Olen poolkogemata sattunud hispaania keelt õppima. Tööl kamp initsiatiivikaid kolleege sai ühel hetkel hea idee - koguda kokku hispaania keele huvilised ja kutsuda töö juurde õpetaja. Ma ei mäletagi täpselt, kuidas see käis, aga ühtäkki oli ka minu nimi kirja pandud ja antud juhtnöörid iga teisipäev kell kaheksa tunnis olla.
Senine osavõtt on mul olnud üsna kesine - viiest tunnist olen kahes osalenud. Kahel nädalal olin töö tõttu mujal ning ühel nädalal toimus mul muidugi praktika Kanaaridel. See ei läinud küll eriti hästi. Loomulikult lükkasin igasse vestlusse need enam-vähem kolm sõna, mida sel hetkel oskasin - Hola, buenos días ja gracias. See oli täitsa ok, español oli suus ja puha. Aga siis tuli ette järgmine situatsioon kohvikus:
Ettekandja: Hola! Buenos días.
Mina: Hola!
Ettekandja: ¿Qué tal? (kuidas läheb)
Mina: Ööö... ööö, bien!
Ettekandja: One beer?
Peale seda vahetasin inglise keele peale üle. Pole vaja enda varjust üle hüpata.
Aga homme on meil jälle tund ja ma just lõpetasin olema -verbi pöörete tankimise ja lõpetuseks kordasin veel numbreid 1-20. Seni on keel suhteliselt lihtne ja loogiline, aga krt mind vahel ikka hämab see, et ma pole kunagi ühtegi võõrkeelt soome keele põhjal õppinud. Kuigi ma enam-vähem mõtlen ja näen und soome keeles, siis nii inglise, vene, saksa, kui ka rootsi keelt õppides olen ikka harjunud keeleõpet eesti keele peale üles ehitama. Aga nüüd ma märkan, et midagi on teistmoodi. (Muidugi see võib olla ka see, et ma ei ole enam 15 ja ajud pole enam nii värsked...) Mingeid asju näiteks pean soome keelele lisaks eesti keeles üle mõtlema, et neist täielikult aru saada. Isegi vahel nii lihtsat asja kui personaalpronoomeneid (mina, sina, tema jne). Aga läbi raskuste tähtede poole, või kuidas see oli?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar