pühapäev, 3. jaanuar 2010

Headest ja mitte-nii-headest lugemiselamustest

Aastavahetus ja uue aasta esimesed päevad möödusid heade sõprade, rakettide, söögi-joogi ja rahuliku lebotamise seltsis. Paar lühidat ja väga pakaselist käiku õue mahtusid ka nende päevade sisse. Muuhulgas kohalikul künkal kelgutamine oli päris ekstreemne :)

Olen peale viimast visiiti Tallinna ja eestikeelsetesse raamatupoodidesse jõudnud läbi lugeda viimased endale soetatud "Minu ..." -sarja raamatud. (Oleks lingi ka kirjastuse lehele üles pannud, aga järjekindlalt viskab lehekülg mind inglisekeelsele saidile ja ei luba "Eesti keeles"-linki valida. URR!)
Esiteks "Minu Eesti". Ootasin seda raamatut põnevusega, sest olen autori blogi juba pikemat aega lugenud ning sealsed tekstid sisaldavad tihti huvitavaid vaatenurki eesti elu-olule. Viimasel ajal on blogi sisu ja vorm minuarust pisut muutunud, aga see ei olegi hetkel oluline.
Võib-olla olingi enda ootused raamatule nii üles kruttinud, et lugedes ei leidnud enam seda, mida otsisin. Seetõttu jäi mind valitsema ka kergekujuline pettumus. Tegemist oli rohkem looga armumisest, suhetest, iseenese otsimisest (seda viimast on muidugi vist mingil moel kõik "Minu ..." -sarja raamatud) ja autori armastusest kui ebatavalisest (kuid siiski ka tavalisest) eesti naisest. Autor on oma blogis nii terava pilguga, analüütiline ning vaimukas Eesti ja Põhjamaade poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel arutades, et sellist suheteraamatut ei osanudki temalt kohe oodata. Noh, võib-olla raamatu teine osa toobki juba sisse mingi teise liini, eks näis.
Üldiselt oli teksti muidugi hõlbus ja ladus lugeda ning tõlge minuarust väga hea. Ning erinevate persoonide kirjeldamisel on autoril olnud hea anne. Vahel oli selline tunne, et istusid koos raamatu tegelastega sama laua ümber - kuid eks muidugi need kirjeldatavad eestlaslikud jooned on mulle tuttavad. Igas eesti suguvõsas on vist selliseid inimesi, kellest autor kirjutab. Ja häid tähelepanekuid oli ka. Näiteks see, et eestlased on nagu kõndivad puud :)

Järgmiseks võtsin ette "Minu Hispaania". Selle kohta pean kahjuks tõdema, et minu jaoks isiklikult sarja igavaim raamat. Tekst on katkendlik (ilmselt oli ka see lähtekoht, et koostada raamat eraldiseisvatest artiklitest ja päevikutekstidest), erinevaid osasid ei seo peale oma kujutlusvõime palju midagi ning mitmed asjad jäävad lahti seletamata. Kohati on raamatu autor kirjutanud oma mõtetest ja tunnetest väga avameelselt, ent teisalt jälle jätnud lihtsamad liinid avamata. Näiteks kuidas siis hispaania kahtlev ämm hakkas autorit aktsepteerima. Osaliselt lugesin ka ise raamatut kehvasti, hüppasin osadest tekstidest diagonaalis üle. Lauseehitus oli minu jaoks raske ja ebameeldiv, ei olnud rütmi. Tegelikult mulle tundub, et vahel kirjutan ise ka oma blogis samamoodi - võib-olla just seetõttu see mind häiriski :) Ja tekstide juures oli minuarust märgata ka seda, et raamatu alguse tekstid (u 2004 kirjutatud) olid hoopis teisest killast kui lõpu (u 2008 vist) tekstid - viimastes oli jutt palju ladusam ja illustreerivam.
Kohalikest inimestest oleksin tahtnud ehk lugeda rohkemat, sügavuti minekut. Ja sellest raamatu alul väljareklaamitud iseenese leidmisest ma ka väga aru ei saanud. Mulle tundub, et tegelikult oleks kogu asjast saanud hulga parema raamatu (sest sinna minek, enese üles töötamine ja üsna pöörane armulugu jne olid ju ikkagi igati erakordsed), kui peatükid oleks olnud kasvõi näiliselt üksteisega seotud.

Aga neid kahte raamatut lugedes ma ei teadnudki veel, et olin tõelise pärli jätnud viimaseks. Kaia-Kaire Hundi "Minu Nepaal" on üle pika aja üks parim ja mõtlemapanevaim raamat, mida olen lugenud. (Siinkohal peab ka võtma arvesse asjaolu, et ma loen üldiselt ainult ajakirjade artikleid ja üsna vähe raamatuid :))
Mulle meeldis autori ladus kirjutamisstiil. Mulle meeldis tema suhtumine, kus kohalikku eluviisi ei põlastatud, vaid pigem lihtsalt nenditi selle olemasolu. Eriti üllatas mind usust, ajurvedast, mantratest ja muudest hingelistest teemadest kirjutamine. Tavaliselt ma suhtun sellistesse asjadesse kerge üleolevusega, ent seekord autori viis neid asju lihtsalt, siiralt ja omaenda kogemuste kaudu kirjeldada võitis mu südame. See oli realistlik ja ei surunud oma mõtteviisi või arvamust peale. Ja tõesti jäi selline mulje, et autor on oma Nepaalis elatud etappide jooksul inimesena muutunud ja kasvanud. Soovitan soojalt!

2 kommentaari:

Kati ütles ...

Hispaania kohta võin öelda sama ning teisteltki olen kuulnud et selle sarja kõige kummalisem.
Eesti ja Nepaal veel lugemata, aga ootan põnevusega.
Ise lugesin Itaalia ja Kängsepa(Minu Argentina autor ka) "Mina, vandersell" - soovitan samuti soojalt.

Maris ütles ...

Kängsepa uue raamatu kohta olen ka internetis positiivseid kommentaare näinud. Peab kuskilt hankima, Argentina oli tõesti päris ok.

Kuidas Minu Itaalia oli? Samuti Minu Mongoolia võiks kirjelduse põhjal päris huvitav olla..