Nädal on kiirelt mööda vuhisenud. Mulle tundub, et ma alustan oma blogipostitusi väga tihti selle sama lausega. Aga no mis teha, kui olen korra juba sellise lööva ja paika pidava lause välja mõelnud.
Igatahes käed on olnud jälle tööd täis. Paar-kolm õhtut olen pidanud mingeid asju ka kodus nokitsema ja mõnel hommikul seitsmeks tööle ronima. Nädalavahetuseks suutsin seetõttu koguda endale korraliku unevõla. Peale üheksatunnist ööund võtsingi eile sellele lisaks veel päeval paaritunnise uinaku. Mõnus!
Vahel on töö täiesti mõttetu. Kolmapäeval veetsin kaks tundi kliendikohtumisel, kus terve aja tõestasime kliendile seda, et tasub ikka meiega koostööd teha. Oleme nii tõhusad ja head, pudrumäed ja piimajõed eks. Ja tulemus oli see, et peale seda pikka jahumist ja ajupesu tõdes klient, et teevad ikkagi vastupidi meie soovile. Väga mõtekas ja motiveeriv värk!
Aga vaat tuleval nädalal on mul jälle arenguvestlus. Jälle! Ma ei jõua ausalt öeldes enam areneda, keegi peab ju tööd ka tegema. Pealegi areng tähendab lihtsalt seda, et sulle antakse mingeid uusi projekte või väljakutseid, aga oma vanad tööülesanded pead ka ära tegema. Ja kuna majanduslik seis on mis on, siis palka juurde ei saa. Võib muidugi olla, et mul ei ole õigus. Sellest täpsemalt nädala pärast.
Kõige tipuks lendasin ma nende libedate ja lumiste ilmade tõttu lõpuks küljeli. Noh eks see pidigi juhtuma, tõenäosus ju alt ei vea, sest umbes 50 korral olen libastumise järel imekombel püsti jäänud. Aga seda ma ei osanud üldse oodata, et küljeli ma käntsatan kontoris. Tulin ühel hommikul reipalt (ok, kirjanduslik liialdus, tulin tegelikult uimerdades) tööle, panin arvuti tööle, võtsin mantli seljast ja hakkasin seda nagisse viima. Äkki viuh, parem jalalaba paindus alt ära, vasakuga ka enam tuge ei saanud ja sõitsin põlv ees lauasahtlitele sisse. Õnneks need olid sellised ratastega, nii et väga kõva matsu sealt ei saanud. Mantel lendas kuhugi kaugemale. Istusin seal siis imestades pooleldi põlvedel ja kuulsin kolleegi häält selja tagant "ee.. kas said väga haiget?" Siis tuli mulle muidugi peale hüsteeriline naer :D Haiget ei saanud, aga päris üllatav oli!
Nädala õpetussõnad: tuleb traktorpõhjaga saapaid kanda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar