Raamat Põhja-Koreast

Lugesin eile päevaga läbi Barbara Demicki raamatu Põhja-Koreast, ingliskeelse nimega Nothing to envy - ordinary lives in North Korea. Jõulude ajal sirvisin Aki vanemate juures esimese peatüki läbi ja nüüd kui raamatu neilt laenuks sain, ei raatsinud seda käest lastagi.
Raamatu autor on ameerika ajakirjanik, kes Lõuna-Koreas elades on intervjueerinud Põhja-Koreast tulnud põgenikke. Nende eludest see raamat räägibki.
Enne lugemist arvasin teadvat üht-teist kommunismist, propagandast ja Põhja-Korea elust. Et ikka jube ja nii. Aga ausalt öeldes inimeste argielu detaile ei oska meist keegi ette kujutada. Milliste ellujäämisprobleemidega inimesed maadlevad ja kuidas neile alla jäävad. Mida tähendab nälg ja võimetus seaduste piiris midagi ette võtta. Aastatepikkune ajupesu ja kontroll, tegevuste ja vestluste jälgimine, karm kastisüsteem (st kas oled reziimi vaenlane või mitte) ja võib-olla mõnedele inimestele ka hinge ronivad kahtlused süsteemi toimivuse osas - millest mitte kellelegi iitsatada ei saa.

Ma põhimõtteliselt ei loe raamatuid, kus vägivallakirjelduste või jälkustega liiale minnakse. Mul on selle jaoks liiga elav kujutlusvõime ja ma ei saa neid kujutluspilte pärast peast välja. Aga selles raamatus sellist õudsate detailidega praalimist polnud. Ja polnud vajagi, sest niigi on asi selge. Ja jätkub samas vaimus. Praegugi võib uudistest jälgida, kuidas järjekordne täissöönud "seltsimees" jätkab oma isa ja vanaisa poliitikat ja "imede" kordasaatmist. Tavaliste inimeste kulul. Aga enne kui rahvas ise üles tõuseb (ja kuidas võib infosulus olev ja nälginud rahvas seda teha, eriti kui millestki paremast pole ettekujutust?), pole vist midagi ette võtta.

Suhteliselt kohutav on mõelda, et siin me istume meeldivalt soojades tubades, vaatame võib-olla telekast, loeme lehest või internetist Põhja-Koread puudutavaid uudiseid: kuidas rahvas sai juhi surma puhul kala, milline sõjaline ja strateegiline geenius uus juht on, mismoodi seltsimehed asju vaatavad - nii isa kui ka poeg, ja naerame. Et oh milline propaganda ikka, päris tobe! Mulle ei tulnud pähegi, et seal on samal ajal näiteks viimaste andmete järgi viiendik lastest alakaalulised. Tõesti, ei mõtle ju iga päev maailma probleemide peale, suurem osa inimestest ongi ikkagi nii loodud, et enda ja lähedaste heaolu on see kõige tähtsam. Aga peale raamatu lugemist olen vähemalt mõneks ajaks sellise raputuse saanud. Et ära vaata ja tõlgenda asju ainult oma priviligeeritud eurooplase pilgu läbi.

Raamatut soovitan niisiis kõigile soojalt, avardab silmaringi. Päris mitu ohhoo-momenti ikka mahtus sinna. Pole kindel, kas seda eestikeelsena ka saadaval on, ise lugesin soome keeles. Arvatavasti on ka inglise keeles suhteliselt loetav.