Päevalilled

Täna on tõhus päev olnud. Kohe hommikul avasin peale ärkamist töökoha läpaka ja tegin voodis lebaskledes presentatsiooni valmis. Järgmiseks kimasime sulgpalli, kus ma 3-1 kotti sain. Mul lähevad närvid räigelt kaotamisest läbi. Teen pidevalt vigu (palli võtan vastu näiteks reketi servaga, klonks-klonks) ja ei realiseeri lihtsaid palle, nii et on ka põhjust enda peale pahane olla. Ja muidugi kaotada ei meeldi kellelegi.

Päeva highlight oli visiit Fallkulla näidisfarmi, kus lambukesed, kitsed, lehmad ja kanad meile poseerisid. Kui sealt lahkusime, nägin ma üht kauneimat vaadet üldse, päevalillepõldu. Terve põld täis pikki kollaseid lilli, täiesti uskumatu. Ma ei ole kunagi midagi taolist näinud, võibolla olen ma lihtsalt juhm linnainimene olnud. Aki valgustas mind, et Helsingi linn kasvatab päevalilli, lina ja muid suvelilli põldude kaupa inimestele imetlemiseks ja oma tarbeks korjamiseks.
Nüüd on ka mul maja ees vaas päris õigete päevalilledega. Toas on mul ammu olnud kunstpäevalilled, ühed vaasis ja teised potis. Minuarust on need lihtsalt nii ilusad.

Ma peaks tegelikult tööd tegema. Ma mõtlesin, et nädalavahetusel oleks hea rahulikult kodus paar kiiremat asja valmis saada, et ei peaks järgmisel nädalal tööl paanitsema. Ainus probleem on see, et ma ei saa end kuidagi sunnitud töökoha laptoppi avama. Pole isegi midagi ületamatult keerulist või ebameeldivat vaja teha, lihtsalt üks 15min powerpoint-esitus kokku panna ning natuke üht analüüsi edasi kirjutada. Ma tean, et kui ma seda nädalavahetusel ei tee, olen tuleval nädalal omadega metsas. Deadline'id lähenevad ning mul on liiga vähe kontoripäevi.

Teisipäeval on komandeering Iisalmes, see tähendab hommikul varast lendu Kuopiosse, rendiautoga sihtkohta kimamist (ei, ma ei ole õnneks roolis), neljatunnist koolitamist ning õhtust lendu tagasi koju.
Neljapäeval see-eest on minu ja kahe töökaaslase korraldatav terve päeva kestev seminar, kuhu tuleb umbes 60 külalist üle Soome ning seitse esinejat. Paljud on meile tuttavad inimesed, ent siiski tullakse kaugelt ja ootused on kindlasti nii esituste kui ka korralduse suhtes kõrged. Pean palju visiitkaarte kotti varuma. Ja 15 minutit päeva lõpuks esinema, siis kui kõik juba haigutades kojuminekust mõtlevad.

Mulle meeldib mu töö, see pakub väljakutseid, ent vahel mulle tundub, et oma mugavustsoonis looderdamine on veel liiga vähene. Tihti teen mulle täiesti uusi asju. Aga see on ju normaalne, kui alles neljandat kuud uues töökohas olla, onju?

Täna on muide tore päev olnud. Alustasin shoppinguga Itäkeskuses, kuid ei leidnud meie firma korraldatavale gaalaõhtule sobivat musta pidulikku kleiti. Või no leidsin, aga see oli suuruses L ning lotendas pisut. Otse loomulikult M-suurust polnud ei selles poes ega ka kahes muus esinduses. Mää. Lohutuseks ostsin allahinnatud suviselt kirju seeliku ning ühe särgi.
Lõunal mugisime end tortilladest pungile ja vahtisime filmi nimega Definitely Maybe. Oli ilus armastuslugu. Õhtupoolikul läksime fotokaga häid pilte püüdma, kohe esimeseks sattusime maja taga kahe orava peale, ent väga head pilti neist kahjuks ei saanud. Peab veel varitsemas käima ja kätt harjutama.

Cityloomad

Helsingi linnal on probleem. Küülikuprobleem. Ja just nimelt küüliku-, mitte jänese-. Helsingi kesklinnas Töölönlahti ümbruses elab umbes 7000 jänkut, kes hävitavad lilli ja põõsaid parkides. Linna küülikupopulatsioon on arvatavasti alguse saanud lahti pääsenud lemmikloomadest, kes on elanud jäneseelu ja paljunenud mõnuga. Viimased leebed talved pole probleemi korrigeerinud.
Jänkud on levinud ka Vantaale, ent siin on siiski rohkem rebaseid ja öökulle, kes asjal ülekäte ei lase minna. Mina pole siiski meil õuel kunagi küülikut näinud, küll aga halljäneseid.

Helsingi on lausa mõelnud tuhkru palkamisele. Euroopa kogemused näitavad, et koolitatud tuhkur mahub jäneseurgudesse ja ajab pikk-kõrvad jahimehele kätte. Seegi idee vajus ära, kui avastati, et tuhkrut ei saa kesklinna siiski vabalt silkama lasta. Nii need jänkud veel elavad ja mugivad pargitaimi, kuni keegi järgmise ideega välja tuleb. Elu on julm.

Meie ühistu maadleb sarnase probleemiga. Õuel olevat nähtud rotte patseerimas. Prügikatuste juurde on pandud rotimürki, ent see polevat aidanud. Nüüd tuli kõigile koju kiri, roti pilt ülanurgas, kus soovitatakse õuele mitte midagi söödavat jätta (näiteks puudelt kukkunud õunu). Kirja lõpus on hoiatus, et rotid levitavad väljaheidete kaudu taude ning et ärritatud ja nurka surutud rott võib ka inimest rünnata.
Kui kiri muidu oli asjalik, siis viimase lause peale ei suutnud ma enam naeru pidada. Kujutasin ette hirmunud rotti meeleheites sööstmas inimese säärde ja surudes hambaid teksapükstesse, mille peale rotihirmutaja suure tõenäosusega põgeneb kus see ja teine.

Mina muidugi laseks kõigil elada, kui nad just minu elu ei sega. Ent saan ka aru, et rotiprobleem pole tühiasi. Siiski - talvel oli elanikel probleeme oravatega, nüüd rottidega - võib-olla teisi häirivad teatud asjad rohkem kui mind?

P.S. Hähää, see on minu esimene ajastatud postitus. Kirjutasin valmis kolmapäeva õhtul, aga ei hakanud kaht postitust järjest avaldama, midagi peab ikka tulevikuks ka säästma :P

The Hair

Sellest oligi juba räigelt aega kulunud, kui ma viimati juuksuris käisin, nimelt juuni alguses. Värv kõik välja kasvanud ja juuksed tundusid õhukeste rasvaste salkudena. Eelmisel esmaspäeval sain end kätte võetud ja helistasin oma juuksurile. Aega leidus tal alles tänaseks, nii et pidin veel poolteist nädalat kannatama ja ohkima oma kurba saatust.

Ootaja aeg on pikk, ent kätte ta jõudis, minu juuksuriaeg! Olin oma üksikutest blondeeritud salkudest tüdinenud ja tahtsin midagi räigemat (mina, saate aru.. ma ju ei värvi kunagi juukseid!). Juuksur küll keeldus viisakalt mind punaseks värvimast, vihjates ebasoodsale jumele, ent ma täiesti punast ei tahtnudki. Ta pakkus mulle välja punase kihi tegemist ühele poole pead, pidi moes olema või midagi taolist. Peale hetkelist higistamist ja otsustusvõimetust usaldasin end tema kätesse. Pikkadele salkudele lehvitasin ka nägemist, olin vahepeal oma digifotosid korrastades sattunud pildile, kus mul olid lühemad juuksed ning üllatusega tõdesin, et tahaks vahelduseks samasugust lõiget.

Tulemus on siin, värskelt peale lõikust. Ühel pildil on näha vasakule poole põhivärvi vahele tekitatud punane kiht (mis küll pidavat suhteliselt kiirelt mu juustest hävima, nuuks) ja teisel minu igapäevane grimass.

With Canon you can ;)

Kogu nädalavahetuse oleme pilte klõpsinud. Kassidest, lilledest, metsast, autodest, eimillestki. Meil on uus fotokas, uus armastus :) Laupäeval käisime poes seda vaatamas ja paari proovipildi järel oli ta end meile tõestanud. Must kobakas Canon Powershot S5 IS leidis uue endale uue kodu. Ma tean, ma olen nõmedalt tundeline sellest rääkides, aga areng võrreldes vana kaameraga on hüppeline. Enam ei ole pikka mõtlemispausi piltide võtmise vahel, zoom on korralik ja optiline pildistabilisaator on just see, mida minu värisevad käed vajasid.

Muidugi minu fotograafioskused pole üldse progresseerunud, ent minuarust saan selle fotokaga siiski paremaid pilte kui eelmisega. Makrofotode tegemist pole sellega veel käppa saanud, ent eks harjutamine teeb meistriks. Siin mõned näidisfotod, osa on Aki teinud, osa minu.

Naukku passib ronimispuul kahtlevalt fotograafi. Pilt on zoomitud. Vana Canon Powershotiga (püsime siiski sama mudeli juures :)) oleks sellise võtte saamiseks pidanud objektiivi kassile näkku lükkama.



Laku on kuri :) Tegelikult ta pugis just krõbinaid ja on pildile saadud suu lahti.




Fotokaga saab ka trikipilte teha, kuigi ma päriselt pole veel aru saanud, milleks see funktsioon hea oleks. Ma kujutan ette, et pildikäsitlusprogrammid teevad sama asja hoopis paremini. Ent idee on selles, et võid valida ühe värvi, mis jääb pildile sellisena ning kõik muu tuleb mustvalgena. Näide on selline:

Kuidas ma taasiseseisvumispäeva veetsin

Täna hommikul ronisin tööle nagu ikka, lugesin Postimees Online'ist uudiseid öölaulupeost ning üritasin samast kohast "Koitu" kuulata, end video ei töötanud. Juutuubist siiski leidus. Mis teha, väliseestlase värk. Hommikul ajasin üldse segamini vabariigi aastapäeva ja taasiseseisvumispäeva.

Õhtul tegime tiiru Korkeasaari loomaaias, täna oli seal loomaaia päeva puhul tasuta sissepääs. Minu absoluutsed lemmikud olid jänkud ja punane panda (red panda).
Piltide blogisse üleslaadimine ei olnudki nii lihtne kui ma arvasin, Blogger keeras miskipärast pildid valetpidi. Siin nad siiski on, suure jukerdamise tulemusel.

Hairball:



Hauataguste silmadega killer bunnyd:



Punane ehk väike panda närib:





Euroopa naarits askeldab:





Kolm kitse:



Idüll:



Paabu:



Üritan tutvust sobitada:



Muide kui mäletate veel mu postitust soomlaste ja eestlaste äärmisest huvitatusest sellest, mida teised neist arvavad, siis sattusin ühe artikli otsa, mis seda ülimalt hästi illustreerib. Ma võin seda elavalt ette kujutada, kuidas usinad ajakirjanikud on käinud ringi jutuga "Kanter, Gerd Kanter, do you know who he iiiis? Do you know where Estonia is?" :D

Eks ta nii muidugi spordiga nii ole, et kui näiteks eesti mees võidab, siis on ikka rind kõigil eestlastel uhkusest pingul, nagu oleks ise midagi võidu ette korda saatnud. Ent kohe kui sportlasel kõige paremini ei suju (tuleb miskipärast meelde Värnik selle näite juures), siis näidatakse näpuga.

Laupäevane looderdamine

Ma näen, et kõik mu blogi kolm lugejat (minu lisaks muidugi) soovivad uusi postitusi näha vähemalt paar korda nädalas. Ma ei hakka võimatut lubama, ent üritan tulemust meeles pidada.

Tänane päev on möödunud kiirelt, ärkasime esiteks poole päeva ajal, kuna eilne õhtu läks tiba pikaks. Sõbrad käisid külas, grillisime, veinitasime ja ajasime juttu. Nüüd oleme pool päeva mõttetuid olümpiaalasid vahtinud ja eilseid söögijääke sisse ajanud.

Ühel hetkel sain imelise inspiratsiooni minna oma riidekappi koristama, hakkas närvidele käima see, et hommikuti ei leidnud sealt endale enam riideid selga. Ainult mingeid suvetoppe tuli esimesena välja, nendega siiski tööle ei hakka minema.
Masendav oli muidugi see, et leidsin kapist ühed püksid, mis enam kinni ei lähe. Kahju on räigelt.. ent panin nad siiski veel kappi tagasi paremaid (ja kõhnemaid) päevi ootama. Sorteerisin välja ka ühe kotitäie prügikasti siirduvaid kaltse (ma ei saa aru, miks mul on mingeid ärapleekinud ja pesus koledaks läinud toppe alles) ning ühe kotitäie UFFi minevaid riideid.



Ukerdasin ka fotokaga tiba õues ja tegin vihmase ilma võtteid. Mul ei õnnestunud see muidugi kõige paremini, pärlendavad vihmapiisad olid tegelikult palju kaunimad, kui pildi pealt näha on. Maksarohi on puhkenud õitsele, salat mehiselt kasvanud ning õun paisunud. Lõikusaeg on varsti käes :)

Iga algus on raske

Ei ole minusugusele lihtne tervislikke eluviise ühekorraga omandada. Ahvatlusi on hirmus palju ning trenn pole midagi puhtalt lõbus karglemine. Laupäeval saime end küll ilusti maast lahti, aga mängida oli hirmus raske. Higi voolas ja jalg ei tõusnud, nagu oleks pohmakas olnud. Saal oli ka palav ja niiske (paha siga - mitu viga).
Peale lõunat pidime veel aiatööd ette võtma, Aki niitis muru ja mina lõikusin põõsaid, jälle nahk leemendas. Õhtuks olin läbi nagu märg kalts.

Täna kohe võtsingi kergemalt, vahtisin pool päeva olümpiamänge (oh mis huvitavaid spordialasid on olemas!) ja sõin pitsat. Vabandan end sellega, et pitsa oli taimne, ainult seened, paprika, ananass, tomat:



Noh ja tiba juustu ikka ka ...



Pidin ka veel sellise pildi tegema, kus värskelt ahjust võetud eksemplar peal oleks, ent unustasin selle ära ja hakkasin koheselt mugima ;(
Aga võrdluseks Aki pitsa. Pisut rohkem liha kui mul.



Teisipäeval jälle sulgpall. Ootan põnevusega, millal ükskord hakkaks platsil jooksmine lihtsamaks muutuma. Nii et iga palli järgi hüppamine ei tõstaks pulssi kahesajani ;(

Kummikommimõtisklused

Lugu algab sellest, et nägin poes armsat kummikommikarbikest. Et aru saada, millest ma räägin, vaadake seda lehekülge. Kohe mõtlesin, et olen suurepärane girlfriend ja viin karbikese kummikarusid Akile. Ennast kiitmast ei väsi :)

Ent kummikarudest tuli mul meelde, et Soomes on huvitav ütlemine, "aina ei mene nallekarkit tasan" ehk siis alati ei jagune kummikarud võrdselt. Tavaliselt kasutatakse seda siis, kui on näiteks mingi ebaõnn juhtunud või elu kedagi ülekohtuselt kohelnud. Minumeelest jube sümpaatne ütlus, sisaldab siiski annuse positiivsust, sest kes võiks ikka tõsiseks jääda, kui jutt on kummikarudest.

Last but not least kummikommide teemal. Kas mäletate, kunagi oli müügil selliseid kummiusse? Minumeelest me väikestena Pillega alati neid ostsime ja mugisime. Nostalgia :)

P.S. Uus küsitlus ülanurgas!! Ma olengi ennast viimasel ajal aiapostituste osas tagasi hoidnud, materjali oleks küll ... ;)

Uus hooaeg

Tundub, et siirdusime juulist otse septembrisse ja august jäi sel aastal ära. Igatahes nagu sügise puhul ikka, on mul jälle plaan peale grillihooaega tervislikud eluviisid üles leida. Plaane mul ikka jagub, võin teistelegi jagada.

Suures innustusepuhangus broneerisin meile kiirelt kodust 500m kaugusel asuvast spordihallist jätkuva sulgpalliaja. Teisipäeviti kell 17, väljak nr 17. Vedasimegi eile oma kondid (ja rasvad) kohale.
Muide eile hommikul käisin ka tervisekontrollis, uus töökoht ja kohustuslik jne. Vereanalüüs oli ilus nagu ikka, aga kuna ma ausalt medõele tunnistasin, et liikumisega on nirud lood, siis ta muudkui korrutas mulle, et ürita ikka liikuda ja trenni teha. Aitäh, ma tean isegi, kuidas PEAKS elama, see ei olegi probleem.

Tegelikult mulle meeldib sport, eriti sulgpall ja võrkpall ja kui mina võidan. Eile mul ei läinud õnneks. Akilt sain täiega kotti. Teises mängus juhtisin juba mingi 12-2 umbes, kui mul varbad krampi läksid ja siis algas allakäik. Sihtimine oli käest ära ja vorm null. Aga muidu oli tore vahelduseks mängida!

Vapralt panime ka laupäevaks aja kirja, ma kujutan ette, milline vingumine puhkepäeva hommikul algab, kui peab maast lahti saama ja trenni veerema :)

Nõrkus

Taipasin eelmisel nädalal, et ma olen väga vastuvõtlik välismõjudele. Hakkasin ajaviiteks üle pika aja mingit naisteajakirja sirvima ja kohe tuli tunne, et ma TAHAN seda riidehilpu ja VAJAN seda meigivahendit, mida oli kenasti värvipiltidel esitletud.
Eelmine nädal oli ka esimene töönädal peale puhkust, kesklinna ahvatlevate ja piiramatute shoppinguvõimaluste keskel. Hirmus himu on minna särke ja seelikuid näppima. Õnneks ma pole veel murdunud. See tähendab, et tegelikult ma juba jõudsin poodides tiirutada, aga nagu ikka, ma ei leia midagi sobivat või siis ei raatsi raha kulutada. Aga H&Mi leheküljelt valisin siiski silmade vilades sügisgarderoobi esemeid välja. TAHAN.



Muide tegin ka veel ühe tiiru Suomenlinnas sõprade seltsis ja seekord sain suure kanada laglede parve pildile (uurisin ka välja, et eesti keeles on see kanada lagle, mitte hani :)). Pilt on telefoniga tehtud, nii et kvaliteedi peate andeks andma.



Aa, bai de vei, mul on üks pilt ka meist, pidulikud nagu me sõprade pulmas olime. Tahtsin ikka hirmsasti ühe võtte sellest teha, kuna kleiti/ülikonda minu ja Aki seljas tihti ei näe :)