled ehk tsinniad. Ning muidugi kingiks saadud aedhortensia põõsas!





Aga nagu juba alguses mainisin - rohkelt huvitavat tegevust pole halb asi. Mul on nii hea meel, et kevade tuleku ja valguse lisandumisega on ka minu energia hulk proportsionaalselt tõusnud. Mäletan väga hästi, kuidas sügisel vähese valguse ja külma ilmaga kaob see kõik ja jaksan ainult diivanil telekat vaadata. Nii et tuleb nüüd vastupidisest viimast võtta.

Positiivne üllatus ja raamatumeem

Täna sain meeldiva üllatuse osaliseks. Päeval helistas loomaarst ja küsis, kuidas meie väiksel patsiendil läheb. Saime rahulikult räägitud, kuidas meil edeneb. Kurtsin, et tekitame tablettide andmisega Naukkule paanikat ja sain kinnitust sellele, et see on siiski mõistlikum variant, kui riskida sellega, et põletikku ei saa välja ravitud ja see tuleb veel hullemana tagasi.
Ma olen alati olnud väga rahul meie kohaliku loomakliinikuga, seal on nii toredad, hoolitsevad, põhjalikud ja soojad inimesed. See on ka esimene koht, kus on antud nõu kasside käitumisprobleemide osas - ja sellist nõu, mis põhineb teaduslikel uuringutel, ent on samas arusaadavalt väljendatud. Tänane kõne ainult suurendas minu usaldust nende vastu. Olen kindel, et meie kiisud on seal heades kätes.

Mis siis veel - vanade postituste nässu keeratud pildilinkide väljavahetamisega olen jõudnud juba peaaegu 2011 aasta lõpuni, isegi mustmiljon pilti sisaldavad Barcelona postitused on peale ühe valmis. Vaikselt edeneb. Rõhk sõnal vaikselt.

Aga tegelikult tahtsin blogida raamatutest. Leidsin nimelt ühest soomekeelsest blogist lugemisega seotud meemi ja mõtlesin, et polegi selliseid asju ammu täitnud. Panen oma lõbuks selle siia üles :) Tõlkes võib olla apse, ärge pange tähele ;) 


1. Kes on su lemmikkirjanik?
Raske öelda. Valin raamatuid pigem teema ja sisu kui kirjaniku järgi. Ei tulegi eriti meelde kirjanikke, kelle teoseid oleksin mitmeid-mitmeid lugenud (millegipärast mõtlesin, et lemmikkirjaniku peaks just selle kriteeriumi alusel valima). Terry Pratchett tuleb ehk esimesena meelde. Ühe parima raamatusarja autor on kindlasti Douglas Adams ja tema Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas.

 2. Millist raamatut või raamatuid oled lugenud mitu korda?
Trygve Gulbransseni triloogiat Ja taamal laulavad metsad, Tuuled puhuvad Vaimudemäelt ning Ei lähe kõrvalteed. Teatud vanuses lugesin neid uuesti ja uuesti ning elasin peategelastele kaasa. Lapsepõlve lemmikuid Röövlitütar Ronjat, Pipi Pikksukka, Naksitralle ja Karupoeg Puhhi olen samuti korduvalt lugenud - nagu me kõik vist? :) Aga jah, viimastel aastatel pole ma ühegi raamatu juurde tagasi pöördunud, hea kui neid üldse esimest korda jõuan lugeda.  

3. Kuidas suhtud nn. pocketbook'idesse (minuarust on need pehme kaanega nö taskusuuruses raamatud)? Kas need on ühekordseks kasutamiseks või sobivad raamaturiiulisse samahästi kui kõvade kaantega teosed?
Minu jaoks on sisu olulisem kui välimus - ja mulle tundub, et pocketbooke või pehmekaanelisi on mul tegelikult riiulis julgelt üle poole.  

4. Milliseid raamatuid laenad, milliseid ostad?
Viimase paari aasta jooksul olen raamatuid vist ainult raamatukogust laenanud. Aga eks ma kindlasti ostan näiteks George R.R. Martini järgmise raamatu Game of Thronesi sarjast.
  
5. Raamat, mis on hetkel käsil?
Sheryl Sandbergi Lean In: Women, Work and the Will to Lead. Meie tiimijuhi käest laenatud teos, mis paneb mõtlema ja teatud valikuid läbi kaaluma.  

6. Milliseid raamatuid kavatsed järgmiseks lugeda?
Kavatsusi on palju, teostus on kehv :) Riiulis on mitmeid lugemata raamatuid, näiteks Hõbevalgem. Sellest võiksin alustada.
  
7. Raamat, mis viimati pooleli jäi?
Nassim Nicholas Talebi The Black Swan. Ei jõudnud õieti raamatut avadagi, kui pidin teose raamatukokku tagastama. Kindlasti kavatsen uuesti laenutada, kui mahti saan.

8. Millisel viisil oled oma raamaturiiuli organiseerinud?
Teemade järgi: fotograafia- ja loodusraamatud, aiaraamatud, fantaasia ja sarjad, eestikeelsed, sõna- ja õpperaamatud.  

9. Jaga üks mälestus lugemisest! Mis raamatut lugesid, kus ja millal? Miks just sellest korrast on jäänud eriline mälestus?
Üritasin tükk aega mõnd lugemisega seotud mälestust meelde tuletada, aga no ei miskit. Võib-olla ma süvenen nii hoogsalt lugemisse, et ümbritsev situatsioon ununeb ja kaotab tähenduse? Kui raamatu sisu poole pealt seda kommenteerida ehk et millise raamatu lugemisest jäi mälujälg, siis on kandidaate rohkem. Silmaringi avardavad ja mõtlemapanevad raamatud on olnud näiteks Daniel Kahnemani Thinking Fast and Slow ja Barbara Demicki Nothing to envy - ordinary lives in North Korea.  

10. Kas unistad raamatu kirjutamisest või oled ehk juba kirjutanud raamatu?
Kunagi unistasin, aga nüüd enam mitte, olen realistlikuks hakanud :) Mul ei ole jutuvestja annet. Pildiraamatuid võiksin see-eest teha. Või teaberaamatuid - info kogumine, organiseerimine ja selgelt väljendamine sobiks mulle rohkem.

Nii see jälle läheb

Ja ongi jälle käes aeg, mil varajaste ärkamiste ja tihedate tööpäevade tõttu ei jaksa ega viitsi ennast õhtuti mobiliseerida. Aiatööd ja koristamine, need on nüüdsest nädalavahetuse teemad. Õhtuti on suurima aktiivsusega ettevõtmine lugemine. Olen viimaks saanud mahti kaks mitu korda pikendatud raamatut läbi lugeda: Mihkel Raua Musta pori näkku ja Manona Parise Minu Moskva.

Järgmiseks ootavad mind Kivirähu uusim teos, üks aiaraamat ning Neil Gaimani The ocean at the end of the lane. 

Eile võtsime siiski ühe kultuurilise visiidi ette - külastasime Tove Janssoni näitust kunstigalerii Ateneumis. Tove Jansson on kindlasti tuntud muumide autorina (nii kirjaniku kui ka illustraatorina), kuid tema kunstnikukarjäär ulatus sellest palju kaugemale. Mulle oli see üllatus, sest pole seni isegi eriline muumihuviline olnud ja kõige tipp on muidugi see, et vist alles Soome kolides jõudis mulle kohale kaks fakti: Tove ei ole mitte mehe nimi, nagu ma varem olin arvanud, ning kuigi see nimi on rootsipärane, oli Tove elu tihedalt Soomega seotud. Rootslasest ja soomerootslasest vanemate lapsena veetis ta suure osa oma elust Helsingis ning Porvoo lähistel. 

Minu endine arvamus, et muumiraamatud on kirjutanud rootsi mees, läks seega veidi nihu :)

Näitus oli huvitav ja mõtlemapanev. Maalid ja ühiskonnakriitilised illustratsioonid, varajased muumid, miniatüürstseenid muumidest - see kõik oli suurepärane. Avardas jälle silmaringi. 

Enne näitust käisime kõhtu täitmas Street Food Carnivalil. See tähendab seda, et kord nädalas kogunevad food truckid (mis see tõlkes oleks.. toidukioskiautod?) ühele linnaväljakule ja pakuvad head-paremat kiirtoitu. Meie valik langes eile pulled pork burgeri ja cheese burgeri kasuks, maitse oli kõvasti parem kui mõnes kiirtoiduketis! Lisaks pakuti fish&chipse, vietnami ja tiibeti stiilis toitu, belgia vahvleid jne. 

Selline kultuurielamus siis. Maakad saavad ka vahel jala linna tõstetud! Blogimist väärt värk :)

Märts

Tere esimest märtsi! Lausa kuu aega viimasest postitusest, see on vist rekord :)

Blogi on jäänud väga kõrvaliseks ja vahel tundub, et olen selle olemasolu täiesti ära unustanud. Keegi ameeriklasest personaliotsingu konsultant rääkis lehes (see oli küll niiöelda kohalik ärimaailma Kroonika), et tänapäeval peab tööotsija olema aktiivne Facebookis, Twitteris, Foursquares, Instagramis jne, Linkedinist rääkimata. Et siis võib uurida, kus sa hängid ja milline inimene sa oled. Minu blogi põhjal võiks öelda, et väga kehva distsipliiniga :)
Mõtlesime kolleegidega, et teeme kõik nüüd siis Instagrami konto ja paneme pilte oma elust: mina diivanil lösutamas, mina hommikul rongis, mina ja lõuna töökoha sööklas ... Ma ei tea, mis see peaks ütlema minu töötegemise kohta, aga õnneks Soome ei olegi Ameerika.

Loen muide just raamatut Quiet, mille alapealkirjaks on The Power of Introverts in a World That Can't Stop Talking. Seal muide mainitakse, et maailma introvertseim riik ongi Soome :) Selle üle võib nalja visata, aga tegelikult pole mõistlikul vaikusel viga midagi.

Nüüd kaldusin teemast kõrvale. Pidin rääkima, et tegime remonti! Viimasest korrast oligi juba paar kuud möödas. Paar nädalavahetust tagasi tegime algust -  piirdusime vaid mõne tunniga, et mitte kultuurišokki saada. Ja lõpuks ometi saime köögi soklid paigale. Kohe hulga viimistletum ilme on köögis. Täna Aki mässas jälle liistudega, mina mängisin majaperenaist st käisin poes ja koristasin.

Miljon väikest asja on veel ülemisel korrusel vaja teha, aga võib-olla nüüd hakkab vaikselt edenema!

Homme on siiski puhkus, sest avastasin, et üks huvitav fotonäitus on viimast päeva üleval, nii et naudime natuke kultuuri. Ja nüüd jätkan Eesti Laulu vaatamist :)

Lõpp paistab silmapiiril

Blogimisega on kehvasti, sest kõik see aeg läheb kas töölkäimise, remondi või magamise peale. Kuskilt eriti näpistada ei ole.
Remondiga oleme eesmärgile lähemale jõudnud, kuid samas mitmeid kompromisse teinud selles suhtes, et mida jõuame ja mida mitte. Köögist puudub veel parkett, elutoast tapeet ning absoluutselt kõik liistud. Samuti künnised. Mööblit peaks üles tassima ja koristama. Kõiksugu nipet-näpet jääb tegemata, aga pole vast hullu.

Paar raamatut olen graafikust hoolimata jõudnud läbi lugeda (õnneks rongisõit tööle ja töölt koju kestab head paarkümmend minutit: hommikul jõuan päevalehe läbi lugeda ja õhtul raamatusse süveneda. Luksus!), need olid Kivirähu Lood ja Ussisõnad. Viimane meeldis mulle väga, Kivirähul on ikka hea terav keel. Praegu on käsil Oleviste mõistatus ja kuigi algus oli pisut veniv, siis poole peal muutus just äärmiselt põnevaks :) Mõtlen ja mõtlen, et kes see mõrvar võiks olla, keda apteeker Melchior taga otsib.

Hvostovi Sillamäe passiooniga läks kehvasti - ei saanud seda pikendada, sest keegi oli raamatu juba broneerinud. Eks võtan millalgi uuesti. Järgmiseks planeerin midagi kohalikku lugeda, nimelt soome chick-liti Klaukkala, mille tegevus toimib siin meie kandis :) Õpin ümbruskonda tundma.
Ma ei saa aru, miks ma nii pikalt pole saanud mahti raamatuid lugeda - no see kiire elu on muidugi olnud lihtsalt excuse, mul on varem aega olnud ikkagi jalaga segada. Kiirustamise illusioon, eks.

Bibliofiil

Singer Vingeril on üks hea laul:

Soe on sügis, juba akna all lehkab levkoi
Leheprügis vaata lösutab raamatukoi
Rida realt seal imeb ta end teadmisi täis kui vampiir
Paugupealt me teame: tema on bibliofiil.

Miks ma sellest räägin - tegin lõpuks ometi endale raamatukogukaardi ära. Poleks uskunudki, kui palju eestikeelset kirjandust Helsingi raamatukogus saadaval on. Broneerisin endale paar Kivirähku ja Indrek Hargla Apteeker Melchiori esimese teose, olengi nimelt tükk aega mõelnud, et seda võiks lugeda. Paari päeva pärast peaks need olema kesklinna saabunud ja võin peale tööd järgi minna. Väga lahe.

Kui teil tuleb raamatusoovitusi meelde: uuemaid või klassikat, kergemat või muidu huvitavat, siis ootan neid huviga. Pole ülde uuema kirjandusega kursis.

Hibernatsioon

Kuna ma ei või igasse postitusse kirjutada, et "appi kuhu kõik see aeg kaob", siis ma ei olegi tükk aega midagi kirjutanud :)

Ega midagi öelda ka ei ole. Tundub, et talveunele võiks minna, sest kes see sellise pimedaga ikka ärkvel on. Tegelikult suure osa vabast ajast istungi sooja teki all ja loen. Blogisid, ajakirju, raamatuid. Mul on käsil (see on palju parem sõna kui pooleli :)) hetkel kaks raamatut, Daniel Kahnemani üllatav ja mõtlemapanev Thinking, Fast and Slow ning Caitlin Morani feministlik How To Be a Woman. Esimest soovitan soojalt kõigile, kes tegelevad andmeanalüüsi või statistikaga. Tegelikult ka kõigile teistele, sest raamat räägib loogika- või mõttevigadest, mida meie ajud teevad - jätkuvalt ja märkamatult.

Mõnusat pimedate õhtute veetmist - küll see kevad millalgi tuleb!

Lugemisvara: Minu Inglismaa

Sünnipäevakingituseks sain posu raamatuid, selle üle on mul väga hea meel :) Suur osa neist ootab veel kummuti peal, aga Minu Inglismaa võtsin sünnipäevanädalavahetuselt naastes laeva peal ette.

Tegelikult on see selline sügisõhtute raamat minuarust. Õdusas stiilis kirjutatud, lummavalt ilusate briti mägede ja järvede piirkonna kirjeldustega. Loodusest, kultuurist, kunstist ja muusikast tuleb raamatus juttu, sekka pisut ajalugu. Mulle tuli raamatut lugedes ääretu kiusatus lennupileteid broneerima hakata. Tegelikult see tuleb mulle praktiliselt iga Minu-sarja teksti lugedes :)
London on ammu minu Places To Go -nimekirjas olnud ja nüüd see tõusis seal jälle paari koha võrra. Ja loomulikult Londoni lisaks muud piirkonnad, millest raamatus juttu on - mäed ja järved, Cornwall, Kanalisaared ...

Erinevalt enamikust Minu-raamatutest polnud Minu Inglismaa eneseleidmise või silmade avanemise raamat, kus palju omi tundeid või isiklikke mõtteid kirjeldataks. Teisalt tuli tunne, et autor juba teab, kes ta on - jalad maas olev mõistlik inimene (vähemalt selline tunne mulle tuli) - kel pole vaja ekstreemseid elamusi oma elu paikapanekuks. Mägironimine ja -matkamine tegelikult on suhteliselt ekstreem, aga sellest on kirjutatud pigem kauni looduse võtmes, mitte niivõrd iseenese füüsilise või vaimse ületamise vaatenurgast. Ja mulle need maalilised loodusstseenid meeldisid. Väga hea lugemisvara.

Pühapäevaõhtu villaste sokkide ja raamatutega

Jälle tagasi kodus ja diivanil lambavillase teki all keras, villased sokid jalas ja läpakas süles :) Idüll täielik.
Seekordne üpris lühike Tallinna trip läks kenasti, tähistasime venna sünnipäeva restoranis kõhud täis süües ja hiljem muuhulgas Kettamaailma Ankh-Morporki lauamängu testides. Ühe raamatu jõudsin ka soetada, raamatupoes jäi nimelt silma Lennart Mere Hõbevalge. Olen alati mõelnud, et see kuulub eestlaste kultuuripagasi ja nö kohustusliku kirjanduse hulka. Poes raamatut sirvides mõtlesin küll esialgu, et kas minus on piisavalt meelekindlust selle läbi töötamiseks, sest see paistis üsna teaduslik ja sügavmõtteline. Liiga kontrastne äkki minu tavapäraste reisijuttude ja fantaasiaraamatute kõrvale? Aga eks hakkan seda millalgi lähemalt uurima (kui eelmised lugemata raamatud olen läbi lugenud :)) ja kirjutan siis blogis ka sellest.

Laevareisid on muide efektiivsed lugemise mõttes. Mis sa need paar tunnikest ikka teed. Muidugi Angry Birdsi on ka võimalik hakkida, aga mulle meeldib lugemisse süveneda. Eelmisel nädalavahetusel sain käbedalt läbi Britta Dasi Bhutanist rääkiva raamatu Päikesetõus Himaalajas ja seekord oli mul kaasas Liis Kängsepa Mina, vandersell. Tööle minnes ja töölt tulles on mul rongireiside jaoks käekotis kaasas Martini A Feast for Crows. Nii need kõik edenevad - tasapisi.

Täna õhtul on veel üht põnevikku oodata - presidendivalimiste tulemusi. Ja pigem on teine koht põnevam kui esimene, sest Niinistö on ilmselt ikkagi kindlalt võidule tüürimas. Kes aga talle teise vooru vastu läheb, kas Haavisto või Väyrynen?

Raamat Põhja-Koreast

Lugesin eile päevaga läbi Barbara Demicki raamatu Põhja-Koreast, ingliskeelse nimega Nothing to envy - ordinary lives in North Korea. Jõulude ajal sirvisin Aki vanemate juures esimese peatüki läbi ja nüüd kui raamatu neilt laenuks sain, ei raatsinud seda käest lastagi.
Raamatu autor on ameerika ajakirjanik, kes Lõuna-Koreas elades on intervjueerinud Põhja-Koreast tulnud põgenikke. Nende eludest see raamat räägibki.
Enne lugemist arvasin teadvat üht-teist kommunismist, propagandast ja Põhja-Korea elust. Et ikka jube ja nii. Aga ausalt öeldes inimeste argielu detaile ei oska meist keegi ette kujutada. Milliste ellujäämisprobleemidega inimesed maadlevad ja kuidas neile alla jäävad. Mida tähendab nälg ja võimetus seaduste piiris midagi ette võtta. Aastatepikkune ajupesu ja kontroll, tegevuste ja vestluste jälgimine, karm kastisüsteem (st kas oled reziimi vaenlane või mitte) ja võib-olla mõnedele inimestele ka hinge ronivad kahtlused süsteemi toimivuse osas - millest mitte kellelegi iitsatada ei saa.

Ma põhimõtteliselt ei loe raamatuid, kus vägivallakirjelduste või jälkustega liiale minnakse. Mul on selle jaoks liiga elav kujutlusvõime ja ma ei saa neid kujutluspilte pärast peast välja. Aga selles raamatus sellist õudsate detailidega praalimist polnud. Ja polnud vajagi, sest niigi on asi selge. Ja jätkub samas vaimus. Praegugi võib uudistest jälgida, kuidas järjekordne täissöönud "seltsimees" jätkab oma isa ja vanaisa poliitikat ja "imede" kordasaatmist. Tavaliste inimeste kulul. Aga enne kui rahvas ise üles tõuseb (ja kuidas võib infosulus olev ja nälginud rahvas seda teha, eriti kui millestki paremast pole ettekujutust?), pole vist midagi ette võtta.

Suhteliselt kohutav on mõelda, et siin me istume meeldivalt soojades tubades, vaatame võib-olla telekast, loeme lehest või internetist Põhja-Koread puudutavaid uudiseid: kuidas rahvas sai juhi surma puhul kala, milline sõjaline ja strateegiline geenius uus juht on, mismoodi seltsimehed asju vaatavad - nii isa kui ka poeg, ja naerame. Et oh milline propaganda ikka, päris tobe! Mulle ei tulnud pähegi, et seal on samal ajal näiteks viimaste andmete järgi viiendik lastest alakaalulised. Tõesti, ei mõtle ju iga päev maailma probleemide peale, suurem osa inimestest ongi ikkagi nii loodud, et enda ja lähedaste heaolu on see kõige tähtsam. Aga peale raamatu lugemist olen vähemalt mõneks ajaks sellise raputuse saanud. Et ära vaata ja tõlgenda asju ainult oma priviligeeritud eurooplase pilgu läbi.

Raamatut soovitan niisiis kõigile soojalt, avardab silmaringi. Päris mitu ohhoo-momenti ikka mahtus sinna. Pole kindel, kas seda eestikeelsena ka saadaval on, ise lugesin soome keeles. Arvatavasti on ka inglise keeles suhteliselt loetav.

Suddenly my eyes are open, everything comes into focus

Eelmisel nädalavahetusel ei saanud mahti blogisse kirjutada, sest müttasin Tallinnas. Reedel läksin töölt poole päeva pealt laevale, Tallinnas kompsud ööbimiskohta ja siis Hurtsi kontserdile Saku Suurhalli. Poiste etteastest midagi väga oodata ei osanud, teadsin vaid paari laulu neilt. Kontsert oli üllatavalt sünge ja melanhoolse alatooniga, ent lauluhääl see-eest võimas. Minu kõrva kostus see väga puhtalt, nii et vahepeal isegi mõtlesin, et kas tüüp laulab üldse otse. Minu lemmikuks kujunes Illuminated, sealt ka postituse pealkiri:



Mis siis veel Tallinnas? Pisut tööasja, vennatütre sünnipäevavisiit, palju toredaid sõpru ja jutuajamisi ning ka natuke raamatushoppingut. Paistab, et ilma selleta ikka ei saa. Seekord kodustasin endale muffiniraamatu, "Mina, vanderselli" ja "Päikesetõusu Himaalajas". Kuna Martini Clash of Kings on hetkel käsil, siis polegi väga jõudnud neid veel lugeda. Vanderselliga olen pisut alustanud.

Kinnisvaravärkidega oleme ka natuke edenenud, oma pangast saime hea pakkumise - praegust laenu võime samasuguste tingimustega jätkata ning vajaliku lisasumma võtta uute tingimustega. Peaks mainima, et uuel laenuosal oli oma panga pakutud marginaal väiksem, kui teisest pangast saadud pakkumine kogu laenule. Selles mõttes hea, et ei pea hakkama panga vahetamisega vaeva nägema.
Korteri müügi osas tõmbasime hetkeks piduri peale, sest katuseremondist tuleneva võla suuruse saame teada alles novembri lõpus. Ootame selle ära, siis on ehk müügi osas lihtsam, konkreetsed summad on teada. Kuulutust hakkasime küll juba internetis vaikselt nokitsema, seal saab osa ära täita ja salvestada :P "Kena kolmetoaline ridamajakorter rahulikus rajoonis" :D

Paari potentsiaalset uut kohta käisime täna vaatamas, aga sobivat veel vastu ei tulnud (see on tegelikult hea, sest enne oma korteri müüki ei hakka me ühtegi pakkumist tegema). Esimene oli muidu küll rahulikus ja hinnatud Espoo ümbruskonnas, aga seal olid majad liiga teineteise lähedal. Mis mõte on oma maja osta, kui naaber vaatab sulle õue peale sisse? Põhi oli ka tibake halb, oleks nõudnud suurt seinte ümber tõstmist.
Teine oli muidu väga potentsiaalne, aga katus oleks tulnud välja vahetada. Ja veel üks pisike häiriv detail - Helsinki-Vantaa lennuliiklus läks täpselt üle maja. Ja muide päris madalalt, ilgem mürin oli! Nii et see jääb ikka ära. Aga vähemalt niipalju on nende vaatamisest kasu, et esiteks näed, mis meie hinnaklassis pakkuda on, ehk siis kui suure remondiga peame arvestama (ja tulemus on, et ikka köök, wc, vannituba, seinad, põrandad - kõik tuleb ise teha) ja teiseks hakkab endale ka kohale jõudma, millised kriteeriumid on tähtsamad ja millised mõttetumad. Asukoht on meile hetkel prioriteet, ehk siis ümbruskonna mõttes mingi rahulik looduslähedane koht, mitte teiste eramajade keskel. Krunt ka korralik, vähemalt 1000 ruutu. Ja majas hea põhi. Aga eks jätkame otsinguid.

Suurpuhastus

Terve nädavahetuse oleme teinud suurpuhastust ja natuke ka korteri "ülesvuntsimist". Müügimõtted on peas, aga eks näis, millistest müügisummadest maakler meile järgmisel nädalal räägib. Põhiline on aga see, et enne suurpuhastust ma ei teadnudki, kui palju kola ja mustust meil siin on :D

Oleme põrandaid ja seinu küürinud (siinkohal tervitused Peemotile, kellele meeldib kassitoitu enne söömist loopida..), köögikappe ja kodumasinaid läikima löönud, hulgaliselt prügi ja kasutuskõlbmatuid asju minema visanud, sättinud riiulitel ja öökappidel olevaid asju korda, võtnud tolmu uskumatutest kohtadest (kõik kapipealsed on eriti meeldivad selles suhtes). Aki on uue köögikubu ümber kappi ehitanud ja praegugi saeb väljas põrandaliiste. Natuke koomiline, et viimased pisikesed liistutükid saavad oma koha alles siis, kui peas on kolimismõtted ;)

Vannituba ja wc-d ründasin ma lapi ja puhastusvahendiga juba eelmisel nädalavahetusel, nii et vähemalt see on tehtud. Ees ootab veel saun, eks ma pean varsti sinna saunalava alla roomama minema..

Aga kes siis jaksab koguaeg tööd teha ilma lõbuta. Eile käisime meie kaheksanda aastapäeva puhul väljas söömas. Restoran Alia asub imekaunis puuvillas Mustikkamaa saarel ja pakub hõrke roogi ja muuhulgas ka väga head teenindust, selle eest hinne 5+.

Ja kui mul kõigest muust veel aega üle jääb, siis süvenen George R.R. Martini ülihead fantaasiasarja - A Song of Ice and Fire - lugema. Esimese raamatu (A Game Of Thrones) sain just läbi ja teine (A Clash Of Kings) on lugemisel. Nendest on ilmselt ka eestikeelsed tõlked müügil. Sari väärib tõesti kõiki neid kiidusõnu, mida mitmed kriitikud on teostest rääkides kasutanud.