Barcelona: Montjuïc

Viimasel Barcelona-päeval tutvusime lähemalt Montjuïci mäega. See paarisajameetrine küngas asub suhteliselt kesklinna lähedal, mere ääres. Mäele võib läheneda mitut moodi, meie liikusime esmalt metrooga Paral.leli peatusse, kust jätkasime köisraudteele (sama piletiga jällegi). Plaan oli selline, et esmalt liigume transpordivahendite abil üles tippu ja sealt laskume kondimootori abil allapoole. Nii et järgmine etapp oli nö suusalift ehk siis gondlitega köisraudtee, mis viis meid Castell se Montjuïci linnuseni.

Gondlis istudes pidi ikka paar klõpsu läbi klaasi ära tegema:




Linnus oli suhteliselt askeetlik. Osaliselt seletab seda ehk see, et 1960. aastani oli see vanglana kasutuses. Külastamise hetkel tegutses seal igatahes suur bande kasse. Ükshaaval tuli neid vastu, kõhnad ja natuke räsitud olemisega, aga eks neil seal on piisavalt hiiri ja rotte, keda püüda.
Kuna linnus oli kõle, siis me seda eriti ei uurinud, vaid pöörasime selja ja imetlesime allpool avanevaid vaateid.

No sissepääs oli tegelikult täiesti asjalik:


Vaade kaubasadamale:


.. ja Barcelonetale:


Ja linna suunas. Paistab, et ühtki vaba platsi pole majade vahel? Tegelikult Barcelona pindalast 10% on parke:


Ja suurim parkidest ongi Montjuïc. Aastal 1992 peeti siin suur osa olümpiamängude aladest. Laskusime meiegi linnuse juurest alla olümpiastaadioni ja teletorni suunas. Torre de Calatravaks kutsutakse seda:





Vaade torni alt:


Mõõtkavast annab aimu järgmine pilt, see pisike kriipsujuku pildi allosas on Aki:


Palau Sant Jordi ees:


Järgmiseks ootas meid ees Palau Nacional, kus asub Kataloonia kunstimuuseum. Tegemist on võimsa ehitisega, mille eest avaneb meeletu vaade purskkaevule ja maailmanäituse paviljonidele. Kahjuks meie visiidi ajal purskkaev ei töötanud, ilmselt toimib see ainult õhtusel ajal koos valgusshowga.









Jäime vaateid pikemaks ajaks nautima - istusime Palau Nacionali ees olevasse kohvikusse tassikest kohvi ja suupistet mekkima. Kohvikutes puhkepauside tegemine on minu jaoks üks puhkuse lemmikosa. Pole kiiret, on lihtsalt aurav latte ja mööduvad inimesed, võimalus ümbruskonda jälgida ja laisalt järgmisse sihtkohta suundumist planeerida. Meie jaoks enam palju sihtkohti sel reisil küll polnud. Viimased ostud sooritada, kõht täis süüa ja kohvrid pakkida, et hommikul kenasti lennuväljale jõuda. Need eesmärgid silme ees, laskusime Palau Nacionali treppe mööda alla.

Barcelona: Parc Güell

Tuleb veel jätkata Barcelona liinil ja viimased pildid ja tekstid üles riputada.
Loomaaias tiirutamise peale kulus julgelt pool päeva. Peale seda täitsime kõhtu, jalutasime mereranda ja pidasime edasise tegevuse suhtes plaani.





Parc Güelli tahtsime kindlasti üle vaadata ja samuti Montjuïci mäel käia. Montjuïc tundus hirmus suure kompleksina, olevat seal ju olümpiastaadion, linnus, endised maailmanäituste paviljonid, botaanikaaed ja kes teab, mis kõik veel. Nii et sai otsustatud see järgmiseks päevaks jätta ja sel päeval Parc Güelli suunas liikuda. Päikesevalgust ei olnud enam pikaks ajaks ja park ise ikkagi suhteliselt kaugel kesklinnast - metroo rohelise liiniga ülespoole ja veel 1-2km jalutuskäiku, nii et õnnestunud fotode suhtes olin juba pisut mures. Kui valgust pole, siis ilma statiivita pole ikkagi suurt lootust asjalikke pilte saada.

Aga kohale me jõudsime ja tegelikult sai hämaras mitmeid päris meeleolukaid vaateid üles võetud!

Gaudi piparkoogimajakesed, nagu Hansu ja Grete muinasjutust:






Mõelge, milline mosaiigiladumine on seal toimunud!




















Gaudi enda maja, selline roosa printsessiloss:


Ja hämarduv Barcelona:


Lõppude lõpuks oli õhtune aeg päris mõistlik Parc Güelli külastamiseks. Suurimad turistide massid olid selleks ajaks juba lahkunud, kuigi rahvast oli kohal veel hulgi. Vaade tuledesäras linnale oli võimas. Samas jäi looduslikuma osaga pargist tutvumata, sest kui me mosaiikide pildistamisega ühele poole saime, polnud enam midagi eriti võimalik näha.
Ega midagi, vudisime jälle alla linna ja ühte pisikesse tapas-baari sangriat ja suupisteid nautima.

Nom nom!


Montjuïci jutt tuleb veel viimaseks ja siis ongi Barcelona postitustega selleks korraks kõik!

Barcelona Zoo

Kolmandal reisipäeval võtsime kohe hommikul suuna loomaaeda. Triumfikaare juurest alla mere poole ja jälle läbi Parc de la Ciutadella. Pargi imetlemisest ei saanud küllalt. Selle keskel asus veel järv, kus loksusid natuke teistmoodi kajakad (tõenäoliselt talveriideis naerukajakad), ja palmide vahel tegid häält jällegi papagoid. Ühe puu otsas istus sadakond tuvi.







Vaade zooloogiamuuseumile:



Loomaaiale lähenemisest andis märku suur mammut:



Enne sissepääsuni jõudmist nägime pargis veel huvitavaid vilju:





Ja kuju:



Ja torni:



Jalad olid mul tegelikult juba loomaaiani jõudes väsinud, eks eelmiste päevade ringi trampimine andis tunda. Aga pressisime ikka vapralt edasi, huvitavaid loomi vaatama. Ja eks vahepeal sai ikka maha istutud ja jalgu puhatud, võib-olla kerge kohv ja jäätis ka sinna kõrvale ...

Loomaaias nägime esmalt papagoisid, vabalt ringi lendavatest veelgi kirevamaid.



Tupsud:




See on tegelikult mingi vareseline, mulle hakkas kohe väga meeldima, huvitav värvikombinatsioon:






Mingi tuvi:


Siis kiikasime ühte majja sisse, jälle oli huvitavaid linde! Esimesed kükitasid oksal nagu kubujussid:



Tuvi:



Tuukanid olid coolid, mis sest, et noka suurus on neil pisut ülepingutatud:





Kui ma ei eksi, siis see oli jäälinnu soojemal maal elav sugulane:



Ja veel kirjusid linde:







Loomaaed oli päris suur ja paistis suhteliselt heas korras olevat - loomadel kenasti ruumi ja tegevust. Ja meile palju jalutamist ja vaatamist. Veel pildikesi kõiksugu karvastest ja sulelistest (ja soomuselistest?), kes objektiivi ette sattusid:



















Loomaaed oli koduks ka suurele hallhaigrukolooniale. Ja need ei olnud mitte puurides, vaid lendasid vabalt ringi ja pesitsesid suurtes puudes. Vahel vuhises neid üle pea, oli samasugune wtf tunne nagu Amsterdamis - linnud tundsid ennast nii kodus nagu meil siin tuvid. Aga pildile jäi tegelikult hoopis siidhaigur, ka neid istus siin-seal:



Eksponaatidena oli see-eest selliseid linde:





Ja taoline eksootiline lind!



Ahvipuure oli ka mitmeid. Ma pean tunnistama, et ma eriline ahvide fänn ei ole. Muudkui kratsivad ennast ja teineteist. Aga Barcelonas jäin ma mandrillide puuri juurde vaat et suu ammuli vahtima, millised värvilised ja ilmekad loomad!







Suur isane, ja millised kihvad!





Järgmiseks jäi pilk pikemalt pidama nutriatel. Muide eesti keeles ka kobrasrotina tuntud. Ja ongi tegelikult, hambad on nagu kopral, aga laia saba asemel on rotisaba.









Kui varsti juba arvasime, et peagi saavad puurid ja loomad otsa ja peame hakkama tagasi liikuma, siis nii see igatahes polnud. Aina uusi ja uusi elukaid tuli vastu! Näiteks tiiger:







Ja flamingod:











Eks need loomad ikka millalgi otsa said. Siin piltide peal pole kindlasti pooltki neist. Aga lõpetuseks üks jaanalind, kelle kael ulatus julgelt üle puuri ääre. See oli selline betoonsein, mille peal oli põigiti veel paar metalltoru. Ma väga lähedale ei julgenudki minna, oleks ta sealt nokaga äianud, oleks suur sinikas olnud ...