Korrastamise võlu ehk kuidas ma Marie Kondo meetodit järgisin

Mis on esimene asi, mille ma täna käsile võtsin? Peale seda juttu, et puhkuse alguses ma lihtsalt lebotan nii palju kui jaksan? See on loomulikult riiete sorteerimine ja kappide korrastamine.

Saan aru, et see ei ole üldse loogiline. Aga ma räägin, millest kõik alguse sai.
Kevadel lugesin ühest mu lemmikblogist, kuidas blogija tutvus Marie Kondo raamatuga "The Life-Changing Magic of Tidying Up" ning sellest inspireerituna tegi oma kodus ning ka elus suurpuhastuse. Sorteeris, organiseeris, vähendas kraami - ja lõpptulemus oli hingerahu ja meelte selgus. Ma mõtlesin, et miks mitte seda samuti proovida. (Ma lähen vahel ikka selliste kiiksudega kaasa. Mäletate, kirjutasin meie ekraaniaja vähendamise projektist? Selle tulemus oli muide peale esimest nädalat täielik FAIL :)).
Aga igasugu sorteerimine, lahterdamine ja organiseerimine mulle meeldib. Puhas kodu samuti. Koristamine - mitte eriti. Siin aga lubati lahendust kõigele. See tähendab, et sorteerid korraga kõik nii hästi ära, et pärast on igasugu koristamine juba väga lihtne, sest asju on vähem ja kõik on oma kohal.

Selliste mõtetega panin end raamatukogus teose järjekorda ja täpselt enne puhkust sain viimaks ometi raamatu kätte. See on mul veel pooleli, aga alustasin korrastamisega nagu raamatus kästud. Esimene projekt on riided ja täpsemalt särgid, pluusid, topid. Kõik tuleb korraga kokku kuhjata ja siis ükshaaval otsustada, kas riideese on säilitamist väärt või mitte. Ja kõik särgid tähendab tõesti kõiki särke - nii et minagi kraamisin välja nii tööpluusid, kodused t-särgid kui ka "remondi- ja aiariided".
Kas teate, palju neid kokku oli (välja arvatud mõned, mis parajasti pesus olid)? Uskumatu, aga lugesin üles 110 riideeset. Ma olen lausa šokeeritud, sest olen alati arvanud, et mul on vähe riideid.





Kriteerium asjade hindamiseks on üks ja ainuke - kas see toob mulle rõõmu. Seda järgides jäi alles 64 särki. Ja võib-olla kõige masendavam on see, et loobutud riiete hunnikust võin ma taaskasutusse viia vaid üksikud. Ülejäänud on sellises staadiumis, et kõlbavad vaid kaltsudeks (ja neid meil nüüd piisab mitmeks aastaks).
Järgmiseks tuli loomulikult alles jäänud riided Marie Kondo nõuannete kohaselt ära viikida ja sahtlisse laduda. Tubli tunnikese või paar tegelesin, aga tulemusega olen ka rahul.





Ja tõesti on nüüd pisut kergem ja rahulikum tunne. Teadagi on see alles algus - järgmiseks tuleks ette võtta kleidid, püksid, seelikud, pealisriided, jakid, kingad jne. Ja siis siirduda raamatute ja kõiksugu teiste asjade juurde. Aga ma arvan, et peale tänast kogemust on olemas väike lootusehelk, et ma saan sellega hakkama. Ja et see protsess on positiivne. Vaatame, vaatame - eks ma kirjutan, kuidas asi edeneb :)