Ühel hommikul lehte lugedes avastasin pisikese nupu kultuurileheküljelt, kus kirjas, et teater Vanemuine tuleb Helsingisse külalisetendustele. Kui seal veel mainiti, et üks esitustest on ooper Rehepapi ainetel, oli otsus kindel - seda peab nägema.
Peast käis läbi mõte, et kas ooperis on Kivirähki sarkasmi ja elavate kirjeldustega tagasi hoitud, aga kus sa sellega, vähemalt esimeses vaatuses oli kärtsu ja mürtsu küllaga. Isegi niipalju, et osale publikust oli see pealtkuuldud kommentaaride põhjal lausa liig. Kiire hinnangu põhjal oli pool publikust minuvanused eestlased, kellele Kivirähk ja Rehepapp tõenäoliselt varasemast tuttavad, ja teine pool umbes 70-aastased kohalikud kultuurihuvilised prouad ja härrad, kellele võis nähtud etendus võrreldes Carmeni või Figaro pulmaga muidugi midagi pisut teistsugust olla.
Pilt: Vanemuine
Etenduse teine vaatus oli minu jaoks esimesest kehvem, sest raamatu puändi asemel rõhuti hoopis armastusele. Põnev aga on see, et kratt on ilmselt ainult eesti mütoloogiasse kuuluv tegelane, siinmail sellist asja ei tunta. See väide põhineb muidugi vaid minu tagasihoidlikul googeldamisel ja ma ei ole kindel, et kratil pole paralleele näiteks slaavi või saksa rahvapärandis. Huvitav oleks teada.
Pilt: Vanemuine
Ja veel üks asi. Reedel käisin esimest korda elus minikruiisil (st. laevaga Tallinna ja tagasi, aga mahaminekut ei ole) ja elasin selle üle! Töökohustuste nimel tuleb vahel mugavustsoonist väljuda :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar