Ma arvan, et kokku tuli umbes kümme plaaditäit ja kulus poolteist kilo tainast. Töömaht ja -tempo oli päris suur, eriti arvestades, et ma vehkisin neid üksi teha, sellal kui Aki oma töötuba koristas. Ei jõudnud isegi järgmise plaaditäie tainast valmis rullida, kui eelmine tuli juba ahjust välja võtta. Vahepeal pidi veel uusi taignapakke mikros sulatama (siin müüakse tainast ainult sügavkülmutatuna ja üldsegi maitse on täiesti teistmoodi, kuidagi suhkrusem), küpsenuid tükke jahutama, üle lugema ja kuhjadesse laduma, et kõik ära mahuks. Pisut hüsteeriline.
Kassid õnneks hoidsid kõrvale, vähemalt peale seda kui ma lauale jahu sisse hüpanud Lakule KÕŠŠŠT! karjatasin. Püksid olid mul ka jahused, kogemata pühkisin nende sisse käsi. Peale paari tundi sai siiski piparkoogitoodang ühele poole ja hakkasin tasapisi kööki koristama. Esiteks mõtlesin, et oleks hea küpsetuspaberid ära visata. Avasin hoogsalt kraanikausi all oleva kapi, nii et seal peituv prügikast ümber lendas. Muidugi kunagi sellisel puhul pole prügikast tühi. Hulga tõenäolisem on, et kast on triiki täis ja kõige pealt leidub näiteks niisket kohvipuru ja hulgaliselt paberitükikesi, sest keegi on just pabereid väikesteks osadeks rebinud ja ära visanud. Sõimasin köögis kõvasti nii prügikasti kui oma kurba saatust ja Aki tuli kaema, mis lahti. Millegipärast soovitas ta mul koheselt teleka ette diivanile siirduda ja mitte enam koristada.
Ma siiski nii kergelt alla ei andnud. Lasin küll Akil enda korraldatud segaduse ära koristada, aga ise siirdusin piparkoogimehikesi kuhjadesse laduma. Kord peab ikkagi valitsema. Olin ostnud kolm sellist ägedat vormi, kus piparkoogimehel oli kas pea, käsi või jalg küljest hammustatud. Ladusin mis ma ladusin, äkki oli erinevaid kuhjasid kokku viis. Silmitsesin neid tühja pilguga ja ei taibanud, kuidas võib kolmest vormist viis erinevat piparkooki tulla. Ahhaa! tabasin ühe hetkel ära, et kaht vormi võib ju mõlemat pidi kasutada! Umbes paar kümnendikku sekundit olin sisemiselt oma avastuse üle uhke, kuni aru sain, et vaid täielik tobu mõtleb sellist lahendust nii pikalt. Irvitasin enda üle kõvahäälselt ja jällegi Aki pööritas silmi ja käskis mul taas köögist lahkuda. Andsin seekord alla ja kobisin diivanile rahunema.
Nüüd on juba natuke normaalsem olek, aga miskipärast mul kummitab peas "pipar-, pipar-, piparkoogimehike, pipar-, pipar-, piparkoogimehikeee."
To be continued.. homme osade kokku kleepimine, juhhei!
2 kommentaari:
Ull värk :))
No ja protsess jätkub :))
Postita kommentaar