pühapäev, 19. aprill 2015

Horvaatia 2015: saabume Spliti

Spliti suunas startisime laupäeva öösel, silmad unised, aga reisiärevus sees. Lend kestis alla kolme tunni ja kohale jõudsime päikeselisel hommikul. Juba laskudes võis lennuki akendest näha mäemassiive ning lõputut rannikut.

Paar sõna reisiajast. Aprilli algus on Horvaatias veel off-season. Majutus, piletid jne on enamjaolt odavamad, aga samas osa teenustest (näiteks kohvikud rahvusparkides vms) on veel suletud. Hooaeg algab mais. Meie jaoks tähendas off-season seda, et turiste oli mõnevõrra, aga mingisugust tunglemist ei olnud. Kohati polnud teedel mingisugust liiklust, oli lausa kummaline tühjal kiirteel sõita. Rahvusparkide külastuse koha pealt oli aprill suurepärane aeg - sai rahulikult loodust nautida. Olen aru saanud, et hooajal võib seal vaikusest ainult unistada.
Ilmaga läks meil eriti hästi, sooja oli päeval kahekümne kraadi ringis (olenevalt kohast +- paar kraadi) ning päike paistis. Rannailm see muidugi polnud, aga igasuguse ringikondamise osas ideaalne - soojem ilm oleks väiksematelgi tõusudel jõuvarud kiirelt ära kulutanud.
Vaid viimasel täispäeval oli pisut pilvine ja vihmane ilm, aga see läks meil nagunii pikema sõidu nahka, nii et polnud hullu. Mulle tundub, et ilmaga meil siiski vedas, sest enne reisi ilmateadet ja keskmisi temperatuure uurides oletasin ise, et 15-18 soojakraadi on tõenäoline.

Aga reisi juurde tagasi. Lennujaamast viis shuttle bus meid poole tunniga Spliti autobussijaama, mis asus väga kesksel kohal ranna ääres, paarisaja meetri kaugusel rannapromenaadist, vanalinnast ja Diocletanuse paleest. Võtsime kohvrid näppu ja voorisime esimesse majutuskohta, Diocletanuse palees (räägin paleest peagi täpsemalt) asuvasse hotelli. Kodus olime kaks majutust ära broneerinud - esimese ja viimase öö Splitis. Vahemärkusena - booking.com oli majutuskohtade leidmisel väga kasulik, seal olid ka kõikvõimalikud apartmendid üleval ja valik suur. Meeles tasub aga pidada seda, et väiksemates kohtades on maksevahendiks sularaha.

Meie esimene ööbimispaik oli hotell Slavija. Hotelli vastuvõtus saime esimest korda Horvaatia külalislahkust tunda. Hea jutuga rõõmus naisterahvas sulatas meie põhjamaise tagasihoidlikkuse. Saime juhtnööre linnaga tutvumiseks ja abi autorendi osas. Seejärel viisime kohvrid tuppa, vahetasime õhemad riided selga ja sirutasime jalgu. Kaua aga ei olnud mahti puhata, soov linna näha oli suur, nii et asutasime end minekule. 
Me ei jõudnud hotelli vastuvõtust kaugemale, kui juba varem kohatud naine hakkas meile õhinal seletama, et nüüd peame lähedal asuvale väljakule kiirustama! Kähku-kähku, ütles ta - nad juba korjavad seal asju kokku! Peale esialgset hämmingut saime aru, et kohalik maiusefirma Nadalina on lähedasele väljakule ehitanud maailma suurima šokolaadi. Peale valmimist jagatakse tükid huvilistele ja pealtvaatajatele laiali. Seda kuuldes olin mina kohe valmis jooksma :) Meid juhatatigi mõne sammu kaugusel asuvale platsile, kus tõesti jagati suuri tumeda šokolaadi tükke kilekottides möödujatele.

Siit võite vaadata lühikest videot suurimast šokolaadist:



Šokolaad on pappkastidesse kokku pakitud ja Nadalina töötajad jagavad seda möödujatele:

IMG_7215.jpg

IMG_7216.jpg

Saime meiegi oma kilekotikese maiust kaasa ja see oli suurepärane kõhutäide reisi nõrgematel hetkedel - kui energia oli otsas ja süüa polnud veel saanud. Selline algus reisile ei võinud ju muud kui head tähendada!

2 kommentaari:

Tiina Linkama ütles ...

Suklaa! Tuo outo voima! Kylläpä lähti reissunne lentoon heti mitä parhaimmiten.

Mekin olemme ajatelleet että Kroatia voisi olla sellainen seuraava matkakohde. Mielenkiinnolla jään odottamaan jatkokertomustsa!

Maris ütles ...

Ensin tuntui hieman oudolta mennä muovipussi ojossa hakemaan suklaata, mutta kun se kerran näytti kerta kaikkiaan tavalliselta jutulta, niin pääsimme yli ajatuksesta "onkohan tämä nyt ihan soveliasta" :) Ja onneksi näin, oli hauskaa!

Kroatia oli mainio, toivottavasti siitä edes osa välittyy postauksista ja kuvista lukijoille.