Günther ja sõbrad

Saage tuttavaks, Günther:



Günther on meie rotipopulatsiooni ainuvalitseja ja uhkeim esindaja. Ta resideerub elutoas teleka kõrval ja omab täielikku ülevaadet oma valdustest. Vahel on tal erimeelsusi kassidega ja seetõttu peab ta põrandale kukkum.. see tähendab ennastunustavalt sukelduma, et mitte tähtsaimaid üksusi käest anda.
Günther võtab ka armulikult ja seisusele kohaselt kõigutamatult vastu talle külla tulnud väikeste inimeste kiiduavaldused ja kallistused. Vahel ta küll imestab, et millises kultuuris näidatakse aupaklikkust üles saba hammustades, aga ei lase end sellest häirida.

Ühel päeval aga teatas Günther, et perekond - la mia famiglia! - on tähtis. Tõmbas ainult temale teadaolevaid niite ja siis nad saabusidki:


Rotimaffia

Günther tegi teleka kõrvale natuke ruumi ning nüüd passivad kõik kolm seal ja teevad salaplaane.

P.S. Ikeas on iseteeninduskassad! Lükkad oma ostukorvi sinna, loed ise triipkoodid ja maksad kaardiga. Ja tundus, et süsteem töötas, kellelgi probleeme polnud. Loomulikult võis ka "tavalist" kassat kasutada, ent see oli kordi aeglasem, sest seal oli järjekord.

Mul on teooria nende kassade kohta. Kõik algas sellest, et ühel päeval bensujaamas mõtlesin, et vaat kui lihtsalt kõik sujub - maksad, võtad bensiini ja pole kordagi vaja kassatöötaja juurde minna ja temaga suhelda. Ja et soomlastele see ilmselt meeldib, sest automaatbensukad on päris populaarsed.
Seejärel nägin Ikea iseteeninduskassasid - sama asi ju! Esiteks saad seal poes mööblit vaadata ja uurida ja proovida mitu tundi, ilma et keegi tuleks tülitama ja abi pakkuma. Teiseks kirjutad ise vajalike toodete numbrid üles, otsid nad laost kätte, tõstad kärusse ja suundud maksma. Ja nüüd uue kassasüsteemi järgi võid juba kogu ostureisi sooritada nii, et kordagi ei pea personaliga mingit juttu ajama. Võimas!
Nüüd siis teate, et kõik see jutt suuremast tootlikkusest või ressursside säästmisest on jama, sest suhtlemine (või selle puudumine) ongi iseteeninduse populaarsuse tegelik põhjus ;)

Pemuhhin

Olen juba vähemalt paar korda vihjanud mingist kassist ja lubanud sel teemal kirjutada, aga küll olen leidnud igasuguseid vabandusi - et olukord pole veel selge või et mul pole piisavalt pilte või midagi muud taolist. Teema ise on tegelikkuses hoopis olulisem kui enamus mu muudest jahumistest.

Niisiis, kõigile tuttavatele peaks vist juba nagunii teada olema, et meil on nüüd kolm kassi (KOLM!!). Viimane tulija on Peemot, kellega mul on olnud au ka varem elupinda jagada. Erinevatest asjaoludest tulenevalt on Peemot nüüd saabunud üle mere meile. See merereis kulges tegelikult üllatavalt hõlpsalt, kass oli kandekastiga laevas ja tundis ennast suhteliselt mugavalt (noh, nii mugavalt kui end võib tunda pisikeses rätikuga pimendatud kastis võõraste haisude keskel). Autos istumise otsad tõstatasid Peemotis küll pisikest protestivaimu, aga õnneks need ei olnud ka teab mis pikad sõidud.


Auväärsus ise

Koju jõudes toimetasime Peemoti Aki töötuppa ümbruskonnaga tutvuma ja sulgesime ukse võimalike sissetungijate eest. Pemondo jalutas toas suhteliselt auväärselt ringi, nagu näidates, et teda reis üldse ei kõigutanud. Teised kassid olid sel ajal juba haisu ninna saanud. Midagi võõrast tassiti reisilt kaasa! Tegid natuke "oravat" (või "irokeesi", kuidas soovite) ja hiilisid ringi kandekasti nuuskides ja töötoa ust jõllitades.

Kuna Peemot tundis ilmselget huvi toast väljaspool toimuva vastu, sai samal õhtul ust avatud ja oodatud tsiviliatsioonide kokkupõrget. Aga seda ei juhtunudki. Või no mingisugust sähinat ikka oli, aga mitte midagi hullemat. Peemot laias ümber korteri ja nuusutas kõik nurgad üle. Järgmised kahe nädala jooksul ei ole erilist muutust mingis suunas toimunud.

Naukku alguses jooksis suurest uudishimust Peemoti järel, hoides siiski umbes meetrist turvavahet. Nüüd enam sellist asja muidugi pole, Naukku on läinud lausa Peemoti kaela vastu pead hõõruma, ent Pemka ei tabanud ära, milles asi ja hüppas kohkunult eemale. Paar korda oleme ka näinud, et Naukku üritab Peemotile käpaga äsada, aga enamjaolt on need kaks kassi omavahel suhteliselt rahulikult läbi saamas. Naukku poolt suuri pretensioone ei ole, aga Peemot minuarust veel võõrastab.


Headlights are on! (Luurab hiirt)

Laku on natuke probleemsem olnud. Tema kui senise kassipopulatsiooni liidri jaoks on muidugi suuremat kasvu kass konkurent nii söögipoolise, reviiri kui ka meie tähelepanu osas. Nii et aeg-ajalt tuleb Lakult käpaga äsamise rünnakuid. Pole veel näinud, et ta Peemotile pihta oleks saanud, aga ähvardav on see muidugi. Aga kuidas sellele Peemot reageerib? No üldiselt tõmbub lihtsalt eemale, harvem sähiseb tagasi. Mulle tundub vahel, et Peemot ei saa täpselt aru, mis ta nende teiste kassidega peaks üldse peale hakkama või mis kasu neist üldse on. Ta otsib pigem meie seltsi.


Juba päris lähestikku.. (ignoreerige seda segadust)

Üldiselt käib elu siis nii, et nad kõik looderdavad siin ringi. Laku ja Naukku rohkem elutoas ja magamistoas, Peemot tunneb end selgelt kõige mugavamalt töötoas. Ma loodan, et kui neist ka mingeid parimad sõpse ei tule, siis vähemalt harjuvad teineteisega ära ja seedivad teise lähedalolekut.


Puhkehetk

Mina olin muidugi meie kassidega juba niivõrd ära harjunud, et ma ei osanud pooli Peemoti trikke oodatagi. Esiteks järjekindlalt köögi töötasemetele hüppamine, kuigi nüüseks on ta ilmselt aru saanud, et see on keelatud ja vähemalt meie silme all seda ei harrasta. Teiseks peldikupaberirulli ründamine wc-s! Ühest rullist saab muide päris palju sellist valget pehmet lumesadu. Kolmandaks välisukse juures õue pürgimine. Neljandaks külalistele mõeldud lahtikäiva diivani peal küünte teritamine. See on päris ebameeldiv tegevus, aga siiani pole ta õppinud muid kraapimiseks mõeldud asju kasutama. Noh, vähemalt elutoa diivan on siiani pääsenud. Viiendaks hommikuti voodisse minu rinnale nurruma tulemine. Näol on selline ilme, et hakka nüüd kiirelt kõrva tagant sügama. Igatahes lahe.

Eks näis, kuidas kasside suhtedraama edasi areneb. Stay tuned.

Unine passitaotluse päev

Täna käisin pidulikult Eesti saatkonnas uue passi taotlust sisse viimas. Tõusma pidin sel puhul lausa 8.30, mis kujunes ootamatult raskeks, kuigi maganud olin julgelt üle kaheksa tunni. Kogu päeva on olnud ilge unekas ja väsimus ja seetõttu lükkasin ka käimistrenni homse peale. Aga sellest natuke hiljem. Igatahes hetkel ma mõtlen õudusega, et kuidas ma jägmisel nädalal iga hommik 7.00 ärkama hakkan.

Aga sellest passi taotlemisest. Esialgu sain saatkonnas manitseda, et polnud oma soomesisesest aadressivahetusest elanikeregistrit teavitanud. Pärast seda kui ma olin viisakalt vea omaks võtnud, sai hakata passiasju ajama. Ja teada ma sain seda, et ma ei oska sõrmejälgi anda. Või siis lihtsalt mul on arvuti klõbistamisest sõrmed sellisteks arenenud, et neist korralikku pilti ei saa. Asetasin sõrme üht- ja teistpidi, aga ikka oli pahasti. Ametnik pidi lõpuks lausa oma kabiinist välja tulema ja aitama mul sõrme lugejale asetada. Siis tuli pilt välja, juhhei! Aga lisaks pidi ka vasaku nimetissõrme pildi tegema ... Jamasime sellega seal päris mitu minutit.

Samal ajal oli Aki autoga saatkonna kõrval mind ootamas ja tõusis vahelduseks autost välja, et värsket õhku saada. See oli ilmselgelt kahtlane tegevus, sest peagi hakkasid Eesti saatkonna kõrval oleva maja turvamehed teda huvitunult piidlema ja ka politseiauto sõitis paar korda mööda ning parkis end selle maja ette. Arvake ära, mis maja see oli? :) Muidugi Ameerika saatkond.

Nii et kui mina omadega valmis sain ja autosse istusin, oli meil ilmselgelt aeg lahkuda. Tõenäoliselt oleks muidu keegi tulnud pabereid küsima või muud taolist.

Muidu tänane päev on möödunud uimerdades. Esialgu oli plaan, et 3-4h peale lõunat võiks end metsarajale higistama vedada, ent laiskus tuli peale. Eile sai käidud ja oli hästi kerge ja mõnus olla. Vahel on selline lennukam tunne, et teeks lausa mitu tundi käimist. Ja siis on selliseid päevi, nagu mul oli laupäeval, et hing oli koguaeg paelaga kaelas ja jaksu ei olnud üldse. Sunniviisiliselt vedasin end läbi raja.

Hetkel ongi kaks rada meil siin lähiümbruskonnas kujunenud. Esimene on 22min hoogsa käimise kaugusel. Rada ise on 2,4km pikk, suhteliselt järskude tõusude ja langustega. Selle läbimiseks läheb umbes 23min ja tagasi koju jälle 22min. Teine rada algab 14min käimise kauguselt ja on märksa rahulikuma profiiliga st tõusud on lauged. Mulle täitsa meeldib see. Tõstab pulssi ja paneb higistama, aga samas ei pane pead huugama ja hinge kinni. Raja pikkuseks peaks olema midagi nelja kilomeetri kanti, nii et ka sellest ringist tuleb mulle kokku üle tunni aja hoogsat käimist.
Kuna täna jäi trenn vahele, siis homme enne lõunat peab end välja peksma. Režiim olgu ikka.

Teraslinnud

Täna olime väiksel jalutuskäigul lähiümbruskonnas. Ühel hetkel märkasime, et selline suuremat sorti lennuk lendab üle. See on siinkandis päris harjumatu asi. Selliseid pisikesi tuuritab ju meil pidevalt, kuna väikelennukite lennuväli on siit kiviga visata. Aga suuremaid on harva, tavaliselt vist siis, kui Helsinki-Vantaal vahetatakse tavapärast maandumis- või tõusurada. Aga no sel pole tegelikult selle postituse suhtes mingit vahet. Peamine on see, et selle lennuki tõttu süttis peas lambipirn "pling!" ja suund oli selge - Helsinki-Vantaa lennuvälja lähedale kaljudele maanduvaid lennukeid pildistama!

Kaljud on kohaliku rahva seas tuntud koht. Täna oli seal nii paarikesi, muidu nohikuid kui ka lastega peresid. Ühed väiksed lapsed olid ilmselt juba väga mitmendat korda seal, sest nad nägid kohe ära kõige kaugemad lennukid (st pisikesed täpid taevas) ning kiljusid silmapilkselt, et kas on neljamootoriline lennuk (jee, suur!) või ainult kahene (bää jama). Blue1 lennuki nägemine äratas neis ka miskipärast piiritut vaimustust ja rõõmuhõiskeid. Nii et ma tundsin end ilmselge amatöörina. Muuhulgas täiskasvanud meesterahvad (sealhulgas Aki) loetlesid lennukitüüpe, et kas Boeing see-ja-see või Airbus XYZ või mingi muu. Novot aga mina pildistasin.

Kõigepealt tulid lennukid kaugemalt niimoodi lähemale:



Siis jõudsid päris meieni:



Siinkohal pean ära märkima, et selles on midagi aukartustäratavat, kui lennuk otse sinu suunas lendab. Ja siis üle pea vuhiseb. Ja et kümme sekundit peale lennuki möödumist tuleb vihinal ja sihinal tuul. Langoljeerid tulid meelde miskipärast.
Igatahes möödusid need niimoodi:



Ja suundusid lennuvälja poole, päike teraskerel helkimas:



Ning maandusid valge tossu pahvakus:



Maandus neid päris tihedalt. Esialgu tuli paar-kolm tükki, siis passisime mingi 15-20 minutit niisama, kuni järgmine sessioon algas. Selle ajal lendas neid minu arvestuse järgi 1-3 minutiliste vahedega päris mitu. Mõni oli pikemat sorti:



Mõni pisem (kõikus muide tiba rohkem tuules kui teised):



Nüüd on seega nii laevad kui lennukid ära pildistatud. Mis võiks olla järgmine ..? Autod? :)

Turku ja Tall Ships' Race

Loviisas käidud ja väikesed purjekad nähtud, võtsime ette pisut suurema ürituse. Tall Ships' Race külastab Läänemerd iga nelja aasta tagant, nii et suhteliselt harv värk. Laevad on sel suvel purjetanud juba Poolast Peterburi ja olid nüüd viimaks Turus.

Turusse sõitmiseks kulub praegu vaid paar tundi, ent seda ei teadnud ainsana meie navigaator. Nimelt on kevadel saadud valmis viimane lõik Turu kiirteed, mida navi vanal kaardil ei eksisteeri. Osa sõidust viibisime siis GPS-i arust keset põlde, kihutades 120km/h ja ta muudkui üritas meile soovitada, et tuleks lähima tee peale pöörata. Kohale me siiski jõudsime.

Kui Turu linna läbiva Aurajoki kaldale jõudsime, olid massid juba kohal. Inimesed imetlesid laevu, ostlesid putkamajanduses, tinistasid terrassidel õlut/siidrit või sebisid niisama ringi. Ründasime samuti rahva sekka ja muidugi esimese asjana avastasime, et nälg on. Mida aga polnud, oli sularaha ja paraku ürituse alal pangakaart oli väärtusetu valuuta. Kuna meil esmalt oli eriarvamus selles suhtes, et mis suunas asub kesklinn, siis natuke tiirutasime lihtsalt pea laiali otsas ringi. Kuuma ilmaga väsisid jalad kiirelt, ent lõpuks jõudsime imekombel mingi poekeseni, kust rebisime ahjusooja pikka saia, singiviile, juustu ja joodavat ning maandusime pingil jõerannal, et seda pintslisse pista. Järgmiseks korraks seega õpetus - võta kaasa sularaha või veelgi parem - omad söögid!

Natuke jõudu kogunud, suundusime suuri purjelaevu imetlema. Neid oli jõe mõlemil kaldail hulgaliselt, kaugemalt paistsid aina mastid ja mastid. Mõnede alustega sai ka rahvas tasuta tutvuda. Käisime näiteks Vene Sedovi pardal, mis oma grandioossuses võttis üsna tummaks. Tegemist oligi Turus olevatest laevadest suurimaga. Muidugi Sedov ei olnud enam mingi puust purjekas, nagu paljud muud, vaid ikka täismetallist. Oleks suurepärane näha neid purjelaevu merel täispurjeis.

Nüüd aga muidugi pisut muljeid piltide kujul:


Mõned mastid


Ahvenamaa Linden


Putkamajandus


See, kui ma ei eksi, oli Mir


Aurajoki


Mast oli kõrge

Loviisa ja Small Ships' Race

Enne kui võin rääkida eilsest väljasõidust Turusse ja Tall Ships' Race'ist, pean kirjutama pühapäevasest Loviisast ja Small Ships' Race'ist. Ikkagi mingi ajaline järjestus peab olema ja kord valitsema.

Loviisa asub meist alla tunnise sõidu kaugusel ida suunas. Tegemist on väikese mereäärse linnaga, mille puumajad ja jahisadam loovad õdusa atmosfääri.

Esialgu tutvusime Loviisa keskväljaku, pargi ja kirikuga. Linnas liikus vaid mõningaid üksikuid inimesi, seega oli päikesepaistes mõnusalt rahulik jalutada.


Purskkaev kiriku kõrval pargis


Loviisa kirik

Kõmpisime seejärel läbi puumajakeste rajooni jahisadamasse. Sealt võis sel hetkel leida ilmselt suurema osa linnaelanikest ning lisaks muidugi kõik purjetajad ja muidu turistid nagu meie. Lastele oli poniratsutamist ja mänge, suurematele muidugi olid avatud terrassid. Meiegi võtsime jäätised ja limpsisime neid ranna ääres pingil istudes ja üldist siblimist jälgides.


Pisut väsinud puumajakeste idüll


Räsitud välimusega kajakapoeg

Mingil hetkel hakkasid kõik sadamakaile kinnitunud purjelaevad lahele liikuma. Algas võistlus. Kahjuks me ära ei tabanud, mismoodi see täpselt käis. Esialgu ilmselt üht sorti purjekad tegid mingeid tiire lahes ja siis varsti alustasid teist sorti purjekad sama asja. Aga et kui kaua või kus finiš oli, seda me ära ei jaganud. Ilus oli sellest hoolimata!







Suvi on mõnus aeg - päike, vesi, jäätis, maasikad ja herned, grillimine ja muidugi puhkus! Natuke juba on hirm, et mis siis saab kui puhkus lõpeb (aaaapppiii!), aga no nädalake seda veel on ja kindlasti ei tasu seda veeta tööle mõeldes.

Kuidas puugivaktsiini saada

Enne puhkust Eestis tuli mulle kogemata meelde, et müttame seal looduses ringi ja minul on puugivaktsiin vananenud. Mis sellel puhul teha - helistada muidugi kohalikku polikliinikusse, et tahaks süsti. See muidugi liiga lihtsalt ei õnnestunud, sest meie lähipolikliinik oli suveks suletud ja selle ülesandeid täitis üks teine polikliinik, pisut kaugemal asuv.

Helistamisajad olid seal argipäevadel kell 8.00-9.30 ja 13-14. Tavaliselt hommikul helistavad kõige äkilistemate probleemidega inimesed, nii et sel ajal ei pääse üldse läbi. Noh ja ma ei tahtnud ka õel olla, olemas võib ju olla hulgaliselt tähtsamaid põhjuseid helistamiseks kui mingi puugivaktsiin. Proovisin siis 13 ja 14 vahel. Läbi pääsesin umbes 20 minuti pärast. Rääkisin oma jutu ära, et ma varasemad vaktsiinid olen Eestis saanud ja nüüd oleks vaja uuendada, kui vastuseks teatatakse, et retsepti jaoks tahaks nad teada, mis nimelist vaktsiini mul varem on kasutatud.

Egas midagi, googeldan oma endise perearsti telefoninumbri ja helistan. Keegi ei vasta. Alles siis taipan, et Eestis on neil päevil jaanipäev ja kõik kohad suletud. Nii, mõne päeva pärast üritan uuesti. Saan õe kätte, kuulab mind ära ja palub tagasi helistada poole tunni pärast, et ta jõuaks mu paberid üles otsida. Helistan poole tunni pärast, ei kippu ega kõppu - keegi ei võta telefoni. Proovin mitu korda uuesti umbes kümneminutiliste vahedega. Hakkasin juba mõtlema, et nad ei tahagi mulle vastata :) Umbes paari tunni pärast saan kellegi kätte ja tõepoolest, neil on nüüd olemas minu ravimi nimi. Kell on just niipalju, et jõuan veel enne 14 läbi pääseda kohalikku polikliiniku numbril ja paluda neilt retsepti.

Kõik sujub selle hetkeni, kui mulle teatatakse, et retsepti kirjutamiseks läheb aega nädal. See tähendab seda, et saaksin retsepti sel reedel, kui lähen töölt otse laevale ja Tallinna. Okei, lepin olukorraga ja mõtlen, et lähen sellele järele peale puhkust. Õnneks ükski puuk puhkusel kinni ei hakanud ja no ilmselt muidu ka eelmisest vaktsiinist oleks mingeid antikehi veel veres olnud.

Nüüd siis täna otsustasin ometigi selle asjaga ühele poole saada ja sõitsin hommikul sinna polikliinikuse. Mulle oli öeldud, et õde teeb süsti argipäevadel kell 8-11. Googeldasin aadressi, toksisin selle navigaatorisse ja vurasin umbes kümne paiku kodust välja. Kõik seetõttu, et meie lähedal asuv polikliinik oli suvel suletud - sinna ma oleks osanud iga kell sõita. No see selleks. Jõuan siis kohale kuhugi Tikkurilasse ja otsin esialgu umbes 10 minutit parkimiskohta. Kuskilt vaikselt hakkab aga kohale jõudma, et Hakunila polikliinik ei või ju mitte olla Tikkurilas ... vaid peaks ikka olema Hakunilas (milline geniaalne avastus!). Seega telefonikõne Akile, et mis krdi aadressil see polikliinik ikkagi asub.

Aki imestab muidugi, et mida ma seal Tikkurilas teen ja kust ma sellise aadressi olen üldse leidnud. Väikse vihjena võin siinkohal öelda, et leidsin selle Vantaa linna lehelt - samast kohast, kus polikliinikute nimed olid. Ainuke viga oli selles, et kuigi olin Hakunila polikliiniku alalehel, ei olnud sel lehel mitte polikliiniku aadressi, vaid igal alalehel oli läbivalt alati Vantaa linnavalitsuse aadress ... doh. Noh, kui pea ei tööta, siis peavad jalad töötama eks. Igatahes sain õige aadressi, toksisin selle GPSi ja vurasin minema. Kohale jõudsin 10:42. Leekisin vastuvõttu ja sain isegi suhteliselt kiirelt retsepti. Siis tormasin apteeki, mis asus üle platsi teises majas ja jälgisin, kuidas apteekriõpilane tigukiirusel mingeid andmeid arvutisse toksis ja vaktsiini otsis.

10:50 sain rohu kätte. Silkasin tagasi polikliinikusse ja võtsin järjekorranumbri. Kell 11 sain järjekorda! Ja jõudsin ka koheselt õe vastuvõtule. Esimene asi, mida ta muide vaktsiinisüstalt pakendist välja võttes hüüdis, oli "Kohutav!" Mille peale mina muidugi ajasin silmad pärani ja hüüatasin "Mida??!" Siis ta võttis tegelikult sõnad tagasi ja pobises midagi lühikesest süstlast :) Hästi meeldiv õde oli tegelikult, mul pole ühtegi paha sõna tema kohta, aga esimese asjana ei sooviks ju kuulda õudushüüdeid personali poolt, isegi kui need on naljaga pooleks öeldud.

Aga vat kätte ma sain oma vaktsiini, nüüd on kogu käelihas hell mitmeks päevaks. Aega läks (ja higi ja vaeva), aga asja sai! Järgmine ettevõtmine on mul muide passi uuendamine ja mulle tundub (varasematele kogemustele toetudes), et mingi jama ma endale jälle kokku keeran ning teen asja keerulisemaks kui see tegelikult on.

Septembris tõmbame uttu!

Broneerisime just reisi Assooridele! Asi käis kähku - esialgu pidime ju septembris minema Sitsiiliasse, aga midagi polnud broneeritud ja mõtlesime alles augustis selle suhtes aktiveeruda. Eile aga nägin inernetiavarustes kogemata kiidusõnu Assooride kohta (enne seda ei teadnudki sellisest sihtkohast eks), surfasin ise natuke ringi ja leidsin ainult positiivset tagasisidet. Ja nii see mõte küpseski - kiirelt. Kuna siiski hommik on õhtust targem, siis eile veel seda ei bronninud, aga täna hommikul ei andnud asi ikka rahu :) Nüüd siis septembri alguses paradiisisaarele!

Saaremaal, osa III + reisi lõpp

Oma viimasel Saaremaa-päeval läksime Sõrve säärele. Ikkagi traditsiooniline turistide vaatamisväärsus. Ainuke viga oli see, et väljas oli selline pilvine ilm, natuke vihmutas ka. Optimistlikult kujutasime ette, et vihm meile liiga ei tee, laulupeo jaoks ostetud vihmakeebid olid ka kaasas ja puha.

50km autosõitu, saadetud kergetest vihmasabinatest ja jõudsimegi Säärele. Tõusime autost välja ja ilge tuul paiskus näkku. Sel hetkel ma veel mõtlesin, et no kui oleme siia tulnud, siis ikka üritame natuke ringi vaadata ja hakkasin vihmakeepi selga panema. Seda ma tegin umbes kaks minutit, ise olin veel osaliselt auto taga varjus. Tegelikult keep oli suhteliselt mõttetu asi, sest see laperdas tuules täiesti kontrollimatult ja enamus õhus lendavatest veetilkadest jõudsid ikkagi minuni. Noh, siis tegime paar sammu ranna suunas, aga seal puhus veel hullem tuul. Aki oleks tahtnud päris vee äärde minna, et paar tormipilti võtta, aga mina pistsin hirmunult kisama, et ära mine, tuul viib ära! Nojah ei oleks see tuul inimest kuhugi viinud, aga võhh, hästi jube oli igatahes. See oli muide see päev, kus tuul murdis Pärnus ja Kuressaares puid.

Vihma ja tuule käes niisama passida ei olnud ka mõtet, nii et ronisime sama targalt tagasi autosse ja sõitsime 50km Kuressaarde tagasi.. Vat selline Sõrve säärel käik seekord. Tegelikult päris sääre tipust natukene sisemaa poole oli pisut tuulevaiksem koht, peatasime seal auto kinni ja tegime Sõrve poolsaarel käimise tõestuseks paar pilti.





Pärast siiberdasime veel natuke aega Kuressaare kesklinnas ringi, aga üldine vettinud olek ei meeldinud sugugi ja üsna varakult tõmbusime tagasi oma tuppa majutuskohas. Seal ma tegin muuseas laulupeopostitust ja pakkisin asju. Järgmisel hommikul jätkasime oma puhkust Lõuna-Eestisse sõites. Ilm muidugi oli päikeseline ja meie istusime pool päeva autos - nagu mingi needus eks.

Käisime põgusal visiidil Rõuges, juba tuttavat kurepesa kaemas. Veel mustade nokkadega poegi oli pesas üsna mitu.





Võrumaal sai grillitud ja niisama päikese käes vedeletud, nauditud ilusaid maastikke ja maaidülli ning natuke sugulastega juttu aetud.







Järgmisel päeval sõitsime juba varakult Tallinna poole, kus oli tore üle pika aja jälle heade sõpradega kohtuda. Aga puhkus Eestis hakkas lõpule jõudma. Esmaspäeval kell 6 pakkisime asjad kokku, võtsime kaasa vale rätiku ja õige kassi ning tulime tagasi koju.

Saaremaal, osa II

Teine päev Saaremaal algas lubavalt - ilm oli suhteliselt ilus. Võtsime seekord ette Koigi raba. Matkarada kulges esialgu heinamaade vahel, siis metsas ja lõpuks jõudsime õige rabamaastikuni.


Tupsukesed

Põhiline liik rabas oli kiil, igasuguseid eri suuruses ja värvis isendeid lendas seal ringi.



Kuna olime oodanud tüüpiliselt vihmast ilma, siis soe suvepäike üllatas meid täiesti. Rabas muidugi praadis päike otse lagipähe. Aga see oli loomulikult parem kui vihmasadu, nii et ei saa viriseda. Rada kulges rada peamiselt ümber ühe järve, kus õitsesid vesiroosid.



Olime juba peaaegu jõudnud järvele ringi peale teha, kui äkki hakkas valju linnukisa. Esiteks lendas üks suuremat sorti lind meie kohal tiiru ja maandus ühe üksiku puu ladvas. Järgmiseks tuli mingisugune teine lind teistsorti lauluga (väga täpne kirjeldus eksole) meie kohal tiirutama. Ma ei tea, kas olime nende pesadele lähedal või polnud nad lihtsalt kaua inimest näinud, igatahes tegime peagi sealt sääred.


Koovitaja vist?


Ja selline oli teine lind.. oleks väga huvitav teada, millega tegemist.

Esimese määratlesime suhteliselt hea tõenäosusega koovitajaks, aga teisest pole üldse aimu. Kammisin küll raamatuid, aga sellest abi ei olnud.

Peale rabas käiku tegime paar detouri, ehk siis otsisime mingeid kohti, kuhu tegelikult välja ei jõudnudki. Üks neist oli Laidevahe looduskaitseala, mis pidi olema keeruline leida. No ja nii oligi. Kaardi peal näed suurt looduskaitseala eks, aga vat ei tea, millist külavaheteed pidi kõige paremini sinna lähedale saaks. Mingil hetkel loobusime. Teine oli Kuressaare linnulaht. Selle jaoks oleks pidanud ilmselt pika säärega kummikud olema.
Andsime seega järele ja läksime kohta, mis oli lihtne leida - Kuressaare jahisadam ja selle ümbrus. Ma ei teadnudki, et seal on kolm spa-hotelli praktiliselt kõrvuti. Huvitav, kas kliente ka kõigile jagub.

Lahesopis ujus luik koos poegadega - inetute pardipoegadega:



Rohkem selleks päevaks ilusat ilma ei lubatud. Kiskus pilve ja vihmale, seega kimasime majutuspaika Saaremaa Juustusnäck-vorstikesi sööma. Ilgelt nämmid muide. Nii kui kohale jõudsime, hakkas tibutama. Vihma kallas öö läbi ja ka järgmisel päeval - kui meie suundusime Sõrve säärele. See oli viga, nagu hiljem selgus. Sellest järgmises postituses.

Saaremaal, osa I

Peale tantsu- ja laulupidu jätkasime oma puhkust Saaremaal. Enne praamile minekut põikasime ka Pärnust vanaema juurest läbi. Pärnus oli muide merelähedasel puiesteel iga teine maja müügis. Ilusad suured puust villad, ent ostjaid ei paistnud olevat. Ilm sel päeval meid ei hellitanud (mis oli üldse nagu puhkuse läbiv teema), seega nägi rand välja selline:


Tühjus

Õhtul saime kenasti praami peale ning võtsime suuna Kuressaarde. Meil oli seal neljaks ööks üüritud tuba Piibelehe kodumajutusest. Väga meeldiv koht muide. Meil oli oma dušš ja wc, samuti wifi ja väike kööginurk teise toaga kahepeale.
Järgmisel hommikul väisasime Kuressaare lossi. Ilmast peab ka kohe juttu tegema - nimelt tibutas ja oli hall ja kole. Õnneks lossis oli suur püsinäitus, nii et veetsime seal lausa paar tundi vihma eest kaitstuna. Loomatopised, klaasikunst, Saaremaa ajalugu - kõik oli esindatud. Muuseumis oli ka väike väljapanek 2008. aastal kogemata avastatud Salme muinaslaevast. Sellest Eesti sajandi arheoloogialeiuks tituleeritud laevamatusest on juttu näiteks siin, väga põnev oli.





Järgmiseks tankisime kõhud täis kesklinna söögikohas, kus pakuti muuhulgas imehäid pastaroogi. Saime sooja sisse ja olime valmis jälle halli ilma kätte minema. Next stop - Kaali meteoriidikraatrid. Ma olen sellest vist juba varemgi rääkinud, aga minuarust on need ikka täielik petukaup. Kunagi klassiekskursioonil käies lootsin, et meteoriidikraater on ikka midagi põnevat ja ainukordset, aga tegelikult (oleme ausad eks) on see lihtsalt üks roheline lomp. See polnud muidugi aastate jooksul muutunud, aga no kohustuslik vaatamisväärsus ikkagi. Hoopis ilusamad olid Kaali küla niidud! Ma ei ole vist kunagi nii ilusat heinamaad näinud - Georg Otsal oli ilmselt õigus.



Päeva lõpetasime visiidiga saare loodeossa: Panga pank, Veere rand ja Jaagarahu muul. Kuna ilm oli, mis ta oli, avanes meile pangalt järgmine vaade:


Hall taevas ja hall meri

Rand aga oli punane:


Tegime ka väikese tiiru Jaagarahu lähedal, et kaeda üle minu Regio teedeatlasele märgitud Saaremaa suurimad kivikalmed või midagi taolist. Saime teisel katsel kaardi järgi õigele teeotsale ja jäime põnevaid leide ootama. Aga välja jõudsime - tüüpiline eks - kuhugi karjamaale. Lehmad põrnitsesid meid imestunult kui autoga edasi-tagasi vurasime. Koht oli tegelikult ikka õige, kuigi sinna mingeid viitasid ei näidanud. Keset lehmi seisis kergelt roostes silt, mis teatas, et siin asubki see muistiskalmete värk jne jne. Aga vot nii suurt turisti ma endast siiski ei leidnud, et üle elektrikarjuse lehmade keskele hüpata ja kivihunnikuid uurima minna. Selle asemel sõitsime tagasi Kuressaarde ja planeerisime oma järgmise päeva retke. Sellest aga juba hiljem.

Puhkamisest väsinud

Tagasi kodus, pesumasin täis topitud ja ise sorteerin pilte. Õudne väsimus on, öösel ei saanud korralikult magada ja tõusma pidin ka juba kell 6, et laevale jõuda.
Üritan asju lahti pakkida ja Saaremaa postituse peale mõelda. Samas hoian kolmel kassil silma peal. Käib vaikne luuramine ja esialgne võimusuhete väljaselgitamine. Sellest teen samuti täpsemalt juttu mõne päeva pärast.

Homme on mul juuksuriaeg ning peaks ka puugivaktsiini uuendama. Kolmapäeval tulevad meile külalised ning neljapäeval võtame kohe hommikul suuna Pori Jazzile. Duffy! Peale seda algab puhkus ;)

Tants ja laul

Puuh. Kunagi kiitsin oma blogipostituses Eestimaa suve, et see olevat ikka nii imeilus värk. Aga vat liiga vara jagasin kiidusõnu. Puhkuse ajal oleme nimelt Eesti suve teist poolt tundma saanud - ja täpsemalt seda tuulist ja sajust poolt. Täna seda enam pikalt ei jaksanud, mul läks kops üle maksa juba poole päeva ajal ning kobisimegi õuest lõdisemast meie majutuspaika riideid kuivatama.
Kuna väljas jätkuvalt mühavad tuuleiilid ja katusel sabisevad vihmahood, siis on sobilik aeg teha mõni postitus. Alustan algusest ehk siis nädalavahetusest ja Üheshingamisest.

Tantsupidu ma olen kunagi väiksemana vaatamas käinud, seda tõestab üks foto, kus mul endalgi rahvariided seljas. Paraku ilma fotota ma ei mäletaks vist isegi seda. Seega võib minuarust täiesti rahulikult seekordset tantsu- ja laulupidu minu esimeseks lugeda.
Juba reedel linna saabudes liikus tavaliste inimeste seas rahvarõivastes pidulisi. Õhus oli erakordset hõngu - varsti, kohe varsti hakkab pihta!

Esmalt käisimegi vaatamas tantsupidu. Pressisime end teiste peoliste sekka pingile ning vähemalt minul oli pisike ootusärevus ikka sees. Ning siis see algas - kaks tundi tantsu ja tralli, sekka ka tõsisemat nooti ning armastuslugu. Muljed jäid väga head, mulle väga meeldis. Veelgi toredam oli ilmselt esinejatel, rõõm paistis nende nägudelt kaugele kätte.











Peojärgselt liikusime koos masside ja üldise hea tujuga vanalinna suunas, vaatasime üle võidusamba (päris selline .. mõttetu paistis) ning sukeldusime vanalinna turismimelusse. Ent peagi pidime end järgmiseks päevaks valmis panema. Veelgi suurem pidu ootas ju ees.



Pühapäeval võtsime kohe aegsasti suuna Lauluväljaku poole. Isegi nii varakult, et meil jäi aega üle ja jõudsime Kadrioru lossile tiiru peale teha.



Kuna olime varakult kohal, saime oma kohad Lauluväljakul ilusti kätte - täpsemalt öeldes siis pressisime end jällegi pingikese peale ja vaatasime inimmasside kogunemist. Kogunes neid muide päris palju ikka. Kõik olid hästi varustatud - kaasas olid tekid, võileivad, vihmakeebid. Täitsa professionaalsed külastajad ikka.

Pidu ise oli päris tore, ent no ütleme ausalt, tiba pikale venis. Umbes kuus tundi istumist toob ikka pingi maitse suhu. Sellest hoolimata, et umbes tunni sellest ajast veetsime vetsu- ja söögijärjekorras. Samas muidugi oli ka selline tunne, et olen üsna ainukordse sündmuse tunnistaja. Paari viimase laulu refrääni oskasin isegi kaasa laulda. Samuti on äärmiselt tore, et oma keelt ja oma meelt osatakse hinnata. Laulupeos peitub suur jõud - oled koos oma kaasmaalastega, kõigi nägudelt paistab vastu rõõm ja lahke meel ning tunnetad seda, et ühiselt võib paljutki korda saata. Ma arvan, et see kokkukuuluvuse tunne on paljudele tähtis.



Nüüd aga aitab blogimisest - keeran end teki alla päevauinakule, sest puhkusel peab ju ometigi vabalt võtma. Homme alustame pikka sõitu Lõuna-Eestisse. Saaremaa muljetest täpsemalt juba järgmisel nädalal, kui oleme kodus maandunud (ja pesumasina käivitanud..)