Progress ja Saja Aakri Mets

Peale kaht päeva asjade lahtipakkimist ja organiseerimist hakkab asi vaikselt ilmet võtma. Enam ei ole 99 % asjadest teadmata kadunud, vaid ainult umbes 50 %. Üht-teist on tehtud:
- 20 (!) punast kolimiskasti lahti pakitud ja laenutusse tagasi viidud
- riided tuvastatud erinevatest kohvritest ja kottidest ning pandud kappidesse
- uus postkast üles pandud
- prügikonteiner ostetud
- kodukindlustuse ja prügiveo lepingud sõlmitud
- pesumasin omale kohale saadud ja lausa esimene masinatäis pestud
- pesuruumi kapp (endine esikukapp) tagasi kokku pandud
- kardinaid üles riputatud

- paberimajandus läbi vaadatud ja organiseeritud

Selle viimase asja ehk paberimajanduse kohta tahaks veel paar sõna öelda.Või täpsemalt üldse meie kraami kohta. Nimelt tuleb välja, et meil on hulgi selliseid asju, mis lihtsalt vedelevad kuskil kapis/karbis/kotis ja mille olemasolust keegi mitte midagi ei tea. Või kui teab, siis igatahes ei mäleta, kust need asjad leiduda võiks. Sellele lisaks on muidugi meeletult mõttetut kräppi. Vanu või katkiseid asju, arveid aastast 2007, lehti ja katalooge jne jne. Masendav!! Ma protesteerin selle vastu ja luban siin blogis pühalikult, et hakkan omi asju paremini organiseerima. Täna näiteks võtsime arve- ja paberimajanduse ette, sorteerisime aegunud ja mittetähtsa makulatuuri välja ning allesjäänud panime korralikult kaustadesse. Samasugune rünnak ootab millalgi ka kõiki teisi asju ja esemeid.

Lõpetuseks meie päeva tähtsaim vestlus Akiga, mis sai alguse ilmselt meie "metsatuka" (st need mõnikümmend puud, mis krundi nukal kasvavad) mõõtudest. Aki ütles, et see on nagu karupoeg Puhhi Poole Hektari Mets, ainult et muidugi väiksem. Mina selle peale, et mis pool hektarit, ikkagi Saja Aakri Metsast käib ju Puhhi lugudes jutt. Aga tuleb välja (Google ja Wikipedia abil muidugi), et soomekeelses Puhhi-raamatus on tõepoolest tehtud tõlkes mugandus ja aakrid hektariks muudetud. Järgmiseks hakkasime arvutama, et kui palju sada aari on hektarites ehk kas on palju "mööda pandud", kui see pooleks hektariks on tõlgitud. Ja jälle Google ütleb meile, et sada aari on hektar (mida me teeks üldse ilma interneti ja guuglita?).
Siis jõuab ikkagi mingit liini pidi kohale, et aaker ja aar on kaks erinevat asja ... 100 aakrit on hoopis 40 hektarit. Ja mida me sellest õppisime? Et päris suur mets oli Puhhil ja Nodsul ja teistel.

Kohal, vähemalt osaliselt

Kaksteist tundi jutti oleme kolinud. Vahepeal oli küll Hesburgeris lõunapeatus, aga siis läks jälle hooga edasi. Umbes 85% kraamist on kolitud, viimased asjad (näiteks diivan ja aialaud toolidega) toome homme. Õnneks Aki vanemad olid abiks. Mul hetkel käed on saavutanud ülima nõrkusetaseme ja isegi hambaid oli raske pesta - lihtsalt käsi ei tahtnud enam tõusta.

Nii et praegu oleme siis kohal, vedeleme voodis (st madratsitel põrandal) ja mulle vähemalt tikub uni juba külla tulema. Eurovisioon jääb vist seekord vaatamata.

Kassid tulid ka viimase koormaga ja no milline lärm meil oli tagumisel pingil! Kooris mäugumine. Aga Laku ja Peemot on uues majas vist endalegi üllatuslikult vihavaenu ära unustanud - uurisid mõlemad vabalt ümbrust ja ei olnud mingit sähisemist ega käpaga vehkimist. Naukku on endiselt kergelt paanikas, istub põrandal diivanipatjade vahele moodustunud urus ja mõtleb elu üle järele.

Pakkimine vol 1

Alustasime pakkimist. Hankisime Ikeast 20 pappkasti ja toppisime neist kaheksa raamatuid ja muud tühja-tähja täis. Iga kast kaalub nii 20-25 kilo, muskel kasvab neid tõstes ikka täiega. Elutoa sektsioon on nüüd enam-vähem tühi, aga köök, magamistuba ja töötuba ootavad veel ees. Ja mulle tundub, et kastidest jääb väheks...
Muidugi laenutame pappkastidele lisaks ka plastikust kolimiskaste, sinna paneme sellised asjad, mida igapäevaselt kasutame. Pappkastid siirduvad kinnistena allkorrusele remondi valmimist ootama. Homme läheb pakkimine edasi, kuigi põhirõhk on ikkagi reedel, kui meil on töölt vaba päev ja laupäeval, kui pakiauto saame.

Kolimine läheneb

Hmm, uus Blogger on päris kummaline alguses. Aga ehk harjub ära.

Eelmisest blogipostitusest on ka tükk aeg möödas, aga ma arvan, et selle teen tasa siis kui uude majja kolime. Tuleb pilte ja remondireportaaže :) Piltidega on muide nirusti, või tähendab kaameraga. See on ikka veel hoolduses. Täpsemalt öeldes kaamera oli korda saanud, aga teleobjektiiv ootab veel kuskilt välismaalt osi. Kui hästi läheb, siis tuleval nädalal saab kombe.

Aprilli lõpul olin komandeeringus Vaasas ja Kokkolas, viimases ka ööbisime ja sain linnaga tibakese paremini tutvuda. Vaasast oli ikkagi täielik läbisõit, ei jõudnud näha muud kui koosolekuruume ja Kantarellise nimelist restorani. Kokkolas oli armas pisike kesklinn, kaubatänav ja väike ostukeskus. Hästi puhas ja kodune. Hotell oli ka mõnus ja modernne, mitte nagu Kemis, kus hotellis oli aeg paarikümneks aastaks seisma jäänud.. Elamus muidugi seegi, eriti need Jeesusemaalid numbritoa seintel ja inglitega kaunistatud dušikardin :) Igatahes põnev tutvuda väikelinnade eluga. Helsingi on ikka täiesti teist masti, inimesi täis ja (isetekitatud) kiirustamist. Nagu pealinnad ikka.

Kolimine läheneb äärmise kiirusega ja oleme siin üritanud vaikselt veel viimaseid ettevalmistusi teha - uurida parkette ja sisustusmaterjale, teha praeguses elukohas viimaseid koristusaktsioone. Natuke sai õues kraamitud ja köögis puidust töötasemeid õlitatud. Täna kahe nädala pärast oleme tõenäoliselt juba uues kohas, pappkastide ja muu kraami otsas. Uskumatu.

 Ja enne seda tuleb sünnipäevapidu. Ootan juba seda, et saaks kõiki sõpru näha, juttu ajada, naerda, süüa ja juua :)