Barcelona: Tibidabo, La Pedrera ja Illa de la Discòrdia

Teise päeva hommikul seadsime sammud Tibidabo suunas. Barcelona reisijuhist lugesin, et sinna tasub suunduda esimesel päikesepaisteliselt hommikul, et kaunist linnavaadet nautida. Tegemist on siis mäega, mille tipus on tivoli, võimas kirik ning park ja metsarajad jalutamiseks.

Kohalejõudmiseks kasutasime kõigepealt metrood, siis Renfe-rongi ja bussi. Kõik ühe piletiga, väga mugav, puhas ja kaasaegne transpordisüsteem oli Barcelonas, seda kiitmast ma ei väsi! Päris tippu pääsemiseks oli vaja veel köisraudtee abi kasutada. Sealkohal jäime aga toppama, sest esimene funikulöör liikus üles alles 10.45. No mis mõttes? Meie olime ikka poole kümnest juba ootel, aga seekord early bird ei saanud wormi, vaid pidime tunnikese tiksuma ja ootama. Jalutasime ringi ja õnneks pakuti meile väga ilusaid vaateid.

Teel Tibidabo suunas, uskumatu maja jällegi:


Vaated köisraudteed oodates:


Teise mäekülje pealt avastasime järjekordse kauni "chateau"




Üks jama, mis selle ootamisega kaasa tuli, oli see, et ilm kiskus kehvaks. Taevas läks pilve ja suhteliselt jahe lausa hakkas. Linnavaadet kattis sinakashall udu - vaat sulle päikesepaistelist hommikut ja ilusaid linnavaateid! Lõpuks tulid aga ka köisraudtee töötajad kohale ning pääsesime tippu.

Üleval oli pisut ebareaalne tunne. Astusime köisraudteest otse tivolisse - erksad värvid, karusellid, popkorn. Ja selle kohal kõrgus El Sagrat Cor de Jesusi massiivne kirik.

Hall ilm:


Atraktsioon ja linn (isegi meri paistab pisut kätte):




All linnas on isegi pisut päikesepaistet:





Teises suunas kõrgub kirik:


Kirikut ehitati 60 aastat:






Sees olid loomulikult kaunid vitraazid:




... ja maalingud:




Olles Tibidabo tipus piisavalt vaateid nautinud ja kohvikus cafe con lechet mekkinud (või tegelikult peaks katalaani keeles vist cafe amb llet ütlema), otsustasime alla linna laskuda. Funikulööriga alla tulnud, hüppasime seekord trammi peale. Nimelt kulgeb seal puhkepäevadel Tramvia Blau, juba aastal 1901 kasutusse võetud liinil (ehk siis on tõeline turistiatraktsioon ja kohalikud kasutavad selle asemel bussi).

Järgmiseks otsustasime Gaudi arhitektuuriga lähemalt tutvuda. Esimene peatus - La Pedrera ehk Casa Milà. Uskumatu, milliseid maju on võimalik ehitada! Oleksin tahtnud ka majas asuva muuseumiga tutvuda (st ühte juugendstiilis korterisse oleks sisse pääsenud) ning katuseterrassil jalga puhata, aga jälle üllatas mind turistide mass. Järjekord keerles ümber maja ja sissepääs oli ka vist 18 euri nägu. Nii et seekord võtsime pilte vaid väljastpoolt ja jätkasime siis teekonda mööda Eixample linnaosa kenasid tänavaid.







Vaateaken minu maitsele:


Kaunid majad ja vaated:








Meie järgmine sihtkoht oli Illa de la Discòrdia, ehk vabas tõlkes vist ebakõla kvartal. Seal on kõrvuti neli eri arhitekti planeeritud maja, igaüks omas stiilis.
Esiteks Gaudi Casa Batlló:










Siis Casa Amatller, kuhu pääses ka fuajeesse sisse kiikama:






Ning viimaseks Casa Lleó Morera:




Korralik arhitektuuriannus! Selle peale tegime lõunapausi, kõigutasime tund-paar jalga ja jätkasime avastusretke Barri Gòticisse - gooti kvartalisse.