Vanu ja uusi tuttavaid

Eelmisel pühapäeval (ma olen stabiilselt oma postitustega nädal aega maas) käisime jälle Vanhankaupunginlahel. See on kevadel pildistajale küll suurepärane sihtkoht. Pealegi on laht ja selle ümbrus nii suur, et käimist jätkub mitmeks päevaks. Linnuvaatlustorne on ka umbes iga saja meetri tagant, vähemalt nii see tundub.

Pildile jäi tuttavaid linde juba varasematest aegadest:


Lauk


Linavästrik



Roostikust paistis ka midagi valget ja üsna suurt ... Täpsemalt vaatlusel selgus, et luik istus ilmselt pesal:





Kõmpisime ühel hetkel piki laudteed üle lahe Lammassaarele. Seal on - üllatus, üllatus - üks linnuvaatlustorn. Lahele avanes võimas vaatepilt. Kümnete kaupa muidugi kajakaid, nagu valged täpid vees. Ühes suunas võis näha tuttpütte uhkes sulestikus. Teises suunas oli aga kari mingisuguseid halle tompe, mida palja silmaga eriti hästi ei näinud. Sellel puhul aitab alati teleobjektiivi laiem ots ja sellega tehtud pilt. Ja siis võibki juba kaamera lcd-ekranilt uurida, et mis lindudega tegemist :) Seekord siis kükitas lahel umbes sajapealine koovitajaparv. Seda tõesti ei oska öelda, kas suur- või väikekoovitajad, teravusest jääb lihtsalt puudu.



Lõpuks kui üle ühe niidu juba auto poole jalutasime, sattus tee peale ette mitu musträstast. Noh, võtame siis paar klõpsu, mõtlesin. Ja enam-vähem vasaku käega tegin paar pilti. Ja kodus vaatan, krt, mitte musträstas vaid kuldnokad! Neid polegi varem pildile saanud ja ka seekord jäi tulemus väga niruks. Urr!