Nizza reisi viimane osa: Parc Phoenix

Märkasin, et olen kogemata unustanud kirjutada meie Nizza-reisi viimasest päevast ja Parc Phoenixi külastusest. Meie lend väljus õhtul, nii et hommikul pakkisime kohvrid kokku, viisime pagasihoidu ja suundusime päeva veetma kohalikku botaanikaaeda.

Parc Phoenix asus päris lennujaama lähedal. Kindlasti oleks tubli turistina sinna ka mööda rannapromenaadi jalutades kohale jõudnud, aga meie säästsime energiat pargis ringikondamiseks ning hüppasime hoopis kohaliku bussi peale. Ütleme nii, et see oleks võinud pisut vähem täis olla, aga kohale me jõudsime.

Botaanikaaed oli jaotatud erinevatesse tsoonidesse. Oli väike laste loomaaia moodi ala, suur kasvuhoone erinevate maade ja kliimade taimede jaoks, mõned linnud-loomad ning suur tiik.

Esimene peatuspunkt oli kohe laste loomaaia juures, kus merisead ja jänesed ringi askeldasid.
Tupsud:







Botaanikaaias tatsas vabalt ringi suur kalkun, kes minuarust vahel oma õõtsuva kõnnakuga lausa hirmutav välja nägi:





Pidasime aias väikse puhke- ja söögipausi ja jälgisime laudade vahel vabalt jalutavaid paabulinde, kes aktiivselt proovisid ka miskit söögipoolist kätte saada.





Muidugi olid kohvikupinkidel kohal ka varblased ning maas puhkasid tuvid:





Suures kasvuhoones oli imelisi õisi:









Kasvuhoones oli ka pisike akvaariumi-terraariumi-osakond kalade ja mõne ämblikuga:







Kui ma ei eksi, siis see on see kala, kes multikas Finding Nemo hästi palju seletas:



Pisut kunstilisem vaade (ja helendavad vuntsid):



Need ei ole eriti minu lemmikud:



Huvitavaid taimi ja lillepeenraid jagus samuti, kuid tundub, et erksas päikesevalguses on kõik üldpildid liiga kontrastsed ja ei anna õiget elamust edasi. Seetõttupakun ainult lähivõtteid:







Mõned kuked patseerisid jälle pargis vabalt ringi:



Stiilne kana:



Pargitiigis oli veelinde ning ka uskumatu kobar kilpkonni:



Parc Phoenix sobis kenasti viimase päeva programmiks, aga spetsiaalselt sinna ei ole minuarust mõtet suunduda. Lilled-linnud-loomad olid muidugi kenad, aga puudu jäi teatud õhustikust, õigest tundest, mida olen tabanud varasematel reisidel nii väiksemates kui suuremates botaanika- ning loomaaedades.

Suve pikendamine Nizzas

Üks selge sügise märk on see, kui toas tõmbab jahedaks ning ahjule peab tule alla tegema. Sel nädalal oleme seda juba kaks korda kogenud. Eelmisel nädalal nautisime see-eest suvesooja ja puhkusepäevi Nizzas, Prantsusmaa rannikul. Puhkasime nii päevatööst kui ka remondist ja tõesti mitte kordagi ei tulnud need reisil mõtteisse, seega eesmärk saavutatud sajaprotsendiliselt.

Miks siis Nizza? Sihtkohta arutasime tükk aega ja kõigepealt oli plaanis tegelikult hoopis Sitsiilias ringi tuuritada, aga Norwegiani sooduspakkumised otsustasid asja ära. Mõtlesime Nizzas öömaja pidada ning teha sealt päevareise Monacosse, Cannes'i ja Alpidele Verdoni kanjonit kaema.

Alustangi reisijutu ja -piltidega Nizzast.
Nizza on tuntud kuurortlinn ja paarsada aastat tagasi muuhulgas üks brittide lemmikutest. Sellest tulevat ka kuulsa rannapromenaadi nimetus: Promenade des Anglais. Kohe esimesel õhtul suundusime sinna kõhtu täitma ning jalutama.

Vaade promenaadilt linnusemäe suunas:



Vaade teises suunas:



Nizza sadamas toimus sel õhtul mingisugune festival, rahvas jalutas ringi, nautis tänavamuusikute esitusi, söödi-joodi väljas. Ühesõnaga möll käis, põldude ja metsade rahuga harjunud inimesele ikka uutmoodi asi jälle.

Järgmisel hommikul võtsime linnaga tutuvmise tõsisemalt ette. Kõigepealt muidugi proovisime prantsuse keelega hakkama saada. Minu sõnavara piirdub sõnadega croissant, cafe noir ja cafe au lait, aga mis sa hing veel tahad, kui tänaval on pagariäri, kust neid kõiki saab. Soojad ja värskelt ahjust tulnud isetehtud croissantid ja muud saiakesed - no milline nauding.

Massena väljak:




Laskumine väljakult vanalinna ja päeva sihtkoht - linnusemägi paistab ka kätte.



Vanalinna vaateid:






Vaade merele:



Esimese päeva hommik oli hall ja pisut vihmane, kuid õnneks läks see kähku mööda. Linnusemäe kaadrid on aga just selle halli ilmaga võetud.






Vanalinna ja rannapromenaadi vahel on turg:



Jalutasime teisele mäeküljele jahisadamat uurima. Kõrvalmärkusena pean ka veel mainima, et mingit linnust mäe peal enam ei ole, ainult varemed ning muidugi need suurepärased vaated alla linna.






Mäel oli osavaid kiviladumise meistriteoseid:




Kui alla sadamasse jõudsime, olid pilved kadunud ning päike soojendas jõudsasti.



Keerasime suuna sadamast tagasi vanalinna suunas, et midagi hamba alla leida.



Nizza vanalinn ei ole muide mingi kuliss, seal kuivab pesu, on potililli ja kasse:





Turistivärki on muidugi ka kuhjaga, näiteks seebid (Savon de Marseille, peaaegu nagu Nizza, aga mitte päris):



Peale lõunat tegime veel väikese peatuse kuulsas Fenocchio jäätisebaaris. Imehea oli, ja see ei jäänud muidugi viimaseks korraks neid hõrgutisi maitsta :)



Pildile mahtus väike osa valikust, maitseid oli kümneid ja kümneid:



Nautisime veel vanalinna vaateid, tõesti kena ja huvitav oli.





Õhtul jalutasime rannapromenaadil ja vaatasime mühinal randuvaid laineid. Kuigi me reisidel tavaliselt lippame ringi, et aina uusi ja uusi vaateid näha, siis Nizza õhtutel lihtsalt istusime ja nautisime promenaadil merevaateid ja lainetemüha. Hing puhkas.

Siin veel päevavalguses võetud pildid rannarõõmudest ning promenaadiäärsest hotellist/kasiinost.




Järgmisel päeval sõitsime pooletunnise rongisõidu kaugusel asuvasse Monacosse, aga sellest rohkem järgmises postituses.