Volber, kevadpüha, 1.mai - heal lapsel mitu nime

Esmaspäeval tuli mul veeta üks äärmiselt ebameeldiv tund hambaarsti toolis. Ebamäärane valu, mida varem on aetud hambumuse kaela, paljastuski nüüd siis viimaks juurepõletikuks. Juhhei ja arvake mis sel puhul tehakse? Puuritakse väga palju ja väga sügavale. See esmaspäev kuulus täiesti seeriasse "õudusjutud hambaarstilt", aga neist ma nüüd siin täpsemalt ei räägi.

Põhiline on tegelikult see, et laupäeval on vappu ehk volber (ja homme vappuaatto ehk "volbrilaupäev"). Vappu on Soomes suur peopäev. Muuhulgas üliõpilased kogunevad sel puhul Helsingi Kaivopuistos ja peavad maha suure häppeningi. Aga mulle meeldib vappu juures eriliselt söögipool :) Näiteks sima (ehk mõdu? selline magus kääritanud pärmi-suhkrujook) on üks hea asi. Teine on muidugi pontsikud - just sellised korralikult õlis keedetud ja suhkrusse kastetud pallikesed. Soolase poole pealt süüakse traditsiooniliselt viinereid ja kartulisalatit - umbes nagu ühel korralikul eesti sünnipäevapeol, vähemalt minu lapsepõlves. Nii et väga nämm.

Me võtame kõik selle söögikraami selga (või no autosse) ja läheme kevadpühi veetma suvilasse. Mökkihooaja avalöök. Ilusat nädalavahetust kõigile!

Vanu ja uusi tuttavaid

Eelmisel pühapäeval (ma olen stabiilselt oma postitustega nädal aega maas) käisime jälle Vanhankaupunginlahel. See on kevadel pildistajale küll suurepärane sihtkoht. Pealegi on laht ja selle ümbrus nii suur, et käimist jätkub mitmeks päevaks. Linnuvaatlustorne on ka umbes iga saja meetri tagant, vähemalt nii see tundub.

Pildile jäi tuttavaid linde juba varasematest aegadest:


Lauk


Linavästrik



Roostikust paistis ka midagi valget ja üsna suurt ... Täpsemalt vaatlusel selgus, et luik istus ilmselt pesal:





Kõmpisime ühel hetkel piki laudteed üle lahe Lammassaarele. Seal on - üllatus, üllatus - üks linnuvaatlustorn. Lahele avanes võimas vaatepilt. Kümnete kaupa muidugi kajakaid, nagu valged täpid vees. Ühes suunas võis näha tuttpütte uhkes sulestikus. Teises suunas oli aga kari mingisuguseid halle tompe, mida palja silmaga eriti hästi ei näinud. Sellel puhul aitab alati teleobjektiivi laiem ots ja sellega tehtud pilt. Ja siis võibki juba kaamera lcd-ekranilt uurida, et mis lindudega tegemist :) Seekord siis kükitas lahel umbes sajapealine koovitajaparv. Seda tõesti ei oska öelda, kas suur- või väikekoovitajad, teravusest jääb lihtsalt puudu.



Lõpuks kui üle ühe niidu juba auto poole jalutasime, sattus tee peale ette mitu musträstast. Noh, võtame siis paar klõpsu, mõtlesin. Ja enam-vähem vasaku käega tegin paar pilti. Ja kodus vaatan, krt, mitte musträstas vaid kuldnokad! Neid polegi varem pildile saanud ja ka seekord jäi tulemus väga niruks. Urr!

Õuekass

Peemot käis täna teist korda õues jalutamas. Enne muidugi tuli läbida kergekujuline võitlus trakside pealepanemiseks. Enne kui kassil moodustub seos traksid -> õueminek, tuleb nendega pisut vaeva näha. Laku näiteks esimestel kordadel lükkas lihtsalt jala sirgu. Niiöelda kukkus külili ja teeskles halvatut. Aga kui mõned korrad olime õues käinud, siis taipas asja iva :) Nüüd kui kapist Laku traksid välja võtan, on kass kohal kui viis kopikat ja näub ootavalt tagaukse ees.

Novot aga Peemotist. Esimese korra käisime õues eelmisel nädalal. Peemot hiilis väga ettevaatlikult paar meetrit uksest eemale ja vaatas kahtlevalt ringi, kõht vastu maad surutud. Ja lõpuks mõne aja pärast jooksis tgasi ukse juurde. Aga täna oli hoopis teine lugu. Kass jooksis päris julgelt õue peal ringi, hüppas lillekasti peale (mida näiteks Laku pole kunagi teinud) ja üritas läbi aia naabrite poolele minna. Ma kahtlustan, et Peemotiga tuleb õues veel jamasid, on teine kuidagi väga innukas :D

Aga siin paar pilti tänasest jalutuskäigust:

Kevadetoojad

Eelmise nädala laupäeval panime kella varakult helisema, umbes kuue paiku vist, ja suundusime Vanhankaupunginlahele maastikke ja elu-olu uurima. Koht on iseenesest lindudele väga sobilik - madal laht, kõrkjaid ja vett vaheldumisi ning ranna ääres väike metsatukk ja põllud.





Teisel pool taas paistavad kesklinna majad ja tornid ning muidugi ka linde - kümnete, isegi sadade kaupa.





Liikidest olid kohal nii kanada lagled, pardid, sõtkad ja muud tuttavad. Ühe sinikaelpartide maandumise sain ka pildile - lestad ette ja mürtsti!







Ka metsa vahel oli kõvasti säutsumist ja piuksumist. Muuseas taoline lind silkas okste vahel:


ohakalind

Kaugemal põllul nägime ka kiivitajat, ent pildile püüdmiseks oli lind liiga kaugel. Kokku kondasime sel hommikul põldude ja metsa vahel ning rannaäärel ligi kaks ja pool tundi. Palju oli ka muid linnuhuvilisi, sörkijaid ja muidu jalutajaid. See oli kindlasti koht, kuhu tuleb tagasi minna!

Teibiga kinni

Arvake ära, kes on praegu teibitud. Niimoodi, et kaks türkiissinist teibiriba on kleebitud õlavarrest üle õla seljani. See, nagu mulle öeldi, on hea viis õlavöötme lihastest pinget leevendada. Ma pole absoluutselt kindel, kas see päriselt ka töötab, aga no eks ma mängin katselooma. Selliseid uudiseid siis kontoriroti füsioteraapia liinilt.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma algselt kirjutada. Põhiline on ikkagi see, et teisipäeval sai avatud selle aasta jooksuhooaeg! Selline pooletunnine sörk + kõndimine sai tehtud ja täitsa mõnus oli. Reielihased annavad veel pisut tunda, algajate asi.
Jooksmise meeldiv pool on see, et kui peale tööpäeva on ajud omadega sõlmes ja täielik väss on peal, siis peale jooksmist on nii meel kui ka muidu olek äärmiselt värske.

Ja lõpetuseks päeva lolcat:


see more Lolcats and funny pictures

Hommik Töölönlahtil

Umbes poolteist aastat tagasi käisime viimati Töölönlahtil küülikujahil. Seekordsel visiidil jänkusid ei kohanud. Ei tea kas oli päike juba liiga kõrgel või oli külm talv küülikupopulatsiooni sedavõrd vähendanud. Linde igatahes oli nii väiksemaid kui suuremaid.

Esimesena võttis meid rannal vastu merisk ehk soomepäraselt meriharakas.



Järgmiseks paterdasid kuldses hommikupäikeses üle kõnnitee pardid. Parte on lihtne pildile saada, leidub neid ju igalt poolt ja inimesi nad ei pelga. Sellest hoolimata ei ole ma partidest veel tüdinud, vastupidi, pardid on mulle eriti südamelähedased. Nad ju peaaegu naeratavad, kui nokka täpsemalt vaadata. Lennates pole nad kuigi graatsilised ja ega nende hääl ka teab mis meloodiline pole. Aga siiski ülimalt sümpaatsed linnud.







Sinikaelpartide lisaks oli meil au kohata ka teist pardiliiki - punavalge peaga viuparti.







Lõpetuseks ka üks ülimalt tavaline lind - hallrästas, rahvapäraselt tuntud ka paskrästana. Loodusõpe seletab selle lahti viisakalt: "Rahvapärane nimetus “paskrästas” on tulnud sellest, et pesitsemise juures on nad väga ettevaatlikud ja võivad ohustajad “roojaga” üle külvata." Nii et ärge siis hallrästa pesa lähedal hiilige!



P.S. Õnneks meie panipaigas pesa teinud lind on musträstas, mitte see ülal mainitud hirmus lind ;)

Hooajad algavad mitmel rindel

Appi, ma olen jälle totaalselt oma postitustega reaalsest ajast maha jäänud. Ehk siis mul on pildimaterjali kogunenud arvutisse terve hulk, aga vat ei saa seda blogisse pushitud. Täna üritan seda viga parandada. Aga alustan kõigepealt päevakajalistest teemadest.

No tööl midagi uut ei ole, ehk siis jätkub totaalne hullumaja. Ma toon ühe näite. Mul oli eelmisel nädalal kuus kliendikohtumist. Müügimeestel on eesmärk umbes 8-9/nädal. Kahjuks muidugi keegi sel ajal, kui ma klientidele imepõnevaid uuringutulemusi näitan, minu muid töid ära ei tee. Tegelikult mina ka ei tee, sest ma ei jõua, ja ületöid ka hullult sellepärast pressima ei hakka. Nii et sundprioriseerimine toimub - ebaolulisemad ülesanded, mille järele keegi aktiivselt ei päri, jäävad to-do-listile ootama helgemaid aegu. Ja muide, sel nädalal on mul samuti kuus klienditreffi ...

Nädalavahetusel kadusid lõpuks ometi õuelt ka viimased lumehanged (ehk siis muide mu blogibänner on räigelt ajast maha jäänud). Tegelikult ma aitasin lumele kaasa kühveldades seda mõlemil päevil päikese kätte laiali. Pühapäeval saigi juba ka rehitsetud ja natuke oksi maha lõigatud - jälle uus õuetööhooaeg alanud!

Hooaja on avanud ka linnukesed. Üks musträstas on pesa meile panipaika teinud. Déjà vu täielik, eelmine aasta oli sama asi. Vahe on nüüd selles, et lind pesitseb panipaiga õuepoolses osas - seal on rohkem ruumi ja vähem kraami. Pesa on ta teinud meie ja naabri vahelise seina peale. Noh eks istugu seal siis, me saame sauna aknast ilusti teda vaadata. Äkki saab akna vahelt teinekord mõne pildi ka tehtud. Ning loodetavasti lind meile kraesse ei hüppa, kui panipaigast reha või midagi taolist oleme toomas.
Kanäe, Aki panigi sellest juba pilte üles, kiigake siia.

Avalöögi olen teinud ka spordihooaja suhtes. Eelmisel nädala otsisin kapist välja pulsimõõtja, ostsin poest dressipüksid ja suundusin lausa kahel korral aktiivsele jalutuskäigule. Jajaa, mõtlete nüüd, et niisama jalutasin ja siiberdasin ringi. Ei, tegelikult oli ikka kõva tempo peal. Või no kõva ja kõva - niimoodi, et pulss 120 kandis oleks. Varsti võibki kerge sörgi peale siirduda, et ei tuleks talveunest vaikselt ärkavale organismile liiga äkilise üllatusena. Nüüd aga asun pilte sorteerima ja blogi jaoks välja valima. Võib-olla saab käesolevale nädalale ka mõne pildipostituse tehtud.

Kuidas ma linde pildistan

Pildistamine ei ole alati ainult meelakkumine, kaugel sellest. Tavapärase kehva valguse või halvasti valitud sihtkoha (no ei ole linde ega loomi ega isegi mitte ilusaid maastikke) lisaks võib miljon muud asja valesti minna. Üsna tavaline on mul näiteks kaamera valed settingud. Pole veel piisavalt harjutanud.

Vahel on siiski valgus perfektne, linnud olemas ning kaameral samuti õigeid nuppe keeratud. Aga pilti ikka ei saa. Näiteks nagu siin alloleval pildil. Metsvint laulab kenasti puuvõras. Päris lähedal veel, nii et suunad objektiivi linnule. Aga vaat tibuke keerab selja või täpsemalt öeldes näitab ainult sabaalust!



Ilusad kohevad suled on seal tõesti, aga mitte sellist pilti ma ei soovinud. Tuleb oodata, et lind ennast teistpidi keeraks. Käed juba vaikselt värisevad, sest kaamera on üles suunatud ja kael pea kuklas hoidmisest kange. Värvuke kohendab sulgi ja ühel hetkel pöörabki pea minu poole - võib-olla sellest saab ühe korraliku võtte? No muidugi mitte, kodus arvutiekranilt pilte vaadates selgub, et mingisugune oks blokeerib täpselt vindi noka ...



Ja kui järgmist pilti tegema hakkad, on suleline juba viuhti teise puu otsa lennanud. Seekord siis metsvindist pilti ei tulnud, aga jaht jätkub!

Suurvesi

Selle nädala neljapäeval vaatasime üle, mismoodi näeb Vantaankoski kandis välja suurvee aegu. Võimas!
Vantaajõe vesi on alati kose kandis kollakas-pruunikas, ent seda on tegelikult lausa pealinna joogiveena kasutatud. Viimati toimus see umbes aasta-paar tagasi, kui Päijänne järvest pealinnani viiv joogiveetunnel oli remondis.

Vett pahises kosest korralikult. Päris Jägala joa mõõtu välja ei anna, ent kaunis vaatemäng siiski.

Lihavõtted Uunisaarel

Nädal on olnud väga väsitav. Eile õhtul jäin seitsme paiku diivanile teleka ette magama ja tukkusin paar tundi. Kolm tiimikaaslast on olnud sel nädalal puhkusel ja neljandat pole ka eriti kontoris näha olnud - ilmselt on juba omadega pooleldi uues töökohas. Keskendumise mõttes on see olnud hea - vaikses kontoris saab lühikese aja jooksul imedega hakkama. Teisalt on olnud liiga vaikne - pole kellegagi tööasju arutada, kiruda ja kurta.
Õhtuti oleme sooritanud suhteliselt ebaõnnestunud katseid kohata rändlinde. Ilm on olnud kehv ja hall ning valitud kohad mõttetud. Ja suure väsimusega pole ma jõudnud eelmise esmaspäeva pilte üldse veel blogisse lükata. Nüüd aga parandan viimaks selle vea.

Esmaspäeval käisime siis Uunisaarel. Lahes oli veel suuri jäälahmakaid.



Kaivopuistos oli maa kohati sula. Sünkroonis valgepõsk-lagled:



Merejääl oli igasuguseid sulelisi. Vares vaga linnukene:



Naerukajakad oma tavalises olekus:



Oh no, I made a poop!



Kosklapaar:



Toidu ette tuleb tööd teha:



Varbad jääs:



Merisk hängib kajakatega:



Ja lõpetuseks kanada laglede paar ülelennul:



Mererannas on juba palju saginat!

Pühad läbi

Lihavõtted hakkavadki otsa saama. Soomes pakutakse selle puhul kahte puhkepäeva - nii reede kui esmaspäev on vabad. Mina muidugi kohusetundliku töötajana jäin kohe reedel tõbiseks. Kogu aasta olen olnud terve kui purikas (välja arvatud Assooride reisi ajal) ja nüüd siis puhkepäevadel köha ja nohu. Esimesed paar päeva väga hull ei tundunudki, aga siis tõmbas nina korralikult tatti täis ja nüüd ma siin muudkui aevastan ja turtsun. Aga sellest hoolimata olen ringi askeldanud, ei saa ju puhkust hukka lasta.

Laupäeva hommikul käisime nagu peened inimesed Helsingis Karl Fazeri kohvikus brunchil. Sõime kõhu head ja paremat täis ning peale veel paar ülimagusat koogitükki. Peale seda ei suutnud kõndidagi, ainult veeresime. Kohvik muidu oli ilus, vitriinides ja klaaskastides olid esile pandud kompvekid, trühvlid ja koogid. Soovitan läbi astuda, kui Helsingisse satute.

Pühapäeval sai korralikku ahjus muredaks küpsetatud lihavõttelammast söödud Aki vanemate juures. Täna jällegi käisime pildistamisretkel Uunisaarel. Rändlinde oli juba mõnevõrra saabunud, nägime neist linavästrikku, jääkosklaid, valgpõsk-laglesid, kanada laglesid, sõtkaid, luiki ja meriskit. Kohe rõõm oli pildistada, mis sest, et ilm oli tüüpiliselt hall ja valgust vähevõitu. Tulemust üritan homme blogisse üles saada.

Õhtuid aga veedame Harry Potteri seltsis. Juba teist päeva näidatakse telekast uusi Potteri filme - eile Azkabani vang ja täna Tulepeeker. Meelelahutuslikud muinasjutud huvitavate digiefektidega :)

Pellinki linnud

Täna viis tee meid Pellinki saartele Porvoo lähedal. Sihtkoha valimine käis suhteliselt umbkaudu, Google Mapsi pealt näpuga jälge ajades. Seetõttu oligi ees üllatusi. Esiteks me ei teadnud, et saarele silda ei vii, ainult praamiühendus. Sisuliselt oli tegemist küll "liikuva teega", sest vahemaa pikkus oli ehk alla 100 meetri ja praam kuulus teedevalitsusele. Tegemist siis sisuliselt 5-10 minutit tagant tasuta edasi-tagasi sõitva teega.

Ausalt öeldes saarel me head pildistamiskohta ei leidnudki. Metsas laulsid küll kõvasti metsvindid (Siit-siit-siit metsast mitte üks pirrrutikk!), aga needki olid kõrgel puulatvades. Randa ei pääsenud, kuna lumi oli üle kummikute sääre. Ja sellise lumehulga juures toimivad kummikud suure kulbina, säärtesse tükkidena lund kogudes. Ärge järgi proovige, suhteliselt külm ja ebamugav :)

Novot aga tulimegi praamiga mandrile tagasi. Koht paistis suhteliselt hea - meri oli jäävaba ning üks hani lendas meist prääksudes mööda. Ega midagi, jalutasime paadisillale ja jäime linde ootama. Teisel pool randa olidki end ühed tüübid juba sisse seadnud:


Jääkosklad ilmselt.

Hetke pärast lendas eemal veel üks linnupaar, nende liiki ei oska enam küll määrata:



Peagi saabus suure käraga metsatuka tagant lennates kanada laglede paar. Maandusid suhteliselt lähedale lahte ja veetsid seal pikemaltki aega.



Ühtäkki hakkas kaugelt kostuma lindude kisa. Midagi prääksumise ja karjumise vahepealset. Ja muudkui tuli lähemale. Vahtisime mõlemad silmad kissis taevale, ent esialgu ei näinud me midagi. Kuni äkki vaatan - kaks luike lähenevad lennates ja kisades! Taeva poole tõusid koheselt kaks fotokatoru ja läks klõbinaks :D Sellepärast meil ongi nüüd mõlemil jälle samasugused pildid. Aga elamus oli võimas! Muide Porvoo kiirteed pidi saartele sõites lendas meist üle umbes kaheksapealine luikede parv, sedagi vaatasin ahhetades ja tundsin meeletut kahjutunnet selle üle, et vaatemängu pildile ei saanud püüda. Hilisem kahe luige etendus tegi seda mõnevõrra tasa :)







Kõik pildid lähevad muidugi klõpsates suuremaks.

Uus kaamera tööhoos

Uus kaamera teeb ikka päris head tööd võrreldes eelmisega. Kuigi ilmataat pole pildistamist eriliselt soosinud, olen viimase nädala jooksul paar korda fotokaga õue roninud.

Esiteks nädal tagasi kodu ümbruses klõpsitud värvude pildid:





Ja lõpuks tänane käik Laajasalosse, kus muide võis punarindu märgata - esimesi rändline minu jaoks sel aastal. Neid küll pildile ei tabanud, ent varesele sain pihta!