Esimene mõte Zadari sisse sõites oli, et kus see vanalinn ometi on. Olime jällegi broneerinud ööbimise linna keskmesse, aga kuigi GPS näitas lähenemise märke, siis ümberringi paistis vaid kuuekümnendate kortermajade stiilis ehitisi. Aga nagu hiljem avastasime, on Zadari ajaloolised ehitised lihtsalt tiba paremini peidetud kui varem külastatud linnades.
Esimesel Zadari õhtul olime saabunud Krka rahvuspargist ja saanud ööbimiskoha korterivõtmed. Rendiauto parkimisega läks õnneks, mahtusime napilt ära meie apartmendi siseõuele. Autosid oli Zadaris nimelt selgelt rohkem kui parkimiskohti.
Siis aga suundusime otsejoones rannapromenaadile, kuhu meie majutusest oli ainult kiviga visata. Esimene mulje oli suhteliselt mittemidagiütlev. Polnud palme nagu Splitis ega linnamüüri nagu Trogiris.
Kasse loomulikult oli! Siin üks Zadari kohalik kassibande:
Rannapromenaadi lõpus olid ühed Zadari turismimagnetitest: mereorel ja tervitus päikesele. (Need on minu vabatõlge, inglise keeles leiate nende kohta infot otsingusõnadega sea organ ja sun salutation.) Mereorelist annavad märku vaid augud promenaadis ning loomulikult omapärane katkendlik hääl, mis tuleneb sellest, kui promenaadi all asuvatesse viledesse puhub tuul ja loksuvad lained.
"Tervitus päikesele" on installatsioon, mis koosneb ringikujuliselt laotud klaasplaatidest. Need koguvad päeval päikesepaneelidesse energiat ning peale loojangut veiklevad erinevates värvides.
"Tervitus päikesele" olevat suurepärane koht päikeseloojangu jälgimiseks. Ja tõesti, nii turiste kui kohalikke oli kogunenud päeva lõpul päikesetervituse klaasringi juurde. Meiegi käisime mõlemal Zadari õhtul sealkandis. Minu jaoks installatsioon iseenesest ei olnud eriliselt põnev, aga eks ma mõne pildi ikka tegin.
Teise õhtu loojang oli palju punakamat tooni ning "Tervitus päikesele" värvikirevam.
Kui rannas päikeseloojangutest küllalt saab, tasub tutvuda ka teiste Zadari vaatamisväärsustega. Neist silmatorkavamad on nii roomaaegsed varemed kui ka ümmargune püha Donatuse kirik.
Pean tunnistama, et minu teave Zadari kohta on puudulik. Veetsime linnas õhtud, olles suhteliselt rammestunud päeval matkaradadel ringi müttamisest. Peamine mõte Zadaris peale pikka värskes õhus veedetud päeva oli see, et kust küll midagi süüa saaks :) Nii jäidkii pikemad jalutuskäigud vanalinnas tegemata.
Kui aga Šibeniki vanalinn tundus kummituslikult tühjana, siis Zadaris oli piisavalt melu ja kohalikke elanikke vanalinna terrassidel istumas ja kohvitamas. Kohalikest "elanikest" veel lõpetuseks üks jutuke:
Teisel Zadari õhtul käisime õhtustamas apartmendi lähedal restoranis. Peale tellimist saime mahti ringi vaadata ja toho tonti! Kõrvalasuvast lillepeenrast pistis pea välja järjekordne Zadari kiisu:
Kõrvad olid tal lidus, tundus, et see oli tal mingi toidu nurumise moodus. Väga näljas ta vist polnud, paistis, et uni oli magusalt maitsenud:
Meie talle oma rooga ei jaganud ja ega teda eriti ei huvitanud ka. Kui aga olime lahkumas, toodi kõrvallauda suur mereandide kannik ja kassil läksid selle peale muidugi silmad särama - hakkas laua ümber keerlema ja tõmbas kõrvad jälle pea ligi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar