Horvaatia 2015: Krka rahvuspark, Lozovaci sissepääs

Esmaspäeva hommikul jätsime Šibeniki selja taha ja suundusime Krka rahvusparki. Pargi suurimad vaatamisväärsused on Krka jõe karstiala ja joad. Pargil on mitu sissepääsu, meie valisime hommikul välja Šibenikile lähima ehk Lozovaci. Sõitmist oli vaid paarkümmend minutit.

Pargi sissepääs oli tõeline turistikas - sööklad, kohvikud, üks silt suurem kui teine. Enamus neist oli, tõsi küll, veel suletud. Kui piletid hangitud, oli kaks varianti matkarajale liikumiseks - tasuta buss või u. 800 meetrit teerada. Otsustamise reipalt jalutamise kasuks. Vaatamisväärsuste mõttes sel erilist tolku ei olnud, sest rada kulges puude vahel. Seega oleks võinud südamerahuga bussiga sõita.



Peagi saime visata esimese pilgu Krka rohekassinise veega jõele. Osa puudest oli kevadises erkrohelises leherüüs ning osa nende vahel püsti nagu hallid luuavarred:



Teerada tõi meid bussiparklasse, kust sai peagi alguse jõe karstialale viiv laudtee.



Tee lookles sillerdava ja voolava vee peal, puude vahel. Ümberringi oli väiksemaid ja suuremaid koski ja jugasid, kus vesi ühest karstimoodustisest teise voolas.





Peagi saabusime esimesele vaateplatvormile, kust avanesid jõele lummavad vaated. Esialgu ma vahtisin neid lihtsalt tükk aega, siis pildistasin mitme nurga alt ja lõpuks jälle ainult vaatasin ja vaatasin. Ma ei tahtnud seda ühegi teise turistiga jagada. Vahepeal ootasin, et teised huvilised oma selfiekeppidega lahkuksid ja ma saaksin seda uskumatut vaadet veel rahulikult imetleda.





Peale vaateplatvormi kulges laudtee jälle puude vahel, ühest tiigikesest teiseni. Jõudsime järgmise vaateplatvormini, kus paistis tiba koske ning üle jõe viiv sild, milleni ka meie matkarada lõpuks meid tõi.



Enne silda oli suur puhkeplats laudade, kioskite ja tualetiga. Ostsime meiegi jäätised ja istusime jõe kaldale kose kohinat kuulama. Siis jätkasime tiiru, esmalt sillalt ühes ja teises suunas ülesvõtteid tehes.
Õhk on pritsmeid täis:





Teises suunas on kummaliselt rohetav jõevesi:



Jõe teisel kaldal hakkas matkarada tagasi alguspunkti poole suunduma, tõustes mööda kallast ülespoole. Ühel hetkel võis kiigata rahulikuma vooluga alamjooksu poole, kus liikusid laevad Krka rahvuspargi teistesse sihtkohtadesse.



Ja järgmiseks - kui veel küllalt polnud - võis imetleda koski.









Enne matkaraja algpunkti jõudmist oli puude varju peidetud jälle üks mõnus puhkeplats. See oli nii kutsuv, et sõlmisime hetkeks kingapaelad lahti ja sirutasime pingil jalgu. Mõnus värskes õhus kõndimisest tulenev rammestus hakkas tekkima.
Meil oli mõnevõrra aega, sest olime järgmises ööbimiskohas Zadari linnas leppinud öömaja perenaisega kohtumise kokku alles kell 17. Olles varakult oma päeva alustanud, oli meil veel mitu tundi aega ringi tiirutada. Olime nimelt arvestanud, et mööda mererannikut sõites kulub Zadari sõitmiseks poolteist tundi. Otsustasime järelejäänud aja jooksul pargi teise sissepääsu, Roški slapi nimelise kose juurde suunduda ning seal ringi vaadata. 

Puhkeplatsil rohetav puu:




Pudel suveniirikioski seinal:



Üles parklasse läksime seekord juba tasuta pargibussiga (optimeerisime jõuvarusid :)) ning võtsime enne edasi sõitmist veel väikse eine. Milline oli Roški slap, sellest järgmises postituses. Pilte ja muljeid on nii palju, et peab jälle pausi tegema - muidu ma kirjutaks seda juttu veel keset ööd.