esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Miks broadsheet on keeruline ehk kuidas ma ajalehti lugesin

Eelmisel nädalal mõtlesin, et hakkan ka haritud inimeseks. Ja ühe haritud inimese kriteerium, vähemalt Soomes, on asjaliku päevalehe lugemine. Ja seda loomulikult paberilt, internetiversioon võib paberlehte täiendada.

Seni on mu lugemisharjumused piirdunud päevas umbes 10 korda HS.fi (Helsingin Sanomat online) -portaalis käimisega. Esiteks hommikul kodus enne tööle minekut, teiseks rongis loksudes mobiiltelefoni kaudu ja lisaks paar korda tööpäeva jooksul. Sama kordub töölt koju tulles - rongis mobiiliga internetti ning õhtul kodus teen hs.fi lahti läptopi ekraanil. Nii et suhteliselt hästi olen enda arvates uudistega kursis.

Paberleht tuleb meile ka koju. Töökoha värk - ja seega tasuta. Aga sellega on lood kahjuks nii, et iga õhtu kannan ma lehe postkastist esiku kapi peale ja siis kui sinna on piisav kuhi moodustunud, siirdan lehed vanapaberiprükkarisse. Häbilugu eks. Mul on nimelt probleem selle paganama broadsheet-formaadiga. See tähendab, et leht on laiali laotatuna umbes sama suur nagu meie köögilaud. Näiteks Postimees ja EPL peaksid minu mäletamist mööda olema tabloid-formaadis - sellise lehe võid võtta ilusti diivanile või bussi ja seal seda sirvida. Broadsheediga nii ei ole. Kui see sohvale endale sülle laiali laotada, siis ma ei näe, mis lehe kaugeimas nurgas kirjas on. Pealegi leht laguneb tükkideks, kuna ei ole keskelt kinnitatud. On lihtsalt sellised suured lahtised paberitükid. Broad sheets. Laiad lehed.

Köögilauda ma ei kasuta. Vähemalt lugemiseks mitte. Köögilaual on puuviljakauss ja Euroopa-küsimustemäng ja sinna ei saa lehte seega korralikult laiali laotada. Eriti kuna asi kisub tihti selliseks, et nii kui lehe avad, jalutab sinna peale keegi kassidest ja ei lase lehekülge keerata. Seega olen harrastanud lehelugemist nii sohval (suht ok, kuigi ajaleht valgub osaliselt põlvede vahele) kui voodil (õnnestub suht normaalselt nii, et külitad omal voodipoolel ja laotad lehe teisele poolele laiali). Kui ma õigesti mäletan, siis esmaspäevase ja teisipäevase lehe ma lugesin kenasti läbi. Ehk siis sirvisin. Lugesin ehk 1-2 artiklit. Pooled asjadest olid juba interneti kaudu tuttavad (kuna ma sealtkaudu lugemist ära ei lõpetanud) ja teine pool mulle lihtsalt ebahuvitav.

Aga kasu oli ka! Nimelt oli ühel päeval lehes juttu arenguvestlusest. Terve suur lehekülg. Ja järgmine päev ma tööl rääkisin sellest ja teised olid ka lugenud ja kohe oligi hirmus tark tunne - et näe on millest rääkida. Ja oma arenguvestluse (neljapäeval) tegin ka hirmus positiivses meeleolus ära. Järgmisel nädalal siis muide näeb, missuguseid asju mulle eesmärkideks on vestlusest üles kirjutatud. Ma nimelt ei mäleta enam, milles kõiges me kokku leppisime :)

Aga lehelugemisest - edasi läks kehvemalt. Mul on mingi hämar ettekujutus, et lugesin vist ka emba-kumba: kolmapäevast või neljapäevast lehte. Aga peale seda null. No ei jaksanud. Projekt kukkus läbi eks. Kuni täna - üllatus-üllatus - sirvisin läbi nii tänase kui ka pühapäevase lehe! Ehk siis võib-olla ikka midagi jäi sellest eksperimendist mulle külge ka..

Muide ühe kolleegiga rääkisin sellest. Et mismoodi inimesed meediat kasutavad. Tema loeb näiteks iga päev paberlehte ja teeb seda rahulikult ja mõnuga. Ajalehe internetilehele ta satub ehk üksikud korrad kuus. Ja ta veel küsis retooriliselt, et miks ta sinna peaks minema :O

3 kommentaari:

Kati ütles ...

sama siin..paber on täitsa unustatud.
Kuigi hommikuti teatud lektüür saab siiski hommikul ka läbi sirvitud, kuid ilma online-leheta poleks elu:)

Maris ütles ...

Ma arvan et ma loeksin paberit hulga rohkem, kui see oleks normaalses formaadis. Tallinnas sirvisin ikka suht tihti tööl iga hommik EPLi ja Postimehe läbi. Kohvitassi kõrvale on paberleht kuidagi käepärasem kui arvutiekraan.

Aga jah muidugi, ilma internetita enam ei oskagi olla :)

Anonüümne ütles ...

Taname huvitavat teavet