Valisime Trogirist rannikut mööda kulgeva tee, mis tähendas umbes tunniajalist sõitu. Mõtlesime, et peatume sobilikes kohtades ja teeme kaunist rannikust pilte. Mida aga polnud, olid peatuskohad. Sama lugu kordus ka sisemaa teedel. Ehk siis kui sõidad, keskendu sõitmisele ja ära üldse mõtlegi ümbruskonda pikemalt uurima jääda.
Meie läbitud rannikuteedel ei olnudki väga erakordseid maastikke - ilus oli loomulikult, aga peatumiseta nüüd millestki väga ilma ka ei jäänud. Sisemaa suunas mägedes oli aga mõnelgi korral selline tunne, et nende võimsate vaadetega oleks tahtnud tiba rohkem tutvuda.
Šibenikki jõudsime pärastlõunal. Esmalt nägime vaid tehaseid ja korstnaid, kuid peale mõneminutilist sõitu jõudsime vanalinna lähedale. Meie apartment asus vanalinnas ja sinna autodele pääsu ei olnud. Peale väikest tiirutamist leidsime parkimiskoha promenaadi lõpust, kust tuli mõnevõrra tagasi jalutada. Parkimine muide oli igas linna keskuses tasuline.
Mind kimbutas päikesepaistest ja meretuulest tekkinud peavalu, mis loomulikult sai kohvrite vedimisest aina hoogu juurde ja muutus otsmikul vasardavaks piinaks. Isegi vaade Šibeniki kaunile katedraalile ei aidanud, sest meie öömajja saamiseks pidi katedraali ees asuvatest treppidest üles ronima.
Jõudsime oma kompsudega võluvale platsile katedraali kõrval, aga kohal me veel ei olnud. GPS näitas müstilist suunda - ja selles suunas viisid ainult trepid.
Pildil oleva ehitise paremalt poolt algas üles viiv trepp. Ja peale seda oli veel järgmine ja järgmine trepp, siis väike käänak ja järgmine ja järgmine trepp. Kui sa pole suunas päris kindel, sul on seljas kaamerakott, näpus kohver ja lisaks massiivne peavalu, mis iga sammuga vaid võimendub, hakkab naljasoon otsa saama. Ühtegi sammu vales suunas ei tahaks teha, vaid lihtsalt otsejoones kohale jõuda. Aki üritas vahepeal ilma kohvriteta luuret teha - kas oleme üldse õiges kandis, aga tundus, et trepid aina jätkusid, seega tuli valitud marsruuti optimistlikult uskuda ja edasi minna. (Nüüd jääb mu jutust mulje, nagu oleks olnud sadu meetreid treppe - nii hull asi ei olnud. Hiljem ilma pagasita ja puhanuna tundus, et trepiastmed olid kahanenud.)
Lõpuks said trepid otsa. Olime jõudnud oma kila-kolaga kitsale tänavale. Vahtisime sama targalt ringi, kuni äkki kuulsime hüüdeid "Hi!", "Hello!". Ma ei saanud enam üldse aru, kust see hääl tuleb, sest tänaval ei olnud kedagi.
Üles vaadates selgus, et kolmanda korruse aknast oli naisterahvas pea välja pistnud ja viipas meile. Tema oligi meie öömaja perenaine, jälle üks vahetu, rõõmus ja jutukas horvaat. Ta aitas meid kenasti tuppa, andis linna kaardi, näitas, kus on lähim bakery hommikusöögi hankimiseks, kus tasub õhtust süüa ning tutvustas meile lühidalt linna. Peale sellist sooja vastuvõttu läks tuju heaks ning ka peavalu andis peale kerget pikali viskamist juba järele. Võisime reipalt linnaga tutvuma minna!
Šibeniki vanalinn oli kummaliselt inimtühi. Esmalt mõtlesime, et see tulenes pühapäevasest päevast, aga ka järgmisel hommikul jäi linnast sarnane mulje.
Õhtustasime esmalt katedraali kõrval asuvas Pelegrini restoranis, mis oli hinnatasemelt pigem juba high-end, aga toit ja teenindus olid ka seda väärt. Edasi suundusime Mihovila linnuse poole (St. Michael inglise keeles), mis tähendas jälle - üllatus-üllatus - treppe. Linnus oli suletud, aga selle asemel sattusime hoopis huvitavamatesse kohtadesse.
Majade vahele oli ära peidetud keskaegne aed, mis kuulus kunagi mungakloostrile:
Järgmiseks sattusime kalmistule, sest pidasime kalmistuväravaid ekslikult linnuseni viiva teena. See oli siiski positiivne eksitus, sest kalmistult avanesid õhtupäikeses kümblevale Šibeniki vanalinnale kenad vaated:
Teises suunas paistsid aga meri ning saared:
Laskusime taas alla katedraali juurde. Katedrala sv. Jakova ehk inglise keeles püha Jamesi katedraal kuulub samuti UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Päikeseloojanguks olime rannapromenaadil. Ilus oli. Horvaatia oli mind täiesti üllatanud. Igas linnas oli midagi uut, midagi omapärast. Ja tunne oli õige. Horvaatias oli maalähedane, kodune tunne. Kui võrdlen seda näiteks Nizza ja Riviera reisiga, siis seal tundsin ennast vahel nagu võõrkeha.
Võib-olla oli hea tunde põhjuseks turistide vähesus, võib-olla oma suhtumine. Või siis need imeliselt siirad kohalikud inimesed.
Järgmisel hommikul võtsime kompsud näppu, laskusime nendega mööda kurikuulsaid treppe alla ja sõitsime Krka rahvusparki. Stay tuned :)
2 kommentaari:
Suurta sympatiaa tunsin kun kipusin kanssanne niitä portaita. Tunne on niin tuttu: ei halua ottaa yhtään turhaa askelta. Onneksi niin ei käynytkään.
Kirjoitan itse samaan aikaan Italian matkakertomusta, ja tässä tarinassa teki vaikutuksen tuo turistien puute. Italiassa turistit onnistuvat tekemään upeista kohteista jotenkin kulisseja, tuntuu ettei ole oikeassa maassa ollenkaan, kun kaikkialla on vain turisteja.
Mielenkiinnolla jään odottamaan jatkoa!
Kiitos myötätunnosta :) Keskellä portaita loppui multa sekä usko että huumori.
Ymmärrän hyvin tuon turistien pilaavan vaikutuksen. Kohtuullinen määrä turisteja on hyvä juttu - silloin on myös palveluita, mutta kun tietyn rajan yli mennään, niin turisteista on vain haittaa. Itse väsyn nopeasti hälinän ja isojen ihmismassojen keskellä, joten lomalla muutenkin mielellään vetäydyn rauhallisempiin maisemiin.
Tosin olen ymmärtänyt, että eri ajankohtana Kroatia muuttuu rauhallisuuden tyyssijasta turistimagneetiksi.
Postita kommentaar