Tenerife: kirdeosa - Teide - Güimar

Peale mõnepäevast viibimist Puerto de la Cruzis oli aeg rehvid alla rentida ja saarega pisut rohkem tutvuda. Auto võtsime Avisest ja kui varem oleme nii Šotimaal kui Assooridel Nissan Micraga pidanud hakkama saama, siis nüüd oli ohvriks Škoda Fabia 1,6l. Auto kohta niipalju, et kiirteedel saime pika peale 110 km/h sisse, aga mägedes järsematel tõusudel oli kohati tunne, et hakkame tagurpidi alla veerema.. mitte eriti jõuline masin seega, aga noh kui oleks paremat tahtnud, oleks pidanud rohkem raha välja käima.

Esimesel hommikul kimasime kohe saare pealinna Santa Cruzi, eesmärgiks saada Teide rahvuspargi peakontorist luba mäetippu ronida. Köisraudteega pääseb iga mats küll 3600 meetri peale, ent viimased 150m tõusu kraatri äärele on piiratud. Kuna turistimassid ja erosioon teevad oma tööd, pääseb Teide tippu spetsloaga vaid 150 inimest päevas. Suund seega Santa Cruzi poole. See ei olnud kahjuks eriti õnnestunud reis, sest luba me ei saanud, kuna kõik järgmised päevad olid juba täis broneeritud. Lisaks kulutasime vähemalt tunni linnas parkimiskoha leidmiseks ja teise tunni kaugel asuvalt parkimisplatsilt rahvuspargi kontorisse ja tagasi kablutamiseks. Sellepärast ei ole mul ka Santa Cruzist ühtegi pilti (või no üks on, aga see sai nii kehv, et ei hakka siia väljanäitusele panema).

Ainus soov oli seejärel rahvast ja autosid täis linnast välja saada. Sõitsime Santa Cruzist põhja poole, San Andrési ja las Teresitasi ranna suunas. See on kogu saare ainus valge liivaga rand, kus eriti pealinna elanikud armastavad käia. Rannast edasi viis tee Igueste suunas ning tõusis peagi kaljutipule, kust avanes Teresitase rannale eriti hea vaatepilt.





Nurga taga paistab Santa Cruz


Vaade põhja suunas: mäed ja "tavaline" tumeda liivaga rand


Edasi sõitsime kirdeosa mäeahelikele, marsruut oli umbes selline: el Bailadero vaatepunkt - Cruz del Carmen - ja läbi La Laguna tagasi Puertosse. Vaateid Anaga mäeahelikult:







Loorberimetsad Cruz del Carmeni kandis


Veel mõned mäed. Muide, pildil on "taevas" näha ka Tenerife naabersaart ehk minu loogika järgi Cran Canariat.


Järgmisel päeval ootas ees Teide vallutamine. 3718m kõrgune mägi on vähemalt Euroopas juba igati arvestatav tipp ja mulle seni kõrgeim paik, kus käidud. Norra tipud olid selle kõrval suht köömned. Hommikul hakkasime siis Škoda abil vaikselt Puertost ülespoole roomama. Siksakitasime läbi külade ja metsade, kuni taimestik hakkas hõrenema ja lõpuks polnud puid enam üldse näha. Olime saabunud kuumaastikule, täis liiva ja laavakivimoodustisi.



Tee ei tõusnud enam järsult, vaid lookles piki platood.





2356m peal oli köisraudtee algpunkt. Kuigi startisime varakult, olime oma marsruudil tihti peatunud ja ümbruskonnast pilte teinud. Nii jõudsimegi Teleferico juurde enam-vähem samal ajal kui kõik turistibussid. Piletijärjekorras kulus seega paar tunnikest. Ilm oli muide jahe, olime niivõrd kõrgel, et külm tuul tahtis kohati liiga teha. Samas päike kuumutas täie rauaga ja ütleme nii, et päeva peale hakkas nii mõnegi turisti nägu üha enam ja enam punetama.

Ootame pileteid..


Millal saab üles?


Pikapeale saime oma piletid kätte ja ei muud kui otse Telefericosse. Kabiin laaditi inimesi täis ja 8 minuti pärast olimegi juba 3 555m peal. Jalgsi oleks muide ka võinud minna, kui oleks hea sportlik vorm olnud. Ehk siis mitte meile. Üleval oli märgata hõreda õhu käes vaevlevaid turiste. Üks mees nägi välja selline, et hommikused hotelli breakfastil nauditud võileivad hakkavad varsti sama teed pidi tagasi tulema. Pisut kaugemal oli üks noor tüdruk täiesti äravaevatud olekuga, astus tema kõrval oleva vanema naisterahva toel paar sammu ja jäi siis jälle jõuetult hinge tõmbama. Tema nahas ei oleks tõesti tahtnud olla. Nii et südamerikkega inimestel tasuks hoiatusi kuulda võtta ja mitte üles minna. Meil õnneks polnud muud häda, kui et mõned ülesmäge võetud sammud panid kähku hingeldama. Kui oleks pikemalt vaagima jäänud, et kas mul ikka on paha olla, siis kindlasti oleks paha ka hakanud. Ja mulle moodustus peale allatulekut ilgem peavalu, aga see võib olla ka tuulest või päikesest või teab veel millest.

Aga igatahes - ülevalt olid vaated päris head! Põhimõtteliselt mäekülgedel oli küll ainult suuremaid ja väiksemaid kive ning rannikule vaadates varjutas nägemist sinakas uduvine, aga tunne oli ikkagi nagu on top of the world.



See ongi tipp, kuhu igasugu suvalisi ei lubata..


Inimesed ronivad piki mäekülge kulgevat teerada


Kivid. Neid oli palju.


Kui ma ei eksi, siis see on põhjarannik ja Puerto de la Cruz


La Luna


Aki müttab piki teerada


Teisel pool mäge, vaade lõuna suunas


3603m peal (12m täpsusega...)


Kõrvaltipp, Pico Viejo




Noh, palju ma ikka neid kivipilte postitan.. siin veel üks ja aitab küll




Kui tipule sai ring peale tehtud, siis jätkasime teed lõuna suunas. Umbes kilomeetri-kahe järel saabusime Roques de García -nimeliste kivimoodustiste juurde. Kõrgust oli sel hetkel veel paari kilomeetri ringis, ehk siis olime endiselt Teide tippu ümbritseval platool.


Väike kirik


Kivimürakad


Vaade mürakate juurelt


Shrubbery


Kuulsaim kõigist neist kohalikest kivimoodustistest. Alumine osa õheneb jätkuvalt ja ühel hetkel on sellest järel hunnik katki kukkunud kivitükke.




Selleks hetkeks suure ronimise ja kõmpimise tõttu jalg juba pisut värises ja sangriapuudus kõrvetas kurku. Aga reipalt võtsime veel ühe sihtkoha ette, kuulsad Güimari püramiidid. Enne sinna jõudmist sooritasime ühe pikemat sorti laskumise Teide platoolt alla, läbi Vilaflori lõunarannikule ja kiirteele. Ma ei ole eriline käänuliste teede fänn ja tund-poolteist kestev pidurdamine ja paremale-vasakule loksumine võib olla üsna närvesööv. Esimesed pool tundi on tore, uurid maastikke ja imiteerid ralliauto hääli. Järgmised pool tundi istud rahunenult ja pisut igavledes autos. Viimased pool tundi on juba sellised, et ei taha näha enam ühtegi kurvi või veel vähem kurvis vastutulevat autot. Klammerdud tooli külge ja üritad ära unustada, et teepervel ammutab päris korralik langus.

Aga kiirteeni ja Güimarini me lõpuks ikkagi jõudsime. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas ma peaks seda sihtkohta kiitma või laitma. Sellepärast võiks kiita, et sissepääs oli päris soolane ja et rahast kahju ei hakkaks, siis tuleb end ju nähtu suhtes positiivselt meelestada. Koht oli ka üldiselt ilus ja korrastatud, selle kohta pole ühtki paha sõna öelda. Aga need püramiidid.. ja Thor Heyerdahli temaatika - no mulle seekord ei avanenud nende asjade huvitav külg. Võib-olla ma olin ka päeva muljetest juba liiga väsinud.







Taimed pargis olid huvitavad:



Kaktusekäpp


Nagu kartulid


Autorendi viimasel päeval tiirutasime saare lääneosas ning puhkuse viimasel päeval käisime Puerto botaanikaaias. See tähendab, et pilte on üks ports veel tulemas!