Lihavõtete tegemised

Järjekordsel nädalavahetusel taban end mõttelt, et oleks vaja rohkem vabu päevi, et kõik remondi-, koristus- ja aiatööd tehtud saaks. Ja sama hooga mõtlen, et lihased on rebimisest üle kere sedavõrd kanged, et pisike kontoris istumise paus ei teeks paha.

Blogimisega olen ka pisut hilinenud, nimelt see siin on alles lihavõtete jutt.

Käisime üle pika-pika aja Viikkis linde uurimas. Esimesena jäi siiski pildile loom:



Linde oli ka. Kiivitaja on uhkes sulerüüs:




Metsarajal kohtasime talvikesi, pildile jäi neist üks:





Ka linavästrikud on kohal:



Teeäärses ojas olid konnad ninad välja pistnud. Kui mööda kõndisime, kuulsime ainult sulps! ja sulps!, kui nad end põhja üritasid ära peita. Ühele sain siiski pihta:



Oli vahva selline vaba päev võtta ja värskes õhus ringi mütata. Mis sest, et kaamerat ma ei oska enam üldse käsitleda ja silm pole ka absoluutselt pildistamisega harjunud. Sellest hoolimata oli tore!



Terve posu linnuvaatlejaid oli ka kohal, uurisid, kas Eesti poolt tuleb soojade tuultega mingeid huvitavaid liike:




Samal päeval käisime ka teistsuguseid linde vahtimas, kogemata sattusime õigel ajal kohale, kui lennukid teatud suunast Helsinki-Vantaale maandusid. Finnair läheneb:



Ja Flybe pisem, propelleritega lennuk:



Publikut oli lennumasinatel palju. Üks oli selline:



No milline megajänes! Teine pilt ka, kui ma samal ajal naersin ja üritasin jänksi pildistada, kohe näha, et fookusest väljas:




Tegelikult pole vaja eriti kaugele minna, et loodust jälgida. Meie õuel silkavad jälle jänesed, üks tuli päris akna alla peesitama ja varbavahesid puhastama. Istus seal rahumeeli, kui meie imestades aknast välja vaatasime. Pilti ma ei taibanud teha. Aga metskitsed sain kuidagimoodi pildile. Muidugi esmalt nad jalutasid kohe üle tee põllu ääres, aga ilmselt nägid mind aknast ja panid üle põllu kimama. Selle aja peale jõudsin mina ka ülemise korrusele ja haarasin fotoka:



Kodused elukad on samuti kevade saabumisega väga rahul - päikesepaistet on rohkem ja seda polegi tegelikult palju vaja, et pikali heita ja peesitada:



Üks sõber käis meil teise korruse aknast sisse vaatamas:



See ei ole meie kass ja täpsustan veelkord, et tegemist on teise korruse rõduga :) Mööda garaaži katust on sinna küll võimalik ronida. Jääb ainult üle mõistatada, kas sõber Oranž käib meil tihti külas.

Aga kas miskit produktiivset oleme ka teinud? Nii sel kui eelmisel nädalavahetusel tegelesin muuhulgas multši tekitamisega ehk siis lasin oksapurustajast oksi läbi. Kui oma väiksest metsatukast kuuski harvendasime, siis pisemad oksad jätsime kuivama. Nüüd oli sobiv hetk neist lahti saada, sest tahtsin istutuskastide ümber korralikku okaspuumultši. Lisaks on maja taga kallakul, kus varem mets oli, hunnikute viisi langetatud puude pisemaid ja ka suuremaid oksi, mis ongi hea sealt tulevase terrassi eest ära korjata.



See pilt on eelmisest nädalavahetusest, nüüd olen multšiga vist kolmanda kastini jõudnud.

Aga teate, õues on praegu nii ilus! Linnud laulavad võidu, ülased õitsevad ja isegi esimesed võililled on õide puhkenud. Eelmises kodus üritasin võililledega võidelda, aga siin pole mõtet. Ja tegelikult on see päris ilus, kui muru on kollaseid õisi täis :) Võib-olla juba nädala-paari pärast!

Aasta kolmas rähniliik ja muud loomad

Täna oli juba tõeliselt soe ilm, lausa kümme kraadi vist tuli ära. Linnukeste pildistamise mõttes väga soodne - valgust piisavalt ja kaameraga seistes kringliks ei külma. Praegu veel lehti puude küljes ei ole, nii et kõik linnud paistavad kaugelt kätte. Hiliskevadel on tükk tegemist, et neid okste vahelt üles leida.

Kuhu ma oma jutuga liigun, on muidugi see, et jälle käisime Vanhankaupunginlahti ja Viikki põldudel ja metsades jalutamas. Lagled olid põldudelt kadunud ja lõokesed saabunud. Madal merelaht oli ka juba enamjaolt jääst vabanenud. Suundusime Akiga ühele kaljule, kust juba eelmisel korral rähni toksimist kuulda oli. Koht oli täielik jackpot! Nii palju erinevaid linde, loomi ja muid elukaid silkas seal ringi, lausa uskumatu. Lindudele oli seal talvel olnud söögikoht, majake seemnetega ja ühe puu küljes rasvatükk, nii et seal nad muudkui pugisid ega olnud üldse kartlikud.

Kõigepealt muidugi tuttavad sõbrad - rasvatihane ja sinitihane:





Sinitihane pesakastis:


Ohakalind oli ka kohal, aga kartlikum kui teised, nii et temast selline paparazzi-pilt läbi okste:



Siisike:



Rohevint, isaslind:



Rohevint, emaslind:



Sügeleb:



Musttihane:



Ja lõpuks sain ka selle aasta kolmanda rähniliigi pildile, selle kõige tavalisema :)
Suur-kirjurähn:



Rähne on muidugi veel, Soomes peaks leiduma veel musträhn, hallrähn ning pisut haruldasem laanerähn, eks neid saabki vast pikemalt otsida..

Ühel hetkel kuulsin maast mingit sahinat ja esimene mõte oli, et mõni lind on minu lähedal maas ja keerutab lehtede sees. Aga oligi hoopis esmapilgul mingi mustvalge elukas! Tegin paar klõpsu ära ja siis vehkisin kõrvalseisvale Akile käemärkidega, et vaata mis loom!!





Nirk va tont :) Ma pole kunagi nirki näinud ja olen miskipärast mõelnud, et tegemist on suhteliselt suure elukaga. See tüüp oli aga vaevalt hiiresuurune. No pikkust tal on tegelikult vist lausa 15-20cm, aga väga sale ja nobe. Ma olen nirgi ilmselt oma mõtetes mingi ehk ameerika naaritsaga segi ajanud, see viimane peaks nimelt olema palju suurem.

Vudis teine seal ringi, vahepeal lippas hüpetega kaugemale metsa, aga kuna me passisime seal kaljupealsel lagendikul julgelt paar tundi, siis nägime teda ikka uuesti ja uuesti. Pildistamine oli superkeeruline, tüüp pistis hetkeks kuskilt pea välja, uuris ümbrust ja siis silkas jälle järgmisse kohta. Aga sellest hoolimata olid meil näod naeru täis :)





Suure soojaga olid ka liblikad välja ilmunud. Ja üht sisalikku nägime ka, pisut uimane oli vist veel:



Selline uskumatu päev siis. Uusi linnu- ja loomaliike jalaga segada. Oli ka nimelt selliseid, mida ma pildile ei saanud, näiteks varemmainitud lõokesed, metsvindid ning üks talvike. Mingil hetkel tuli suur väsimus peale, oletan, et jätkuv ümbruskonna pingeline uurimine on põhjuseks. Kui metsas mitu tundi seista, kuulata tähelepanelikult linnulaulu, vaadelda ringilendavaid linde ja üritada neid fookusesse saada, siis see võtab päris läbi. Koju tulles kukkusin kohe peale lõunasööki magama, lihtsalt meeletu uni tuli peale. Aga tahaks juba järgmist sooja ja päikselist ilma, et jälle sinna samale kaljule vaatlema minna!