Natuke logelemist

Just seda ma ootasingi: et saaks lihtsalt vedeleda. Täna olen seda terve päeva teinud. Leidsin Netflixist Downton Abbey kolm esimest hooaega ja olen neid järjest vahtinud. Poleks uskunudki, et see on nii huvitav sari.

Laku on minu diivanil lösutamist samuti täie hingega nautinud ja end sooja külje vastu sättinud.



Puuviljakeeks sai ka päris hea. Toorjuustukookidest see üle ei ole, aga täitsa mõnus nosida. Tegemisest on mul paar pilti. Taignasse lisasin mandleid, kreeka pähkleid, rosinaid, kuivatatud datleid, aprikoose, apelsinikooretükke ning kirsse:



Niisutamiseks apelsinimahla ja konjakit:



Ja siis kogu kupatus ahju.



Valmis keeksist kahjuks pilti ei olegi, aga umbes samasugune näeb välja, nagu retseptis.

Jõuluootus

Lõpuks ometi sai gripp mu kätte, kuigi üritasin terve nädala ta eest ära joosta. Nüüd tuleb tõdeda, et pooltervena ringi müttamine ei ole eriliselt mõistlik. Kui mitu korda olen varem sama asja pidanud meelde tuletama? Neid kordi ikka on.

Õnneks ei ole enam palju vaja pingutada: viimane tööpäev enne jõule kodukontoris möödub tõenäoliselt ilma suuremate tulekahjudeta. Üks vahva puuviljakeeks on vaja veel meisterdada, natuke koristada (selles osas ma arvan, et abikäed teevad suurema osa) ning siis pole muud, kui kaunist lumist ilma ja valgeid jõule nautida.

Rahulikke jõule ja mõnusat pühadeaega!

Sai vahepeal filme vaadatud

Leidsin Netflixi avarustest kaks filmi, mille kohta olen häid sõnu kuulnud. Vaatasin huviga ja tõdesin, et täiesti õigustatult!

Esimene film oli The Grand Budapest Hotel, nii visuaalselt kui sisu poolest suurepärane teos. See, milliste võtetega liiguti ühest stseenist teise, oli lihtsalt uskumatult lahe. Mul ei ole selle kohta õigeid sõnu, sest ei tunne filmitööstuse terme, aga kui olete filmi näinud, siis teate kindlasti, millest jutt käib. Film tundus esimestel minutitel lihtsalt kummaline, aga ühtäkki läks jutustus hoogu ja seejärel oli film naljakas, seikluslik ja endiselt kummaline :) Film räägib hotellijuhist ja hotelli bell boy'st, kes satuvad erakordsete seikluste keskmesse. Filmitähti oli ka jalaga segada, koguaeg pidi mõtlema, et kus ma seda näitlejat varem näinud olen ...

Teine film oli The Secret Life of Walter Mitty. Jällegi visuaalset võimas, seekord loodusvaadete ja maastike tõttu. See on film, mida ei tasu ehk vaadata pühapäeva õhtul, kui tead, et pead järgmisel hommikul end jälle tööle vedima :) Räägib ajakirjas töötavast keskealisest mehest, kes oleks oma elus justkui pause-nuppu vajutanud. Ajakirjas toimuvad muutused - leht muutub online-portaaliks ning ilmub viimane number. Selle kaanepilt on aga kadunud ning Walter Mitty leiab end ühtäkki seda otsimas. Ja mitte päris tavalistest kohtadest. Minu jaoks oli filmi mõte see, et pead elama, mitte unistama. Inspireeriv ja ilus film. Ja lõpuks kummitab kõrvus David Bowie "Ground control to Major Tom ..."

Nädala kultuurielamused ja iseseisvuspäeva menüü

Üritame vahel silmaringi laiendada ja kodus arvuti taga istumise asemel midagi erinevat ette võtta. Seekord käisime selle mõtte raames Helsingi linnamuuseumis Pildipaaride näitust vaatamas.

Näitusel oli kõrvuti seatud ülesvõtted tänapäevast ja 125 aastat tagasi. Pildistajateks olid Helsingi amatöörfotograafiaklubi liikmed ja pildipaare ühendas kas teema, koht, tunne või mõni detail.

Paar näidet:







Täna oleme Soome iseseisvuspäeva puhul teinud head ja paremat süüa :) Valisime paar tavapärasest keerulisemat retsepti välja. Esiteks pulled pork - pikalt ahjus küpsenud sealiha. Olen tükk aega mõelnud, et peaks seda trendirooga ka ise tegema, aga pole seni tegudeni jõudnud.
Liha oli vist kokku umbes kuus tundi ahjus, aga seda tasus oodata!





Retsept: Valio

Loomulikult peab iseseisvuspäeva puhul olema ka magustoitu. Jälle leidsin retsepti Valio lehelt, asendasin vaid jõhvikad punaste sõstratega. Tulemus sai väga maitsev, suhteliselt mahe, aga oi kui pehme ja rammus :)

Punased sõstrad ja mustikad ootavad kuumutamist:



Piparkoogipõhi:



Ja tulemus:



Ma arvan, et lähen võtan veel ühe tüki ...

Positiivne üllatus ja raamatumeem

Täna sain meeldiva üllatuse osaliseks. Päeval helistas loomaarst ja küsis, kuidas meie väiksel patsiendil läheb. Saime rahulikult räägitud, kuidas meil edeneb. Kurtsin, et tekitame tablettide andmisega Naukkule paanikat ja sain kinnitust sellele, et see on siiski mõistlikum variant, kui riskida sellega, et põletikku ei saa välja ravitud ja see tuleb veel hullemana tagasi.
Ma olen alati olnud väga rahul meie kohaliku loomakliinikuga, seal on nii toredad, hoolitsevad, põhjalikud ja soojad inimesed. See on ka esimene koht, kus on antud nõu kasside käitumisprobleemide osas - ja sellist nõu, mis põhineb teaduslikel uuringutel, ent on samas arusaadavalt väljendatud. Tänane kõne ainult suurendas minu usaldust nende vastu. Olen kindel, et meie kiisud on seal heades kätes.

Mis siis veel - vanade postituste nässu keeratud pildilinkide väljavahetamisega olen jõudnud juba peaaegu 2011 aasta lõpuni, isegi mustmiljon pilti sisaldavad Barcelona postitused on peale ühe valmis. Vaikselt edeneb. Rõhk sõnal vaikselt.

Aga tegelikult tahtsin blogida raamatutest. Leidsin nimelt ühest soomekeelsest blogist lugemisega seotud meemi ja mõtlesin, et polegi selliseid asju ammu täitnud. Panen oma lõbuks selle siia üles :) Tõlkes võib olla apse, ärge pange tähele ;) 


1. Kes on su lemmikkirjanik?
Raske öelda. Valin raamatuid pigem teema ja sisu kui kirjaniku järgi. Ei tulegi eriti meelde kirjanikke, kelle teoseid oleksin mitmeid-mitmeid lugenud (millegipärast mõtlesin, et lemmikkirjaniku peaks just selle kriteeriumi alusel valima). Terry Pratchett tuleb ehk esimesena meelde. Ühe parima raamatusarja autor on kindlasti Douglas Adams ja tema Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas.

 2. Millist raamatut või raamatuid oled lugenud mitu korda?
Trygve Gulbransseni triloogiat Ja taamal laulavad metsad, Tuuled puhuvad Vaimudemäelt ning Ei lähe kõrvalteed. Teatud vanuses lugesin neid uuesti ja uuesti ning elasin peategelastele kaasa. Lapsepõlve lemmikuid Röövlitütar Ronjat, Pipi Pikksukka, Naksitralle ja Karupoeg Puhhi olen samuti korduvalt lugenud - nagu me kõik vist? :) Aga jah, viimastel aastatel pole ma ühegi raamatu juurde tagasi pöördunud, hea kui neid üldse esimest korda jõuan lugeda.  

3. Kuidas suhtud nn. pocketbook'idesse (minuarust on need pehme kaanega nö taskusuuruses raamatud)? Kas need on ühekordseks kasutamiseks või sobivad raamaturiiulisse samahästi kui kõvade kaantega teosed?
Minu jaoks on sisu olulisem kui välimus - ja mulle tundub, et pocketbooke või pehmekaanelisi on mul tegelikult riiulis julgelt üle poole.  

4. Milliseid raamatuid laenad, milliseid ostad?
Viimase paari aasta jooksul olen raamatuid vist ainult raamatukogust laenanud. Aga eks ma kindlasti ostan näiteks George R.R. Martini järgmise raamatu Game of Thronesi sarjast.
  
5. Raamat, mis on hetkel käsil?
Sheryl Sandbergi Lean In: Women, Work and the Will to Lead. Meie tiimijuhi käest laenatud teos, mis paneb mõtlema ja teatud valikuid läbi kaaluma.  

6. Milliseid raamatuid kavatsed järgmiseks lugeda?
Kavatsusi on palju, teostus on kehv :) Riiulis on mitmeid lugemata raamatuid, näiteks Hõbevalgem. Sellest võiksin alustada.
  
7. Raamat, mis viimati pooleli jäi?
Nassim Nicholas Talebi The Black Swan. Ei jõudnud õieti raamatut avadagi, kui pidin teose raamatukokku tagastama. Kindlasti kavatsen uuesti laenutada, kui mahti saan.

8. Millisel viisil oled oma raamaturiiuli organiseerinud?
Teemade järgi: fotograafia- ja loodusraamatud, aiaraamatud, fantaasia ja sarjad, eestikeelsed, sõna- ja õpperaamatud.  

9. Jaga üks mälestus lugemisest! Mis raamatut lugesid, kus ja millal? Miks just sellest korrast on jäänud eriline mälestus?
Üritasin tükk aega mõnd lugemisega seotud mälestust meelde tuletada, aga no ei miskit. Võib-olla ma süvenen nii hoogsalt lugemisse, et ümbritsev situatsioon ununeb ja kaotab tähenduse? Kui raamatu sisu poole pealt seda kommenteerida ehk et millise raamatu lugemisest jäi mälujälg, siis on kandidaate rohkem. Silmaringi avardavad ja mõtlemapanevad raamatud on olnud näiteks Daniel Kahnemani Thinking Fast and Slow ja Barbara Demicki Nothing to envy - ordinary lives in North Korea.  

10. Kas unistad raamatu kirjutamisest või oled ehk juba kirjutanud raamatu?
Kunagi unistasin, aga nüüd enam mitte, olen realistlikuks hakanud :) Mul ei ole jutuvestja annet. Pildiraamatuid võiksin see-eest teha. Või teaberaamatuid - info kogumine, organiseerimine ja selgelt väljendamine sobiks mulle rohkem.

Laupäeva toredad asjad

Väiksel Naukkul läheb juba paremini - köha on praktiliselt kadunud.
Keeruline on vaid see, et antibiootikumide söömine ei õnnestu meil siin enam vabatahtlikult, vaid oleme pidanud tõsisemad meetmed kasutusele võtma. Õnneks erinevalt varasematest sarnastest kordadest tundub Naukku olevat nüüd olukorraga leppinud. Ei lähe peale kinnivõtmist väga suurde paanikasse ega peida ennast 24/7 voodi alla. See on mulle suur kergendus, sest kuigi ma suudan tableti andmise hetkel südame kõvaks teha, siis pidevalt kabuhirmus olevat kassi oleks olnud väga raske vaadata.
Kuus tabletti antud, 22 veel järel. Ehk saame hakkama.

Sel aastal on meil kolmas talv siin elada ja ikka veel juhtub midagi uut ja üllatavat. Täna hommikul käis näiteks meie lindude toidumaja külastamas sabatihaste salk. Esimest korda näen seda lindu oma silmaga! Väga väledad valged pallikesed olid, äärmiselt lahedad tüübid. Selle lingi taga on sabatihase pilt, kui huvi pakub.

Ja veel kergematest teemadest - kodu sisustamine jätkub hoogsalt :P
Teise korruse trepihalli seinale on tulekul sellised botaanikateemalised pildid:



Ahju ette sai hangitud praktilisel otstarbel selline plekkämber, kus hea süütamiseks vajalikke laaste ja kasetohtu hoida:

 

 

Ja alumise korruse imetillukesse esikusse leidsime vahva tabureti. Tõstsime sealt varem vana massiivse kingariiuli ära, aga nüüd pole kohta, kuhu istuda või hetkeks käekotti toetada. Taburet on seega vajalik ja samas saab selle ka vajadusel lihtsalt eest ära tõsta.

Blame it on the rain

Peale esmaspäevast piltide hävingut olen veetnud õhtud arvuti ääres ja Lightroomist pilte uuesti Flickrisse laadinud. Nüüd peaks olema kõik pildid Flickris olemas. Ees ootab veel linkide ükshaaval väljavahetamine.
Esimene sellest mu käkerdisest puudutatud postitus (alates vanimast) oli 2011 juunis kirjutatud lugu suvisest Fiskarsist. Selle lingid tegin korda! Paraku kolme aasta postitused ootavad veel ees ... Sealhulgas massiivsed Barcelona ja Nizza reisijutud.

Siiski - ei ole halba ilma heata. Korrastasin oma Flickri pildid nüüd kenasti albumitesse, edaspidi on seega lihtsam pilte leida. Vanu pilte uurides tundsin tugevat igatsust fotograafiaharrastuse järele. Ma pole kaamerat tükk aega kätte võtnud, telefoniga teen igapäevased klõpsud ja sellest on piisanud. Aga minu jaoks pildistamise juurde on alati kuulunud uute asjade ja kohtade avastamine, looduse jälgimine, ilu või omapära leidmine - ja see kõik on suure remondiprojekti jalgu jäänud ja igapäevaelust ununenud. Mõtlen, mida selle osas võiks ette võtta.

Praegu on aga tähtsam keskenduda meie pisikese Naukku tervisele. Tüüp on juba mõnda aega kohati köhinud või ma ütleks isegi läkastanud. Millegipärast arvasin, et tegu on hammaste eemaldamisest tuleneva ebamugavusega (a la toit jääb valesse kohta kinni) ja ei kinnitanud sellele rohkem tähelepanu. Doh!
Eile tegin tööd kodukontoris ja märkasin, et Naukku köhis praktiliselt terve päeva ning hingamine oli raske. Sain õnneks sama päeva õhtuks aja loomaarstile. Ilmselt mingisugune hingamisteede põletik - arsti sõnade järgi verepilt ja röntgen nägid palju paremad välja, kui hingamise järgi oleks võinud arvata. Loodetavasti pole midagi südamega seotut - seda kontrollime ilmselt veel paari nädala sees, kui hingamine on antibiootikumide abil paranenud. Nüüd jälgime väikest patsienti hoolikalt ning meelitame teda igasuguste trikkide abil rohtu sööma. So far so good, aga ei taha siin miskit ära nõiduda ...

Peale loomaarsti visiiti jäime mõlemad naksti teleka ette magama. Olen juba mitu päeva kuulnud tööl kolleegidelt suure väsimuse üle kurtmist ja tunnen ise end samamoodi. Päike, valgus, kus te olete?
Sel teemal lihtsalt TULEB lõpetuseks üks laul lisada. Mõtlesin kõigepealt Guns'n'Rosesi November Raini ja siis Eurythmicsi Here Comes the Rain Again, aga need ju ei üllata kedagi. Mis te ütlete Milli Vanilli laulu kohta? Ja video, ärme unusta videot!

Blame It On the Rain!

Aaaargh

Seoses nädalavahetusel tehtud arvuti uuesti installeerimisega ja Lightroomi pildikäsitlusprogrammi uuema versiooni kasutuselevõtuga on osa blogipiltidest ajutiselt kadunud. Vanemate postituste pildid ei paku tõenäoliselt enam kellelegi huvi, aga mulle on suur nokitsemine need tagasi saada...

Mis siis juhtus? Kasutan Lightroomi otseühendust Flickriga - peale piltide kordasättimist laen need kohe Flickrisse üles. Flickrist omakorda võtan piltide lingid blogis avaldamiseks. Nüüd aga Lightroomi uues versioonis sain hakkama sellega, et lasin ühenduse teistpidi käima ehk siis Lightroom kustutas osa piltidest Flickrist ära. Kõigele lisaks pole mul aimugi, millised pildid sealt Flickrist nüüd täpselt puudu on.

Osa piltidest laadisin uuesti üles (nt Londoni pildid), aga pildilingid muutusid peale uploadimist ning nüüd pean ükshaaval blogipostituste pildilinke uuendama.
Oli mul seda jama nüüd siis vaja :(

Täiendus: esialgu arvasin, et ebaõnn piirdub selle aasta piltidega. Aga tegelikult on enamvähem kõik Flickri lingid alates aastast 2011 katki.

Teatrielamusi

Eelmisele postitusele viidates - staatus on endiselt 10/33. No ei saa vedama! Eelmisel nädalavahetusel tuli meile tegelikult viis kuupmeetrit puid, mida siis mõlemil päevil mängumajja tassisime ja riita ladusime. Oleks saanud ka ühe päevaga (st paari tunniga) muidugi, aga vaat ei ole enam siin talve hakul enam nii head vormi kui suvel. Pehmeks oleme jäänud! :)

Ühel hommikul lehte lugedes avastasin pisikese nupu kultuurileheküljelt, kus kirjas, et teater Vanemuine tuleb Helsingisse külalisetendustele. Kui seal veel mainiti, et üks esitustest on ooper Rehepapi ainetel, oli otsus kindel - seda peab nägema.



Peast käis läbi mõte, et kas ooperis on Kivirähki sarkasmi ja elavate kirjeldustega tagasi hoitud, aga kus sa sellega, vähemalt esimeses vaatuses oli kärtsu ja mürtsu küllaga. Isegi niipalju, et osale publikust oli see pealtkuuldud kommentaaride põhjal lausa liig. Kiire hinnangu põhjal oli pool publikust minuvanused eestlased, kellele Kivirähk ja Rehepapp tõenäoliselt varasemast tuttavad, ja teine pool umbes 70-aastased kohalikud kultuurihuvilised prouad ja härrad, kellele võis nähtud etendus võrreldes Carmeni või Figaro pulmaga muidugi midagi pisut teistsugust olla.

 
Pilt: Vanemuine

Etenduse teine vaatus oli minu jaoks esimesest kehvem, sest raamatu puändi asemel rõhuti hoopis armastusele. Põnev aga on see, et kratt on ilmselt ainult eesti mütoloogiasse kuuluv tegelane, siinmail sellist asja ei tunta. See väide põhineb muidugi vaid minu tagasihoidlikul googeldamisel ja ma ei ole kindel, et kratil pole paralleele näiteks slaavi või saksa rahvapärandis. Huvitav oleks teada.


Pilt: Vanemuine

Ja veel üks asi. Reedel käisin esimest korda elus minikruiisil (st. laevaga Tallinna ja tagasi, aga mahaminekut ei ole) ja elasin selle üle! Töökohustuste nimel tuleb vahel mugavustsoonist väljuda :)

10/33

Meil on nimekiri, kus kirjas 33 asja, mis vaja veel ülemisel korrusel korda teha. Seal on nii suuremaid kui väiksemaid töid. Näiteks: vannitoa laeliistud, välisuste värvimine, lukkude vahetus, leivaahju kohale kohtvalgustid, külalistetuppa laelamp jne.

Tegime nimekirja augusti alguses ja esimesed paar kuud vuhisesid ilma näppugi tõstmata mööda. Mõtlesime, et nii ikka ei saa. Seadsime eesmärgi - kui 2/3 nimekirjast on jõuludeks valmis, võime ennast väikse Stockholmi reisiga premeerida (pisut shoppingut, õhtusöök mõnes vahvas kohas, vanalinnas jalutamist...)

Nüüd oleme selle abil natuke elu sisse saanud :) Hetkeseis on 10/33, eesmärgi saavutamiseks oleks vaja seega veel kaksteist asja maha kriipsutada.

Seniks panen paar pilti nendest asjadest, kus linnuke juba kirjas.

Kööki meisterdasime sellise tahvli. Aki lõikas sobiva suurusega puitplaadi ja mina värvisin, esmalt metallvärviga (et magnetid külge jääks), siis tahvlivärviga.



Nüüd pole muud kui ainult fantaasia tööle lasta ja sinna igasugu asju kritseldada :) Kriidid on Ikeast - no sealt leiab ju kõike.



Teine rõõmustav saavutus on puuriiul (taaskord Ikea aitas meid selles osas). Nüüd ei ole enam seda jama, et oleks vaja õhtul peale tööd pimedas ja igasugu ilmaga minna välja puid tooma. Nädalavahetusel tassime päevavalguses riiuli täis ja asi ants. Puud on ka soojad ja kuivemad kui puukuuris, igatpidi parem. Ja muidugi sisustuslik element on siin ka - see ju lihtsalt näeb hea välja :)



Lindudele panin täna ka söögilaua välja, kohe olid kohal harakad, tihased ja pasknäär. Ja kraamisin kappidest välja jõulutuled ning riputasin need jälle rõdule. Nüüd võib talv tulla, mina olen valmis.

Londoni reis - päev kaks: Tower Bridge ja Greenwich

Teisel päeval võtsime sihtkohaks Greenwichi, mis jääb kesklinnast tükike maad ida poole. Enam-vähem tee peale jäi ka Tower Bridge ning Tower of London, nii et esmalt seadsime sammud sinnapoole. Mõte oli selline, et viskame pilgu peale ja läheme edasi, ent lõpuks kulus seal terve hommikupoolik: vahemaad on suured, ehitised massiivsed ning vaatamist jagub!

Internetis on üleval kellaajad, mil Tower Bridge laevade läbiminekuks üles tõstetakse ja me üritasime rihtida just õigeks ajaks kohale. Väljusime metroost peatus varem  (Monumendil), et ka niisama ringi vahtida. Esiteks muidugi nägime Monument to the Great Fire of Londonit, millele ka peatuse nimi viitas.



Tippu oleks võinud ka ronida ja sealt lubati suurepäraseid vaateid, aga otsustasime seekord aega ning jalgu säästa ja niisama edasi jalutada. Ümberringi olid suured ehitised, kontorid, uus ja vana.




Pilvelõhkuja, mille nimeks on The Shard. Wikipedia ütleb, et see on Euroopa Liidu kõrgeim ehitis.








 Läheneme Tower of Londonile:





Tower Bridge'i juurde õigel ajal kohale jõudes avastasime, et kahjuks päike paistab täpselt pildistamissuunale vastu. Kell näitas ka juba sellist aega, et silla teisele poole me poleks enam jõudnud. Mis siis ikka, sai tehtud pilt silla avanemisest vastu valgust:



Silla tõstmine oli paari minuti värk. Läbipääsu soovivad jõelaevad olid juba ootel ja peale lühidat autoliikluse peatamist ja luukide tõstmist  oligi kogu moos.

Loomulikult pidime ka ise sillale ronima ja seda kõike lähemalt imetlema. Sillal oleks olnud ka muuseum, aga taas kord pidime prioriseerima ning jätsime selle targu vahele.






 Vaade Thamesile:





Sillalt ja jõe teiselt kaldalt avanesid suurepärased vaated Londoni arhitektuurile ja igasugu huvitavatele moodsatele ehitistele. Ma ei oleks uskunud, et linnavaated on nii nauditavad. Ma oleks lihtsalt tahtnud seal jõe ääres pool päeva istuda ja ümbrust imetleda.



Tower teisel poole jõge:





Uus ja vana:



Lõpuks paigutasime ennast ka valguse suhtes "õigele poolele" silda ning tegime veel mõned ülesvõtted:



Edasi jalutasime Tower Gate -nimelisse peatusse, kust DLR-rong meid Greenwichi suunas viis. Aga et jutt liiga pikaks ei kisuks, siis sellest kirjutan rohkem järgmises reisipostituses.

Kassid mõnulevad

Ahjule oleme sel aastal juba paar korda tule alla teinud ja see muidugi kassidele meeldib. Kes soojendab seal külge, kes kõhtu.







Ainult Peemot pole eriline soojalemb. Tal on see-eest esikus isiklik pappkast, kus on meeldiv lösutada. Pole mingeid luksuslikke patju või asemeid vaja - pappkast on parim.

Uskumatu - ma blogin juba jälle :)

Eelmise blogipostituse lõpus käisin välja mõtte, et võiks proovida blogisse aktiivsemalt suhtuda. Sellest on nüüd täpselt kuu aega möödas. Mul läheb ilmselt natuke aega, enne kui hoo sisse saan.

Nädalavahetusel oli mul taas suur rõõm võõrustada üht head sõbrannat, kellega sai nii mööda poode ringi tuulatud, Teurastamo Ho's Foodis hiina toitu mugitud ja õhtul koos kokatud. Veiniklaasid ei jäänud ka mitte tühjaks ning juttu jätkus pikalt õhtusse.

Tegime muuhulgas kooki:




Vabadel õhtutel olen üritanud kudumist harjutada. Ei mäleta enam, kust see mõte pähe tuli, et peaks ühed villased sokid kuduma. Nüüd olen nii endale kui Akile ühed kudunud, aga seda päris õiget "retsepti" ei ole veel kätte saanud.
Peale väikest googeldamist ja käsitööblogide lugemist olen jõudnud arusaamisele, et ma koon liiga lõdvalt ja mul peaks seega olema väiksema läbimõõduga pulgad. Nii tuleks kudumist tihedam ja see püsiks paremini vormis. Minu kootud sokid on nimelt natuke lohvad.

Ega midagi, lähen jälle uuele ringile. Huvitav oleks teada, kui mitmed sokid ma pean kuduma, enne kui nendega täiesti rahul võin olla?




Mahutan siia samasse postitusse ka veel oktoobri alguse teemad - tegime nimelt ühel nädalavahetusel juba traditsiooniks moodustunud visiidi Stockholmi sõprade juurde. Seekord sisustasime aega muuhulgas turisti mängimisega - käisime kuningalossi vaatamas, uurisime Livrustkammarenis ehk kuningalossi relvalaoks nimetatud muuseumis kostüümide näitust (välja olid pandud nii kuningapere rõivad ajaloost ja tänapäevast, aga ka filmikostüümid Elizabethist ning Game of Thronesist) ning kiikasime sisse ka Nobeli muusemi.

Relvalao näitusel olid ka sellised vankrid:



Ja hobuste "kostüümid" :)




Plangule kleebitud vanad postrid vanalinnas:



Ilm oli ilus ja vaated ning värvid samuti:







Kohvi Nobeli muuseumis:



Sattusime ka kogemata pulgakommide kaupluse peale. Vaateaken lausa kutsus oste tegema.







Tühjade kätega me sealt ei lahkunud ... :)

Muidu on aeg läinud töötamise ning niisama konutamise ja molutamise peale. Külm ja pimedus pole kunagi mu sõbrad olnud ja tunnen jälle, et suur talveväsimus tuleb peale. Selle vastu ei aita ei uni, D-vitamiin ega tervislik toitumine. Tuleb lihtsalt oodata, et märts-aprill kätte jõuaks. Seniks süütan küünlaid ja joon kohvi :)