Kuna väljas jätkuvalt mühavad tuuleiilid ja katusel sabisevad vihmahood, siis on sobilik aeg teha mõni postitus. Alustan algusest ehk siis nädalavahetusest ja Üheshingamisest.
Tantsupidu ma olen kunagi väiksemana vaatamas käinud, seda tõestab üks foto, kus mul endalgi rahvariided seljas. Paraku ilma fotota ma ei mäletaks vist isegi seda. Seega võib minuarust täiesti rahulikult seekordset tantsu- ja laulupidu minu esimeseks lugeda.
Juba reedel linna saabudes liikus tavaliste inimeste seas rahvarõivastes pidulisi. Õhus oli erakordset hõngu - varsti, kohe varsti hakkab pihta!
Esmalt käisimegi vaatamas tantsupidu. Pressisime end teiste peoliste sekka pingile ning vähemalt minul oli pisike ootusärevus ikka sees. Ning siis see algas - kaks tundi tantsu ja tralli, sekka ka tõsisemat nooti ning armastuslugu. Muljed jäid väga head, mulle väga meeldis. Veelgi toredam oli ilmselt esinejatel, rõõm paistis nende nägudelt kaugele kätte.
Peojärgselt liikusime koos masside ja üldise hea tujuga vanalinna suunas, vaatasime üle võidusamba (päris selline .. mõttetu paistis) ning sukeldusime vanalinna turismimelusse. Ent peagi pidime end järgmiseks päevaks valmis panema. Veelgi suurem pidu ootas ju ees.
Pühapäeval võtsime kohe aegsasti suuna Lauluväljaku poole. Isegi nii varakult, et meil jäi aega üle ja jõudsime Kadrioru lossile tiiru peale teha.
Kuna olime varakult kohal, saime oma kohad Lauluväljakul ilusti kätte - täpsemalt öeldes siis pressisime end jällegi pingikese peale ja vaatasime inimmasside kogunemist. Kogunes neid muide päris palju ikka. Kõik olid hästi varustatud - kaasas olid tekid, võileivad, vihmakeebid. Täitsa professionaalsed külastajad ikka.
Pidu ise oli päris tore, ent no ütleme ausalt, tiba pikale venis. Umbes kuus tundi istumist toob ikka pingi maitse suhu. Sellest hoolimata, et umbes tunni sellest ajast veetsime vetsu- ja söögijärjekorras. Samas muidugi oli ka selline tunne, et olen üsna ainukordse sündmuse tunnistaja. Paari viimase laulu refrääni oskasin isegi kaasa laulda. Samuti on äärmiselt tore, et oma keelt ja oma meelt osatakse hinnata. Laulupeos peitub suur jõud - oled koos oma kaasmaalastega, kõigi nägudelt paistab vastu rõõm ja lahke meel ning tunnetad seda, et ühiselt võib paljutki korda saata. Ma arvan, et see kokkukuuluvuse tunne on paljudele tähtis.
Nüüd aga aitab blogimisest - keeran end teki alla päevauinakule, sest puhkusel peab ju ometigi vabalt võtma. Homme alustame pikka sõitu Lõuna-Eestisse. Saaremaa muljetest täpsemalt juba järgmisel nädalal, kui oleme kodus maandunud (ja pesumasina käivitanud..)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar