laupäev, 27. veebruar 2010

Lumetööd

Täna oli sellist laadi trenn. Kestis kaks tundi, aga muidugi vahetustega. Peaks mainima, et õlavööde on kergelt väsinud. Targemad inimesed oleks teinud lumekoristust nädal tagasi pakasega, kui lumi veel pehme ja puudrine oli. Täna olid sellised suhteliselt vettinud ja rasked kamakad.







Nüüd on akendest välja vaadates väga arktiline maastik - hanged poole aknani.

Järgmisel nädalal on mul puhkus, esialgu mõtlesin end välja magada, teiseks päikesepaistelisi ilmasid nautida ning pildistada; kolmandaks wc-le pisikest remonti teha - natuke uut värvi jne. Neljandaks võiks ka blogi uuesti käsile võtta. Viimasel ajal on tööl olnud nii tamp peal, et pole jaksanud eriti õhtuti muud teha kui olümpiat vaadata ja siis kell kümme teleka ette magama jääda ...

pühapäev, 14. veebruar 2010

Järgmised "Minu ... " sarjast

Olen jälle läbi saanud kaks "Minu ..." sarja raamatut. Kuna "Minu Nepaal" mulle viimati väga sügavat muljet avaldas, siis hankisin seekord omaarust midagi samasuunalist - "Minu Mongoolia" ja "Minu Maroko".

Alustan paremast. Roy Strideri "Minu Mongoolia" oli kaasatõmbav raamat. Ma ei suutnud seda ühe hooga läbi lugeda, seda oleks olnud liiga palju. Sellist teksti ei suuda korralikult käsitleda, kui seda ei tee juppide kaupa. Mitte et see oleks keeruline olnud - vastupidi, raamat on väga ladusalt kirjutatud, ent samuti väga sügavate ja isiklike tunnetega laetud. Lugesin mõnikümmend lehekülge ja siis lasin mõtetel natuke seedida. Ei raatsinud korraga rohkem.
Mongoolia on siinkohal taust palju isiklikumatele sündmustele. Seda tausta on kirjeldatud ausalt, liialt kiitmata või laitmata; pole üritatud tõmmata paralleele mujal nähtu või kogetuga. Kuid teine, hoopis suurem reis toimub autori sisemuses, ning see ongi selle raamatu tõeline väärtus. Kas ka sel reisil kohale jõutakse või ei - eks see jääb kõigil ise lugeda ja mõelda.

Järgmisena kätte võetud "Minu Maroko" tundus peale nii isiklikku ja avameelset kirjeldust hoopis külmema ja kaalutlevama tekstina. Peaosas oli islamiusk ja kõik muu toimus selle ümber või isegi selle tõttu. Siin raamatus ennast samamoodi ei avatud, pigem mõtiskleti rohkem usulistel teemadel. Seda peab siiski tõdema, et Marokost jäi meeldiv ja positiivne mulje. Näiteks kohalike igapäevane viis oma jõukust vaesematele jagada on märkimisväärne.
Teisest küljest pean imestama selle üle, et esmalt autor kritiseerib Lääne maailma seetõttu, et me näeme moslemeid stereotüüpsete terroristidena ning seejärel teeb ise kõvakäelisi ja negatiivseid üldistusi eestlaste kohta. Mulle see ei istunud ja ka raamat jäi üldiselt võõraks. Lihtsalt ei tundnud teema või autoriga mingit isiklikku sidet.

Olen seni juba hankinud endale kümme sarja raamatut ning kui juba midagi koguma hakata, siis tuleb see ka lõpuni viia. Eks näis, millised maad ja seiklused järgmiseks raamaturiiulile ilmuvad ...

reede, 5. veebruar 2010

Ühistransporditraumad

Viimastel päevadel on olnud mingeid imelikke juhtumisi nii rongide kui taksodega seoses. Või noh, osad on olnud imelikud ja teised lihtsalt vihaleajavad.
Esiteks rongid. On iga-aastane teema, et lume ja pakase tulekuga on osa Helsingi lähiliikluse rongidest rivist väljas ning ülejäänud hilinevad. Hommikuti on seega põnev jaamale lähenedes pakkumisi teha, kas sel päeval on normaalne liiklus või siis mitte.

No kolmapäeval igatahes ei olnud. Hommikune rong oli kõvasti hiljaks jäänud ning seega tuli end tuubil täis vagunisse sisse pressida. No aga mul pole hullu midagi, ma olen Tallinna bussides ja trollides karastunud. Aga vat kohalikel pole olnud piisavalt praktikat. Seega peatustes on probleem sellega, et väljuda soovivad inimesed ei saa rongilt maha. Esiteks on nad suhteliselt viisakad st ei hüppa selga nagu Tallinnas turukotiga mamslid. Teiseks ukse ees seisvad inimesed ei taipa seda, et peaks hetkeks väljuma ning teised mööda laskma. Passivad teistel ees, üritavad heal juhul end vastu seina litsuda ja võimalikult väikse ja õhukesena välja näha. Arusaamatu!

Noh, aga vot samal päeval peale tööd oli rongihäppening vol 2. Lahkusin töölt spetsiaalselt varakult, et sulgpalli jõuda. Olin arvestanud sellega, et rongid graafikust maas. Aga vat seda, mis toimus, ei osanud ikkagi oodata.
Esiteks jooksutati rahvast perroonilt teisele ja siis veel kolmandale, vahepeal anti ikka lootust, et rong tuleb. Rahvast kogunes pidevalt juurde ning kell tiksus.. ja mina hakkasin vaikselt hiljaks jääma. Lõpuks suunati meid perroonile neli, kus ees ootas kaks vagunit. KAKS. Kogu selle inimmassi jaoks. Tavaliselt on sel kellajal väljuvatel rongidel umbes 7-8 vagunit, kui ma ei eksi.
Noh, ma ikkagi pressisin end peale nagu ka mitmed teised. Nagu näiteks paar idiootset purjus noormeest. Üks neist pidas sobilikuks pidevalt karjuda "ANARHIA, ANARHIA!" Ning "TAPELGE INIMESED, JEE!". Inimesed talle eriti tähelepanu ei pööranud ning lootust ikkagi oli, et varsti saame minema. No tutkit, uksed ei läinud kinni. Või kui läksid, siis keegi väljastpoolt pressis nuppu ja lootis rongi peale saada ning uksed avanesid uuesti. Varsti oli situatsioon selline, et rongis olevad inimesed möirgasid "Uks kinni! Ei mahu enam peale! Välja kõik kes ei mahu!" Sellest sai innustust varemmainitud noormees, kes jälle ANARHIA! karjuma pistis.

Lõpuks hakkas loomavagun liikuma, aga sama situatsioon kordus paaris järgmises peatuses, kus uued massid üritasid end peale pressida. Rahvas rongis röökis "Ei mahu enam peale!" ja purjus killumees oli linti vahetanud ja käskis nüüd kõigil sõbralikud olla ja naeratada. Johhaidii ma ütlen, milline horror-sõit. Ekstreem. Järgmisel päeval ma läksin metrooga tööle.

Aga taksodest. Ma ei saa aru, mis ohvri nägu ma olen, et taksojuhtidel on kombeks mulle igasugu jutte rääkida. Oma elust ja naabrite elust ja blaablaa blaa blaa. Tahaks öelda, et vabandage väga, mind vapsee ei huvita, aga no äkki viskavad mind välja või midagi..
Näiteks eelmisel nädalal sattus mind kliendikohtumisele viiv taksojuht hoogu ja jorises kümme minutit sellest, kuidas tema naabrinaine Elisabeth Rehn (soome poliitik) on teinud endises Jugoslaavias palju head. Ning kuidas seesama naine oma koduõuel katkiste kummikutega ringi käib. Excuse me eksole, mind ei huvita, et sul on kuulsad naabrid. Ma olen just ärganud, pole kohvi joonud ja mul on ees paaritunnine prese, mida ma tahaks natuke veel mõtteis läbi käia.

Novot aga eile sattus mulle veel imelikum taksojuht. Tulin õhtul töökoha ürituselt, natuke veini tarbinud ja mõtlesin kojusõidul niisama aknast välja vahtida ning sisemiselt uuesti naerda töökaaslaste räägitud juttude peale (näiteks kuidas üks kolleeg Stockholmi hotellis keset ööd paljalt ringi hiilis). Äkki ütleb taksojuht kõva häälega "kuuskümmend seitse". Mina selle peale, et nagu misasja? "67% soomlastest pooldab abielu," jätkab ta selle peale. Noh, ma viisakalt tõdesin, et päris palju jah, võrreldes sellega, kui mitmed on vabaabielus. See oli viga. SUUR viga. Oleks pidanud ainult vait olema. Sest järgmiste paarikümne minuti juures ma enam suud lahti teha ei saanud.
Ma tean nimelt mu eilsest taksojuhist nüüd seda, et ta on 30 aastat abielus olnud. Tema abikaasal on dementsus. Abikaasa lapsed üritavad nende abielu lahku ajada, sest pärandus on mängus. Ma tean veel üht-teist tema abikaasa ravimitest, üldisest olekust, vanadekodudest, tema vanemate surmast ja nii edasi. Piinlik oli. Kuidas sa ütled, et oumaigaad, liiga palju isiklikke detaile!!! Mida sa teed, kui teine puistab südant, et abikaasa söögiisu kasvas tagasi normaalseks, kui teatud ravimite kasutamine lõpetati. Või et mismoodi nad teleka ees õhtut veedavad ja nii edasi.

Arvestasin mõttes järele jäänud vahemaad ning pööritasin sisemiselt silmi. Väliselt ei julgenud. Ja mõtlesin, kas ta räägib järgmisele kliendile ka sama juttu? Või vahetab teemat?

teisipäev, 2. veebruar 2010

Lumi

Lund on räigelt palju. Lumi on olnud viimastel päevadel jututeema number üks. Inimesed räägivad omavahel sellest, kuidas tänavad on lumised, autoga sõites on libedus suureks probleemiks ning lumesaju tõttu on hommikul suured ummikud. Sellest, kuidas rongid on graafikust maas ja kõndides tuleb vahel põlvini lumes sumbata. Igapäevasest lumerookimisest ning sellest, et varsti pole seda lund enam kuhugi rookida, sest hanged on juba inimese kõrgused.

Jutuks on tulnud nii "vanad head ajad" ehk millal varem sama palju lund on olnud ning vaikselt on täna uudistesse ka lipsanud nupp viimaste aastakümnete lumerekordi lähenemisest. Hetkel on Vantaal 65cm lund.

Vaikselt hakkavad ka moodustuma salaliiduteooriad lumekoristusmasinate vähesusest ja omavalitsuse süüst ja nii edasi ja nii edasi - pole midagi uut päikese all, samu asju kuulsin ka Eestis elades!

Aga kus ma siis pääsen, peab ka oma panuse sellel lumeteemal lisama. Pühapäevaseid pilte peale tõsist lumerookimist (ja pean ära mainima, et eile öösel tuli veel teised 10 senti lund maha):

Põõsad on tuulega edasi kanduva lume kinni pidanud ja näevad välja nagu harvade juustega kiilaspead..



Aki uurib kui palju katusel lund on:



Lund muidugi on paksult ja kuuri katusel veel rohkem:



Tagaõuel on - üllatus-üllatus - samuti lund:



Siinkohal võrdluspilt tagaõuest, üles võetud peale selle talve esimest lumesadu:



Lumi on tegelikult tore. Aga ma mõtlen juba pisut selle peale, et mis saab siis, kui esimesed plusskraadid tulevad.. Poed ostetakse kummikutest tühjaks?