Turusse sõitmiseks kulub praegu vaid paar tundi, ent seda ei teadnud ainsana meie navigaator. Nimelt on kevadel saadud valmis viimane lõik Turu kiirteed, mida navi vanal kaardil ei eksisteeri. Osa sõidust viibisime siis GPS-i arust keset põlde, kihutades 120km/h ja ta muudkui üritas meile soovitada, et tuleks lähima tee peale pöörata. Kohale me siiski jõudsime.
Kui Turu linna läbiva Aurajoki kaldale jõudsime, olid massid juba kohal. Inimesed imetlesid laevu, ostlesid putkamajanduses, tinistasid terrassidel õlut/siidrit või sebisid niisama ringi. Ründasime samuti rahva sekka ja muidugi esimese asjana avastasime, et nälg on. Mida aga polnud, oli sularaha ja paraku ürituse alal pangakaart oli väärtusetu valuuta. Kuna meil esmalt oli eriarvamus selles suhtes, et mis suunas asub kesklinn, siis natuke tiirutasime lihtsalt pea laiali otsas ringi. Kuuma ilmaga väsisid jalad kiirelt, ent lõpuks jõudsime imekombel mingi poekeseni, kust rebisime ahjusooja pikka saia, singiviile, juustu ja joodavat ning maandusime pingil jõerannal, et seda pintslisse pista. Järgmiseks korraks seega õpetus - võta kaasa sularaha või veelgi parem - omad söögid!
Natuke jõudu kogunud, suundusime suuri purjelaevu imetlema. Neid oli jõe mõlemil kaldail hulgaliselt, kaugemalt paistsid aina mastid ja mastid. Mõnede alustega sai ka rahvas tasuta tutvuda. Käisime näiteks Vene Sedovi pardal, mis oma grandioossuses võttis üsna tummaks. Tegemist oligi Turus olevatest laevadest suurimaga. Muidugi Sedov ei olnud enam mingi puust purjekas, nagu paljud muud, vaid ikka täismetallist. Oleks suurepärane näha neid purjelaevu merel täispurjeis.
Nüüd aga muidugi pisut muljeid piltide kujul:
Mõned mastid
Ahvenamaa Linden
Putkamajandus
See, kui ma ei eksi, oli Mir
Aurajoki
Mast oli kõrge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar