Horvaatia 2015: Krka rahvuspark, Roški slap

Olime hommikul läbinud Krka rahvuspargi Lozovaci sissepääsu juures oleva matkaraja. Aega oli üle, nii et sõitsime pool tundi põhja poole Roški koske uurima.

Pildil olevale Visovaci saarele tehakse laevaekskursioone:



Imeline rohelus: 


Tee kulges kohalike külade vahel. Silma hakkas see, et suur osa ehitistest oli lagunenud ja hüljatud. Ei oska öelda, kas põhjuseks oli 1991-1995 iseseisvussõda või lihtsalt urbaniseerumine. Teisalt mitmetes külades võis märgata vägagi aktiivset ehitustegevust. Tihti oli vana maja varemete kõrvale lihtsalt uus püstitatud. Ehitusstiil näis olevat lõunamaile kohane (soojenduse peale pole ju vaja samamoodi mõelda) - telliskividest seinad püsti ja asi ants. Vahel olid majade tellisest või betoonist välisseinad jäetud krohvimata - nii ei saanudki ma aru, milline maja oli veel pooleli ja milline valmis.

Turismiobjektide läheduses oli enamvähem igal majal püsti "Room-Zimmer-Available" -silt ja eriti Plitviče kandis oli märgata massiivselt uusehitisi: suuri maju ja kõrtse. Milline ettevõtlikkus! Kui ostjaid ehk siis turiste on, siis loomulikult tasub teenusi pakkuda ja sellega raha teenida.

Aga tagasi meie teekonna juurde. Vaade teelt kosele lähenedes:



Viimased paarsada meetrit Roški sissepääsu parklani oli põnevusttekitav - üle jõe viis ühe auto laiune käänuline tee. Kuna liiklus Horvaatia teedel oli meie külastuse ajal minimaalne (kui mitte lausa olematu), siis õnneks kedagi vastu ei tulnud. Saime hommikul hangitud piletiga parki sisse ja läksime matkaradadega tutvuma.

Esialgu võis all jõe ääres vaadelda pisemat koske (võrreldes hommikul nähtuga ei pakkunud see enam erilist pinget):



Järgmiseks oli võimalik jalutada ülemjooksu suunas ja teha kahekilomeetrine ring ümber jõe. Meile aga hakkas hoopis huvi pakkuma üks koobas. Pargi töötaja rääkis, et koopani viib matkarada, aga kohale jõudmiseks on vaja tõusta 500 trepiastet.
Mis see siis ära ei ole, eks, mõtlesime meie. Hakkasime ülespoole vudima.

Vaated olid mõnusad:



Sel pildil paistabki Roški karstiala ja paremal pool üle jõe viiv sild - see olekski vist olnud see kahekilomeetrine tiir:



Ronisime edasi ülespoole, juba võttis tõus vaikselt hinge kinni ja naha leemendama, aga va koobast ei paistnud kuskilt. Tasapisi hakkas jõudma kohale arusaam, et see vist oli vale teerada. Aga ei võinud ju teada - äkki me olime alles esimesed sada sammu läbinud ja koobas oli lihtsalt ülevalpool?

Maastikud olid igatahes kenad:





Kablutasime veel edasi, aga koopast polnud ei kippu ega kõppu. Tõdesime, et olime ilmselt valet rada pidi üles roninud. Muidugi on võimalik, et oleks pidanud veel edasi minema - see jääbki nüüd saladuseks :)
Ronimist ma ei kahetse, sest juba ainuüksi selle vaate pärast tasus see ära:



Laskusime tagasi alla ja tõttasime parkla poole. Meil oli kulunud rohkem aega kui olime arvestanud. Pidime olema Zadari ööbimiskohas kell viis, et võtmed kätte saada.
Suundusime otseteed üle mägede Zadari suunas. Ma olen siin paaril korral maininud, et Horvaatia teedel liiklust ei olnud. Nüüd aga sattusime lausa ummikusse. Teel tulid meile vastu sellised sõbrad:







"Ummikust" vabanenud, saime kiiremini liikuma ja jõudsime pisikese hilinemisega (ja peale väikest tiirutamist Zadaris) kohtumispaika. Meie apartment oli seekord esimesel korrusel ja trepikojas paistis korteri kõrval asuvast uksest kopitanud keldri moodi ruum.. Hmm, kuhu oleme sattunud, oli esimene mõte.

Kui korteri uksest sisse saime, ootas meid valge, puhas, stiilne korter - magamistoa, kööginurga ja duširuumiga. Kõik oli suurepärane! Meil ei olnud just sel hetkel piisavalt sularaha ööbimise eest maksmiseks (sest just sel päeval ei leidnud kuskilt automaati - muidu oli neid küll iga nurga peal), aga omanik sai sellest aru ja jalutas meiega 50 meetrit automaadini. Küsisin temalt ka nõu edasiste matkaplaanide kohta: kaalusin, kas käia Pagi saarel või Paklenica rahvuspargis. Saime hea soovituse kindlasti Paklenicaga tutvuda - ja nii me järgmisel päeval tegimegi.

Enne seda teen aga juttu Zadarist - kui jälle mahti saan.