Pisike patsient

Meil on kodus pisike märter. Lakul on torbik jälle kaelas ja ta näeb sellega välja nagu üks suur õnnetusehunnik. Õudsalt kahju on temast, vedeleb apaatselt voodil.
Torbiku sai ta kaela seetõttu, et tagajalgadel on ilmselt bakteriaalne nahapõletik. Ma olen juba internetist kõiki kasside imehaigusi lugenud ja loodan, et millegi tõsisega pole tegemist. Halvemal juhul nende paranemine viib kuid, ent ma loodan, et meie saame määratud kümnepäevasest anibiootikumikuurist juba abi.

Olen ka kõik toitumise muudatused, võimalikud allergeenid, stressitekitajad ja muud asjad peast läbi lasknud, ent miski ei näi klappivat. Toitu võiks muidugi proovida vahetada ja mitmekesistada. Kahtlustan, et tegelik põhjus peitub Lakul juba korra leitud kassiviiruses, mida peaaegu kõik kassid pidavat kandma, ent välja lööb vaid osadel ja seda ka erinevalt. Viimati oli Lakul umbes aasta tagasi nohu, kolmandad silmalaud olid näha ja aevastas pidevalt. Enne seda oleme läbi käinud kõhugripi ja põiepõletiku. Nagu mingi trend oleks. Vaene loom.

Nii et vaatame veel selle Tallinna reisi osas - kas tuleme koos või siiski ainult mina üksi. Meil on kassidele küll hoidja olemas, aga kui torbiku kandmist peab jätkama, siis jääb Aki kindlasti koju.

Helsinki by night

Ühel detsembrikuisel pühapäeva õhtul käisime Helsingi kesklinnas pilte klõpsimas. Ilm oli rõske ja tuuline, tüüpiline talv ikkagi. Linn oli suhteliselt tühi, polnud isegi mingeid turistide horde.
Jätsime auto Kanavaterminali parklasse ja suundusime linna poole. Kaugelt paistsid kätte nii tuledesäras presidendiloss kui ka valgustatud Uspenski katedraal (ehk Jumalasünnitaja surmaunne uinumise katedraal, by the way ;)).



Esplanadi pargi puud olid sel aastal esimest korda kaunistatud tuhandete led-tuledega. Sadatuhat energiasäästlikku led-lambikest on sätitud nii, et osa tuledest jäävad ka peale jõule alles ning valgusmängu võib ka tulevatel aastatel nautida.



Jõulutuledes säras ka pisike Sofiankatu ning tänava teisest otsast paistis toomkirik. Tänav on kunagi olnud palju pikem, ent 1812 lühendati see vaid sajameetriseks ning anti uus nimi Aleksander I ema järgi. Tänapäeval on tegemist tänavamuuseumiga, mille esimene ots on pime ja ebatasaste munakividega kaetud. Järgmiseks astume 19. sajandi teise poole tänavamaastikku, millele järgneb sajandivahetuse tänav gaasivalgustitega. Tänava lõpus oleme juba 1920. aastates ning seal võib näha ka esimese põlve elektrilambiposte.
Sofiankatu on ka minu isiklike mälestustega seotud, nimelt asub seal restoran Nuevo, kus paar aastat tagasi Akiga sõbrapäeva veetsime härjaliha ja punast veini nautides. Äärmiselt meeldiva atmosfääriga koht, ent toidu suhtes kogesin pettumuse paar nädalat tagasi, kui seal töötiimiga käisime pühadelõunat söömas. Eks peab seda veel kolmandat korda testima, et tõele jälile jõuda!



Enne Senaatintorile ja Toomkirikuni jõudmist ületasime Aleksanterinkatu. See on olnud läbi aegade Helsingi peatänav, Rootsi võimu all kandnud näiteks nime Storgatan (Suurtänav) ja Kungsgatan (Kuningatänav), ent nüüdse nime saanud muidugi juba korra mainitud Aleksander I järgi. Aleksander I tõi muide ka pealinna Turust Helsingisse, kuid siiski keeldus viisakalt endanimelisest tänavast. Tänav saigi oma nime alles pärast tema surma.
Aleksanterinkatu on ka Soome ametlik jõulutänav aastast 1947 alates, mis tavalisele elanikule konkretiseerub peamiselt tavalisest suurejoonelisema tuledesära ning jõulutänava avamistseremooniana.



Valge roheliste kuplitega Toomkirik on vast kõigile Helsingit külastanutele tuttav. Kirikuni viivad kõrged trepiastmed ning selle ees väljakul kõrgub Aleksander II (seekord siis juba teine, mitte see esimene, kellest juttu olnud :)) mälestusmärk.



Kiriku kõrge asukoha ja tuulise ilma tõttu otsustasime suhteliselt kiirelt treppidest taas alla ronida ja tagasiteele suunduda. Ilmselt saime sooja sisse, kuna mõtlesime teha veel väikse tiiru Uspenski katedraali juurde. See on punastest tellistest ehitatud õigeusu kirik, mille sibulakuplite pool miljonit euri maksnud kuldamistööga saadi valmis 2007. aastal, seega peaks päikesepaistelise ilmaga kullasära kõigile kätte paistma :)



Kuna katedraal asub Katajanokka linnaosas kõrgel kaljul, paistab sealt osa linnast kenasti kätte. Mõned vaated seega ka linnale, viimane pilk Toomkirikule ning siirdusimegi kiirel sammul tagasi auto juurde ja koju kuuma kakaod jooma.





Allikad:
http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_I
http://www.senaatintori.fi/
http://fi.wikipedia.org/wiki/Uspenskin_katedraali

Lolcats

Kui te pole kunagi I Can Has Cheezburger -lehele sattunud, tehke seda nüüd!

Jõulusööming

Nüüd on ka mahti suure söömingu kõrvalt natuke blogida :)
Minult küsitakse pidevalt, et mida Eestis traditsionaalselt jõulude ajal süüakse ja tehakse - et kas on Soomest väga erinev. Noh, kuusk ja kingiteema on sarnane, samuti jõulu veetmine pere keskel. Rootsis muide pidavat jõuludel olema väga kommertslik maik juures, enam pole tegemist harda jõulurahuga (mis minuarust veel vähemalt Eestis ja Soomes paika peab), vaid rohkem pidutsemise ja bling-bling-teemaga. Ei tea palju tõtt selles on?

Aga söögist siis - mis muu ikka jõulude ajal nii keskne asi oleks ;) Minu jaoks Eestis lauale kuuluvad ikka kartulid ja seapraad, samuti verivorstid (ma ise neid küll ei söö, võhh), pohlamoos, marineeritud kõrvits, hapukurk, sült, hapukapsad, mandariinid ja isetehtud piparkoogid.

Siin on kindlasti jõululauast mitmeid versioone olenevalt sellest, millises Soome nurgas elada, aga peajoontes on see järgmine.
Hommikul pakutakse jõuluputru, tavaliselt riisiputru, kuhu on üks mandel ära peidetud. Õhtust söömingut alustatakse kalast - laual on marineeritud räimefileed ja graavilõhe, kõrvale pakutakse keedukartulit, seenesalatit, maksapasteeti ja rosoljet.
Pearoaks on ahjusink sinepi ja kartuliga ning lisaks traditsioonilised laatikot: porgandi-, kartuli-, ja kaalikavormiroad. Viimastest ma eriti lugu ei pea, minu lemmikuks on ikkagi igasugused kalad.

Ilmselt ka kalkuni- või põhjapõdraliha on mõnel pool singi asemel pearoaks. Viimane on ehmatanud ära briti loomakaitseaktivistid, kes ei mõista, milline inimene jõuluajal poroliha sööks - eriti kui poes ka kõiksugu muud liha pakutakse. Samuti ollakse seda meelt, et suur osa lihaks minevatest põhjapõtradest on esimese aasta vasikad, kes pole elus isegi kordagi lund näinud! Artikkel on kogunud ka mitme muigava soomlase kommentaarid, nimelt võib põhjapõdraliha pidada üheks eetilisemaks valikuks lihasööjale.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida :) Ent söögist kirjutades tuli nälg ja ongi juba lõuna ...

Piparkoogiloss 2008

Aega läks, aga asja sai. Ilma pikema jututa, siin ta on:

Jõulukinkide pakkimises esineb häireid

Jõulupuhkus

Lõpuks ometi mullegi lubatud pisut vabadust! Paar nädalat puhkust ja tööasjad kaovad mõtetest ... See-eest pea on tuubil täis jõulutemaatikat, kust leida viimased kingid ja mida pakkuda külalistele jõuluajal. Aga see on ainult meeldiv!

Eile saime ka töökoha kingitused, meile mõlemile laekusid kinkekorvid (või täpsemalt mulle kinkekott ja Akile kinkekarp). Nüüd meil on veintsi, mandleid, rosinaid, kohvi, sinepit, komme ja muid vidinaid nii palju, et kordki on külmkapp toitu täis. Tavaliselt meil on seal ainult jogurtit ja vorsti-juustu.

Piparkoogiloss muide lausa edeneb! Tornid on kokku kleeperdatud ja paar seina samuti. Vaja veel teised seinad valmis ehitada ja siis kogu värk püsti panna.



Kui teil vaja internetist jõulukaarti saata, siis üks variant leidub siit. Kõige paremini töötab 3-5 inimese osavõtul ja Firefoxi kasutades. Meie tiimi jõulutervitus läks täna koostööpartneritele sealtkaudu teele :)

Teadaanne

Piletid ostetud! Saabume Tallinna esimesel jaanuaril ja tagasi neljandal. Andke märku, kes sel ajal linnas.

Viimane nädal

Nähh, ei saanud veel piparkoogilossi valmis ehitatud. Dekoreerisime esmalt kommide ja glasuuriga seinad (minu oma tuli jälle hüsteeriline, liigselt värvilisi kommikesi). Naukku käis vahepeal salaja köögi lauale hüppamas, või no ma ei tea, kui salaja see lõppudelõpuks oli. Suhkruglasuur jääb ju karvade külge kinni ja vastupidi. Laud ja seinatükid olid pisikesi jäljekesi täis ja Naukku lippas saba seljas teise tuppa, kuna tükid ründasid ja tahtsid külge klammerduda.

No enivei, võite juba aru saada, et glasuur pole veel kõvaks kuivanud ja tükke on võimatu kokku kleeperdada.

Ma just tabasin ära, et homme algab selle aasta viimane töönädal ja algab ta paraku kahe kliendikohtumisega samal päeval. Esiteks visiit meediaagentuuri, nad soovivad meilt teatud andmeid ja arutame asja täpsemalt läbi. Peale lõunat suundun kliendi juurde uuringut esitama, aega on poolteist tundi ja pean kogu materjali ülikiirelt läbi vuristama, et aja sisse mahtuda. Minu mäletamise järgi on ka nädala muud päevad tegemist täis, ent see-eest laupäeval algab kahenädalane puhkus! Kolm vabapäeva tuleb ületöödest ja kaks talvepuhkusest. Enam polegi kahju, et vahel pikemaid päevi ja nädalavahetusi tegin, pühapäevased tunnid lähevad veel lausa kahekordselt arvesse ;)

Kuidas ma piparkoogimaja küpsetasin

Oi deem, täna vorpisin piparkoogimaja osi nagu loom. Täpsemalt piparkoogiLOSSI, kuna ambitsioonid on nimelt eelmisest aastast kasvanud.
Ma arvan, et kokku tuli umbes kümme plaaditäit ja kulus poolteist kilo tainast. Töömaht ja -tempo oli päris suur, eriti arvestades, et ma vehkisin neid üksi teha, sellal kui Aki oma töötuba koristas. Ei jõudnud isegi järgmise plaaditäie tainast valmis rullida, kui eelmine tuli juba ahjust välja võtta. Vahepeal pidi veel uusi taignapakke mikros sulatama (siin müüakse tainast ainult sügavkülmutatuna ja üldsegi maitse on täiesti teistmoodi, kuidagi suhkrusem), küpsenuid tükke jahutama, üle lugema ja kuhjadesse laduma, et kõik ära mahuks. Pisut hüsteeriline.



Kassid õnneks hoidsid kõrvale, vähemalt peale seda kui ma lauale jahu sisse hüpanud Lakule KÕŠŠŠT! karjatasin. Püksid olid mul ka jahused, kogemata pühkisin nende sisse käsi. Peale paari tundi sai siiski piparkoogitoodang ühele poole ja hakkasin tasapisi kööki koristama. Esiteks mõtlesin, et oleks hea küpsetuspaberid ära visata. Avasin hoogsalt kraanikausi all oleva kapi, nii et seal peituv prügikast ümber lendas. Muidugi kunagi sellisel puhul pole prügikast tühi. Hulga tõenäolisem on, et kast on triiki täis ja kõige pealt leidub näiteks niisket kohvipuru ja hulgaliselt paberitükikesi, sest keegi on just pabereid väikesteks osadeks rebinud ja ära visanud. Sõimasin köögis kõvasti nii prügikasti kui oma kurba saatust ja Aki tuli kaema, mis lahti. Millegipärast soovitas ta mul koheselt teleka ette diivanile siirduda ja mitte enam koristada.



Ma siiski nii kergelt alla ei andnud. Lasin küll Akil enda korraldatud segaduse ära koristada, aga ise siirdusin piparkoogimehikesi kuhjadesse laduma. Kord peab ikkagi valitsema. Olin ostnud kolm sellist ägedat vormi, kus piparkoogimehel oli kas pea, käsi või jalg küljest hammustatud. Ladusin mis ma ladusin, äkki oli erinevaid kuhjasid kokku viis. Silmitsesin neid tühja pilguga ja ei taibanud, kuidas võib kolmest vormist viis erinevat piparkooki tulla. Ahhaa! tabasin ühe hetkel ära, et kaht vormi võib ju mõlemat pidi kasutada! Umbes paar kümnendikku sekundit olin sisemiselt oma avastuse üle uhke, kuni aru sain, et vaid täielik tobu mõtleb sellist lahendust nii pikalt. Irvitasin enda üle kõvahäälselt ja jällegi Aki pööritas silmi ja käskis mul taas köögist lahkuda. Andsin seekord alla ja kobisin diivanile rahunema.



Nüüd on juba natuke normaalsem olek, aga miskipärast mul kummitab peas "pipar-, pipar-, piparkoogimehike, pipar-, pipar-, piparkoogimehikeee."

To be continued.. homme osade kokku kleepimine, juhhei!

Kvaliteedikontroll

Lugesin ajaviiteks omi vanu postitusi (whadda loser! Muhv, nõudmiseni :)) ja tõdesin, et kvaliteet on alla käinud. Kvaliteedimõõdikuid on paar-kolm tükki.

1) Huumor ehk siis täpsemalt kui palju ma üritan räiget kildu panna. Alguses ma ikka omast arust olin värske ja innukas ja püüdsin asju pisut huvitavamalt kirjeldada. Nüüd pigem teen kuivi reportaazhe, kirjeldan päeva/nädala kulgu või mingit tegevust nii nagu see tegelikult toimus. Mitte mingit liialdamist, kirumist, huumorivinklit.

2) Sõnavara mahlakus ehk kuidas mitte kasutada ainult igapäevaseid sõnu. Ma olen alati ette kujutanud, et sõnaosavus ja kirjutamine on üks mu tugevatest külgedest, see oli ka üks põhjus, miks julgesin blogi alustada. Mine tea, kas paar aastat võõrkeelses keskkonnas ongi juba oma töö teinud? Kuidagi tundub, et väljendusoskus kuivab kokku. Peaks ilmselt rohkem lugema, näiteks Pratchettit.

3) Teemade valik. Pean silmas seda, et ma ei taha oma blogis ainult jahuda igapäevastest tegemistest (ja veel eriti igavalt ja ilma huumorita), vaid sekka peaks mahtuma ka huvitavaid leide. Näiteks nagu see või see.

Hmm hmm. Ma nüüd seedin neid asju, mida endale just ette heitsin ja äkki hakkangi paremaks. Lootus sureb viimasena. Muide soome keeles öeldakse selle kohta "toivo elää" ehk siis pikka iga kõikidele Toivodele!

Kohukesed!

Eile peale tööd sattusin kohalikus Citymarketis kohukesedegustatsiooni peale! Hirmus tunglemine oli ühe degustaatori juures ja minagi näljasena püüdsin pilku peale visata. Oh imet, olidki üsna tuttava maitsega kohukesed, nimeks MuMa. Haarasin ühe eksemplari kaasa, et valmistajamaad täpsemalt uurida.
Ja mis sa kostad, täitsa kodumaised maiused!





Guugeldasin ka pisut ja leidsin ühe Valgamaalase artikli pealkirjaga "Tõrva linnas valmivad salapärased kohukesed". Delibalti kohukesi ei pidavat Eestis müügil olema, vaid Lätis ja Leedus ja ilmselt nüüd ollakse ka Soome laienetud. Loodetavasti löövad läbi, ma ei viitsi kuigi tihti eraldi eesti toidukaupade poes kohukeste järel käia, kuigi mugiksin hea meelega :)

O Tannenbaum

.. wie grün sind deine Blätter! Mis sest et sünteetika ;)





Kuusest tuli siis selline. Täitsa basic. Otsisin valget karda, aga poes oli ainult hõbedasi või muidu sädelevaid, seega otsustasin kuldse kasuks.
Eelmisel aastal kingiks saadud kuusekujulise jõuluehte kraamisin ka kapist välja. Muidu möödus päev koristamise tähe all, raske oli küll, kuna ma olen mingi külmetushaiguse külge saanud. Ärkasin täna kurguvaluga ja kogu päev olen ainult ringi uimerdanud. Ilmselgelt reedese pikaks veninud õhtu tagajärg, meil oli kahe töökaaslase lahkumispidu.

Nüüd võikski teed lürpima minna. Ilusat jõulukuu algust!

Winter Wonderland

Ei ole kaht ilma kolmandata! Lumeteemalist postitust siis.

Hommikul olin äärmiselt elutark ja otsustasin rongi asemel metroo kasuks, mis oligi igati mõistlik. Lähirongide graafik oli sassis, pooled väljumised tühistatud ja sõitvad rongid tuubil inimesi täis, nii et peale ei mahtunud. Metroo oli aga usaldusväärne nagu alati ning täiesti graafikus.

Helsingis oli päeval räige tuul ja lumetuisk, just selline kohutav ilm, mida kuidagi pole võimalik nautida. Meil siin kodus aga sadas pehmelt laia lund, oli täiesti vaikne ja rahulik.







Hommikul tuli vaikselt juba idee, et ei tea, kas Messilä või muud lähedalasuvad suusakeskused on juba avatud? Kas peale tööpäeva jõuaks paariks tunniks suusad alla tõmmata? Millal üldse järgmine kord see võimalus avaneb..? Homme paraku on graafikus sulgpall ja kolmapäeval sula, nii et ei tea, kas neist mõtetest asja saabki...

Hüva leili!

Ma vaatasin järgi, et ma olen blogis vähemalt kolm korda meie sauna maininud.

Esiteks eelmise aasta septembris olen seletanud suhteliselt meeleheitel järgmist:
"Aknalaudu pole veel, saunaistmete materjal istub ikka poes, pildid on laual ja mitte seinal, riidekapi ümberehitus on teostamata, köögi töötasemed vahetamata jne jne. Kustkohast võtta see aeg (ja ka muidugi raha), et kõik need tegemata tööd saaks nimekirjast maha kriipsutada, mina aru ei saa."

Detsembri alguses olen vist vaikselt juba käega löönud:
"Mulle tundub, et ka meie korteri remondiga käivad asjad sarnaselt, oleme algselt hooga lubamas ja tegelikult pole siiani veel uut sauna ega köögi töötasemeid ega muhvigi :) Mañana, mañana!"

Peale seda on olnud mitu kuud vaikust, ilmselgelt olen maha salanud selle, et maikuus ühistu talgude ajal viskasime vana saunalava prügilavale ja keskendusime aiale, sest kes see suvel ikka saunas käib!
Teema juurde tagasi olengi pöördunud juba selle aasta septembris, kui selle aasta aiatööd valmis ja kirjutangi järgmist:
"Uskumatu, ent see ongi selleks aastaks kõik! Edaspidi võib oma energia keskendada näiteks sauna ja köögi upgreidimisele."

Muidugi jutt käib minu/meie energiast, ent tegelikkuses mul ei ole saunalava ehitamises muud osa kui taganttorkimine. Ja hästi olen muide torkinud! Lava ja aste on valmis, saunas lõhnab värske puu järgi ja lausa uus keris on üles pandud. Selle ju saimegi alles aastal 2007 jõulukingiks, suht kiirelt ikkagi välja vahetatud :)
Nüüd võib lumetormi eest sauna peitu pugeda :P

Muudkui sajab ja sajab

Täna hommikul oli veel selge ilm, lumetormist polnud märkigi, ja õuel käisid tihased ja orav kasse kiusamas. Mõlemad kiskjad passisid rõdu uksel ja kähistasid üheskoos (kassiomanikud teavad, milline see hääl on: umbes nagu "kähh khäähh" või midagi määgimise taolist, suu pärani avatud).

Kell 10:22



Kella üheteistkümneks siirdusime lähedale halli sulgpalli mängima. Ilm oli pakaseline, ent selge. Miskipärast tuli spordihalli poole kõmpides meelde luulerida "kõle tuul ja tühi väli", aga ma kohe ei taibanudki, et Liiv rääkis ju igavast liivast kõleda tuule asemel.
Mängides ei teadnud me midagi sellest, et sadu oli alanud, ent koduteel sai see meile rohkem kui selgeks. Lund tuiskas täiega näkku, nii läksime pooljoostes koju.
Maja ees, kell 13:05



Päeval kiikasin veel korra välja, võtsin kaamera näppu ja tegin kiirelt paar võtet. Märga lund lendas näkku ja kaamera objektiivile, seega silkasin peagi sisse tagasi. Vaade tänavale, 14:28



Pimeduse saabudes oli maja taga juba päris paks lumekiht. Kui sadu samamoodi jätkub, peab vist hommikul uksest väljudes hange sukelduma. Muidugi rongide sõidugraafik pakub mulle samuti põnevust, tavaliselt need kipuvad siin pakaselistel päevadel ja/või tihedas lumesajus kõvasti hilinema.

17:17, sajab edasi

Pakane on valla

Siin ta siis on, talv, miinuskraadid ja lumi. Viimast on küll veel piinlikult vähe, ent juba homme lubati korralikku lumetormi.
Ma olen teadagi pakasevastane, ma ei või seedida külma ilma, nina tilkumist ja näonaha jäätumist tuule käes. Siiski täna oli lausa meeldiv teha koos kaameraga hommikune jalutuskäik maja kõrval metsatukas. Ma arendasin välja teooria, et mulle ei meeldi külm ilm tööpäevadel, kuna siis peab olema suhteliselt viisakalt riides. See tähendab, et matkajalatsid, vanad teksad ja sooja kapuutsiga suusajope jäävad koju - erinevalt puhkepäevast.
Ja ma ei või seedida neid inimesi, kes seletavad, et milline kena ja selge pakaseline ilm, lõpuks ometi ei saja enam vett. Tore teil jah hommikul tööle tulles kena ilma imetleda auto soojendatud istmel mõnuledes. Mõned meist peavad külmetades rongi ootama (mis sest, et ootus kestab mul keskeltläbi 3 minutit ja rongijaama pääsen soojas autos :)) Igatahes, minu soov on see, et tööpäevadel oleks +10 (tulgu või vett) ja puhkepäevadel võib kuni -5 olla (nagu täna).

Siin paar tänast võtet, vaatame kas homme sajab lund ja saab korralikumaid talvepilte..











P.S. Oh sa nuga, ma ju lubasin varem oma blogibänneri esimese lume tulles uue vastu vahetada. Mul veel sobivat fotot pole, aga püüan homme midagi pildile saada.

Life in plastic - it's fantastic!

Jõulud lähenevad ja nii ka korteri suurpuhastus ja jõulutemaatika toomine sisustusse. Esimene meil loomulikult ei edene, ent teine on täies hoos. Tõime eile kuuse sisse, meeter viiskend, otse Citymarketist. Kassid seda ei näri ja okkaid ei pudene, võit missugune. Tegelikult olen ise ka üllatunud, polegi üldse paha.



Kuuse-ehteid ma pole veel hankinud, aga see-eest plaane olen teinud kohe mitmeid :P Lähiajal peab poodi suunduma kulda ja karda hankima.



Muidugi ei või selgi aastal unustada piparkoogimaja ja jõulutulesid maja ees. Ma arvan, et ootan nendega siiski detsembri alguseni, et naabrid meid päris segasena ei peaks.

Sitröeen

Eile tõime C4 koju. Pangakaardilt lahkus mitmekohaline summa ja auto oli meie.

Täna tegin minagi proovisõitu. Käsi esialgu pisut värises automaati proovides, aga nii kui auto läks liikvele, ei olnud enam mingit kahtlust. Vaimustav auto! Ja ma ei vaheta automaati enam kunagi manuaali vastu! Kõik see siduri ja käigukangiga tõmblemine on nii mõttetu, kui on olemas võimalus lihtsalt vabalt kruiisida. Ausalt öeldes minu sõiduoskused paranesid kümme korda, kuna nüüd ma ei pea pidevalt pabistama, et auto välja sureb (ja Rellu ju mitu korda surigi..) ja võin keskenduda sõitmisele, mitte käigukangi keerutamisele.

Ma ei tea, kas Aki enam saabki roolis olla, mulle hakkas nimelt hirmsalt meeldima. Täna viskasingi ta rõõmsalt metroojaama ja teatasin, et helista siis kui baarist lahkud, ma tulen kas metroole või rongile vastu! Muidugi juhul kui ma enne magama ei jää, ent see selleks :)

Ja muide, kui nüüd külla tulete, siis mahute auto tagaistmele lausa normaalselt ära ;) And now I proudly present (trummipõrin...):







Jah, tunnistan üles, hiilisin kaameraga parkimisplatsil ja tegin kiirelt paar pilti. Möödujad nagunii passisid, et no mida tropp..

Palavik

Mul on kassipalavik, st tahaks kolmandat kassi. Aga tegelikult piisab kahest küll, nii et palavikule järele ei anna (vähemalt mitte veel :)). Akil see-eest on autopalavik. Seda on kestnud nüüd vähemalt aasta. Minuarust praegune auto käib kah, aga muidugi jätkuvad vead ja remondid pole meeltmööda, rahakott ju ka õheneb. Kuigi viimasel ajal on Rellu suhteliselt korralikult käitunud, on Aki juba mudeli välja valinud ja finantsid kokku arvutanud.
Reedel käisimegi üht kandidaati vaatamas. 2005 Citroën C4 sinine automaat (värv on btw väga oluline element). Ma muidugi muud eriti öelda ei oska, kui et paistis ja tundus ok. Meie omast pannist saime ka suhteliselt hea pakkumise, arvestades seda, et ise me ei suudaks seda praegusel ebakindlal ajal mitte kuidagi taolise papi eest maha müüa. Ja no ega tal väärtus ausalt öeldes ka palju suurem pole. Aga mulle hakkas hinge, et automüüja kirtsutas meie Rellu peale nina ja kritiseeris ja halvustas. Keegi peal minu ja Aki ei tohi Rellut sõimata!!!111

Nii, laupäeval teine käik. 2005 Citroën C5 punane automaat. Sellega proovisõitu ei teinud, sisustus polnud ka eriti hea, aga no muidu igati arvestatav variant. Uurisime siis müüjalt meie auto väärtust vahetuses. Küll kiitis ikka, et suure võimsusega, haruldane auto Soomes, hästi hoitud ja põhjas polnud roostet ka üldse. Ja siis pakkus selle eest umbes poole vähem kui esimene müüja. Meie pungitasime silmi ja ütlesime, et meil on ikkagi parem pakkumine sees ja et peab mõtlema. Siis hakkas va suller õigustama, et no mis hinnas see teine auto üldse oli (alghind pisut väiksem siiski c4 kui c5) ja et see meil siin siiski vähese läbisõiduga (c4 oli veel vähem) ja et no mida siis teie õieti mõtlesite vaheraha suuruseks. Meil tekkis vahetult tahtmine poest lahkuda ja seda ka suht kähku tegime, tänasime viisakalt ja jooksime minema. Ilged sullerid ikka.

Aga nüüd ongi seis selline, et peab vist ikkagi selle esimese müüja juurde tagasi ronima. Meil kolmapäeval on esimene võimalus (ma venitaks veel rohkem, kuna autod seisavad poes, keegi ei osta nagunii, aga Akil autopalavik eks) ja ma loodan, et äkki juhtub mingi ime läbi nii, et C4 müüja helistab ja teeb veel soodsama pakkumise. Siis oleks hea minna ja tõdeda, et nooojah no eks me vist siis võtame ära, ho-ho-ho.

Tuleval nädalal jutt jätkub, eks siis näis, mis tulemus on. Kas C4 või ikka veel Rellu ... Stay tuned!

100!

See on mu sajas postitus, hirmus palju olen jahunud.

Eile käisime huvi pärast lemmikloomamessil. Loomi ja linde oli igasuguseid, papagoid, küülikud, ferretid (kodutuhkrud vms), hobused, alpakad, koerad, kassid, rotid, merisead, maod ja kalad. Kasse oli suhteliselt vähe, aga see-eest minu jaoks tõmbenumber oli küülikute tõkkejooks.

Jäneste hüppevõistlusi peeti aja peale ja osa said võtta nii suuremad kui väiksemad isendid. Ükshaaval lasti jänkud koos omanikuga rajale, valjad kaelas, ja omanik üritas neid hüppama saada. Mõned kalpsasid suhteliselt kiirelt ja osavalt raja läbi, teisi pidi tükk aega tagant lükkama ja nügima. Eriti häid pilte neist pole, aga siin paar näidet. Bunway Airlines is now landing!






See peaks olema alpaka, saagem tuttavaks:



Muidu seal rahvamassi seas väga tiirutada ei jaksanud, endal ju koduski loomaaed ootamas. Üks neist just magabki muide mu jalgadel ja soojendab kenasti.

Õhtul käisime sõpradel külas, sai söödud ja joodud nii, et täna oli kergelt väsinud olek. Parim asi oli magustoidu kõrvale pakutud iiri kohv, päris õige iiri viskiga (Jameson) tehtud, peal ise vahustatud vahukoor, nämm. Minu uus lemmik. Ma hakkan viskis nägema positiivseid pooli, polegi ehk täiesti mõttetu jook.
Mis siis muud, kena algavat nädalat ja ärge unustage talverehve alla vahetada (või no mine tea, teil seal lõunas vast pole veel vaja...)!