teisipäev, 25. mai 2010

pühapäev, 23. mai 2010

Linde ja loomi paari nädala ajalt

Kuigi ilmad tõmbusidki lõpuks külmemaks ja vihma kallas eile nagu oavarrest, on aias käes täielik varasuvine kasvuhooaeg. Põõsad on täies lehes, isegi metsviinapuu on hakanud lehti välja ajama ning muru kasvab hoogsalt. Nii võimsalt, et seda peakski juba teist korda niitma. Muuseas ka kõik võililled ja ohakad on eluvaimu täis, aga ma teen enda poolt kõik, et mitte eriti pikalt.
Kaks kiitsakat õunapuud õitsevad ilusate õrnade roosakasvalgete õitega. Sirelil on samuti juba tumelillad õiepungad. Ühesõnaga ilus!

Aga teisel teemal jätkates - mul on nimelt uskumatult palju pilte arvutis, mis pole veel blogisse jõudnud. Esialgu neist siin sellised, mis võetud ehk paar-kolm nädalat tagasi erinevatel päevadel ja seetõttu mingisugust erilist tervikut ei moodusta.

Esiteks varakevadine Vanhankaupunginlahti. Võtan pilte kaugustes asuvast lahesopist, kus lagled ja mõned väiksemad linnud vaikselt veepinnal loksuvad. Äkki lähevad väiksemad linnud kogu täiega lendu, vaid pirakad kanada lagled jäävad rahulikuks. Lootsin, et ehk saan hea pildi lendavast parvest (mida aga ei juhtu, sest objektid on selle jaoks ikka väga kaugel). Aga mida ma näen alles kodus pilte arvutiekraanilt vaadates - leidus põhjus, miks linnud nii äkki lendu tõusid!





Samal jalutuskäigul põikasin ka metsa äärde. Ühe kuuse all oli mingit sabinat ja jäin lähemalt uurima, et kes seda tekitab. Puu alumistel okstel sahmis täiesti kartmatult musttihane (okei möönan, et kohapeal ma liiki ei määranud, see toimus ikkagi kodus linnuraamatu ja interneti lahkel abil).



Ka rohukonnad on välja ilmunud:



Ning tuttpüttide pulmamängud käimas:



"Uue" linnuna sain pildi vainurästast, mis peaks tegelikult olema äärmiselt tavaline elanik näiteks parkides. Ise nägin lindu esimest korda, ent peale tema pildile püüdmist olen kohanud rohkemgi vainurästaid - ju siis pole enne lihtsalt tähele pannud või olen seda lihtsalt hallrästaks pidanud, kuigi küljealune on vainurästal selgesti punakas.



Ka hallhaigrut olen päris kaua oodanud. Kunagi Rootsis sai lind ka pildile võetud, ent uut kohtumist pole peale seda olnud. Kuni ühel pärastlõunal Vanhankaupunkilahel (meie põhiline pildistamiskoht, nagu olete juba võinud aru saada) lendaski soovitud objekt ilusas kaares sinise taeva taustal meist mööda :)



teisipäev, 18. mai 2010

Musträstad ütlesid üürilepingu üles

Kevad edeneb mühinal. Rästatibud ongi juba pesast läinud. Vähem kui nädal tagasi paistsid pesast vaid avali nokad, siis ukerdasid pojad pesal ning sirutasid tiibu, kuni ühel päeval oligi pesa tühi.

Pilte eelmiselt nädalalt:








Ilusa ilma ja vihmasabinate peale on ka mu narcissused viimaks ometi õide puhkenud! Selle üle on mul äärmiselt hea meel ja selleks on ka põhjust. Nimelt kaks aastat tagasi istutasin samasse kohta tulbisibulaid. Tuli kevad, sulas lumi ja mida ma näen - lillepeenar mutimullahunnikuid täis. Lõpuks tõusis peenrast vist ainult neli nukrat tulbitaime. Noh, ega asi saanud niimoodi jääda. Uurisin, et mutile nartsissid nii sümpaatsed ei ole (kuigi ilmselt ära ka ei põlga) ning eelmisel sügisel lükkisin peenrasse korralikult nartsissisibulaid. Ja toho tonti - kõik paistsid tänavu alles olevat! Jee, 1-0 Marise lilled vs mutt.

pühapäev, 16. mai 2010

Külalised

No täitsa uskumatu. Eile tulime umbes üheksa paiku koju ja mida näeme - murul maja ees lebaskleb kolm jänest. Üks lausa külitas nii, et valged kõhualuse karvad olid näha. Esiteks ma mõtlesin, et see on otsad andnud, ega ju jänesed muidu nii vabalt inimeste õues ennast tunne. Aga valesti arvasin - kui lähemale kõndisime, võtsid kõik jalad alla ja silkasid sabade vilkudes metsa poole.

Hiljem selgus, et see meie tulek neid põhjapanevalt ei hirmutanud. Mõne aja pärast piilusin aknast välja ning kõik kolm olid tagasi. Kaks istusid meie murul ja üks naabri lilleistutuste vahel. Laskis seal vist heal maitsta.. Hiilisime õueuksest välja ja ümber maja, vaja ju sellisest imepärasest asjast pilte saada. See, et me vaikselt garaazhi nurga peal kõlkusime ja pilte klõpsisime, jäneseid ei paistnud häirivat.











Aga mis edasi sai - hommikul ärkan ja vaatan ribikardinate vahelt välja - kaks jänest istuvad otsa akna all, põõsa vilus. Eriti julgeks ikka läinud. Ega muud kui akna vahelt objektiiv välja ja paar pilti sellestki. Isegi maja ees jalutav naaber kahe rottweileriga ei hirmutanud neid minema. Enam neid küll seal pole, nii et jalga nad lasid, aga ilmselt saab neid veel edaspidigi näha. Kui nad ainult meie õunapuid paljaks ei näriks :O





reede, 14. mai 2010

Sõrmed mullas

Eile oli siin vaba päev, Jeesuse taevasseminek või midagi taolist. Ma alustasin puhkamist igatahes hommikul kell kaheksa koogi tegemisega. Õnneks polnud küpsetada vaja, sest keegi tubli inimene on valmis koogipõhjad leiutanud.

Päev jätkus aiandusteemadel. Esiteks tõin poest taimi ja sellega seoses pean mainima, et ülisuures Vantaa Plantagenis võib rahulikult mitu tundi kulutada. Taimed on jaotatud erinevatesse kategooriatesse, näiteks mitmeaastased lilled kasvupaiga järgi - varjuline, päikeseline, poolvari või kiviktaimla. Variante oli meeletult ja valiku tegemine üsna keeruline. Midagi ma sealt siiski koju tassisin, nüüd on põnev jälgida, et kas sai tehtud õige otsus või känguvad taimed kohe ära..
Novot aga maha sai need ka istutatud (& suvelilled potti). Seejärel käisin uuesti Plantagenis. Esimesest korral lihtsalt alahindasin meie lillepeenra suurust.


Lavendel, üks istutatud taimedest

Tegevus jätkus koristamise liinil ning peale põrandate ja muude pindade poleerimist võiski külalisi võõrustada. Sellega siiski päev veel ei lõppenud. Õues ootasid terrassilauad pesemist. Ei ole vist lollimat asja kui svammiga laudu hõõruda ... See oli muidugi alles eelmäng, täna sai terrass puuõliga üle võõbatud. Ja peaks mainima, et oli üsna kuum ilm sellise töö jaoks!

Nüüd võib siiski tõdeda, et mul on suuremad ja paremad lilleistutused kui naabritel. See on nagu palsam mu haavadele.

esmaspäev, 10. mai 2010

Üsna radikaalne värk

Meil koristati tööl kappe. Sellega seoses ilmus kõigile ühtäkki postkasti raamat "Radical Careering", mis seni ilmselt mitmes eksemplaris oli kuskil kapinurgas tolmunud.

Ma ausalt öeldes isegi sirvisin seda. Eriti seoses järjekordsete turbulentsidega meedia-alal (loe: vanad töökaaslased lahkuvad ja uued tulevad) on tihti mõtteis ka oma tööpanus. Vahel on need mõtted stiilis, et peaks selle 8-16 palgatööjama ära lõpetama ja hakkama näiteks murumüüjaks (teate, need kes kasvatavad põldudel muru ja müüvad seda siis rullidena); vahel jälle pisut realistlikumas stiilis, et kuidas ennast kokku võtta ja praeguses töökohas mingisuguseid põnevaid projekte edendada.

Raamat pakub muide päris huvitavaid kilde. Seal on üles loendatud niinimetatud radikaalseid fakte, näiteks nagu "Work is hard". Et kui seda aktsepteerima hakkad, siis pole enam vaja koguaeg viriseda ja võid oma energia suunata edasipürgimisse.

Või et "Your job description is not your self-description." Minu eriline lemmik on ka "Your job will not love you back." Ja kehvematel hetkel pakub ehk lohutust "You are a work in progress."

Selliseid asju on minuarust hea vahel meelde tuletada. Kuigi tõenäoliselt selle raamatu suunan ma nüüd jälle kuhugi tolmu koguma ...

laupäev, 8. mai 2010

Pesauudised

Varemmainitud pesaehitajast musträstas on nüüd haudumisega ühele poole saanud. Sauna aknast piiludes võib veenduda, et pesas on vähemalt kaks hirmus suurt laiali nokka. Rästas ise korjab õue pealt hiiglasuure nokatäie ussikesi ja mutukaid ning käib seda tibukestele kurku toppimas. Kaks nädalat pidavat musträstas poegi söötma, seejärel jäetakse nad oma õnne najale. Huvitav jälgida, mis edasi saab.

Aki tihasekaameras on ka olnud actionit. Ühel õhtul oli pesas näha kahte muna. Arvatavasti on mune juba rohkem, ent tihasel olevat kombeks need ilusti heinte ja sulgede vahele ära peita. Päevasel ajal kedagi pesal ei istu, mis mulle tundub pisut imelik, kas siis hauduma ei peakski? Igatahes õhtul ilmub sinitihane jälle pessa ja passib seal ilmselt kogu öö.

Aga pisut veel eelmise nädalavahetuse mökkireisist. Laupäeva hommikul ärkasin vetsuhäda pärast, ja poolunisena vihmasaju käes väli-wc-sse lonkides kirusin omaette nii ilma kui meie lolli ideed varakevadel suvilasse sõita. Aga päeva peale läks paremaks! Kuidagi eriliselt mõnus oli süüa värskes õhus grillitud kalkunifileed kitsejuustuga, lugeda päeval saunakambris teki all külitades Minu Austraalia raamatut, vaadelda järvel liikuvaid udupilvi, lasta peale sööki leiba luusse mõnusalt tukastades, kõmpida lähiümbruses ja jälgida järvel kudrutavat sõtkapaari, soojendada sauna ja naerda selle üle, kuidas Aki saunast järve joostes pidi esiteks vee pealt jäätükikesi eemale lükkama ja nii edasi ja nii edasi. Mõnus lebotamine oli.







Jalutuskäigul metsas sattusime kohtama siisikeste parve. Säutsusid vaikselt ühe puhma kallal, rippusid pea alaspidi ning toksisid nokaga käbidest seemneid nii, et tükikesi lendas eemale. Valgusolud pildistamist ei soosinud, ent mingisuguseid udupilte ma siiski sain:


Emaslind


Ja jälle järgmisele oksale!


Isaslind





Õhtul ilm selgines ning peale saunaskäiku võis jälgida ilusat päikeseloojangut.



pühapäev, 2. mai 2010

Sii-lii-kee, kus sa ooo-leed?

Kui reedel mökkile jõudsime, oli ilm selline:



Järvel oli veel õhuke jääkate, millest tõusis tihedat udu. Tuul puhus seda pilvedena kaldale. Suhteliselt kõle ja rõske oli - ega muud kui sauna kiirelt tuli alla. Seni kuni saunakamber soojenes, sai veel mõned pildid tehtud. Vahel nähtavus paranes, vahel oli vaid meetri kaugusele näha, olenevalt tuulest.







Selline algus oli volbril - istusime mökkil nagu siilid udus.