Kuidas ma käsitööd tegin

Täna sain ühe äärmiselt hea idee.

Kõik algas tegelikult sellest, et elutoas on üks madal puust diivanilaud. Ja kuna jõulud lähenevad, siis mul oli vaja sellele lauale panna klaasnõu täis valgeid ja fuksiavärvi jõulukuule. Selline meeletu disainvärk. Aga fuksia ja puukarva toonid ei sobi omavahel mitte kokku. Nii et oli mingisugust laudlina vaja - aga poes pakutakse ainult kahemeetriseid söögilaua katteid või siis päris pisikesi taldrikualuseid. Noh, siinkohal tulemegi minu idee juurde. Kui sobivat lina poest ei saa, siis tuleb see ju ise teha. Mõeldud-tehtud.

Täna käisingi kangajahil ja läksin lausa hoogu, sest diivanilauale lisaks vajab ka söögilaud üht jõululina. Kodus oli meil just parasjagu Aki vanematelt laenatud õmblusmasin. Ma mõtlesin, ei kui Aki suudab sellega kardinaid õmmelda, siis saan ka mina paari laudlinaga hakkama. Et nagu ainult sirged õmblused ju. Aga ütleme nii, et hetkel ei tasu veel päevatööd õmblemise tõttu maha jätta.

Nimelt ühtegi sirget õmblust ma ei suutnud teha. Ja sõrmed on täis nööpnõelaauke. Ja kogu selle aja mõtlesin, et õnneks ma ei ela sellisel aastakümnel, mil naised olid koduperenaised - koristasid, tegid süüa ja õmblesid perele riideid. Sest siis ma küll ei oleks mehele saanud. Või kui oleks, siis mul endalgi hakkaks sellest mehest kahju.

Aga peale kahe ja pooletunnist mässamist sain kokku kuus äärt õmmeldud. Õnneks rohkemat polnud vaja, sest suurema laudlina kaks äärt olid juba valmis - kangast polnud vaja laiusest lühemaks lõikuda. Ja nüüd kui valgustus on pisut hämar ning laudlina ääred ripuvad madalal, siis väga palju polegi kõiki vigu näha.





Homme on esimene advent, seega kraamige kapist kuld ja kard välja, sest jõul on lähenemas!

Reede on hea päev

Olen viimased nädalad (või kuud.. aeg läheb nii kiirelt, et ei saa arugi) tööl pidevalt duracell-jänes olnud. Stiilis, et lähed hommikul tööle ja järgmine kord kui kella vaatad, on see juba vähemalt kolm saanud ja tööpäev peaaegu lõpule veerenud. Sellest rääkimata, et töö tuleb veel koju ka. Ma olen muide alati arvanud, et ületööd tegevad inimesed ei oska lihtsalt oma aega ja tegemisi mõistlikult planeerida või liigsetest tööülesannetest keelduda. Nüüd pean tunnistama, et vahel lihtsalt polegi muud varianti.

Aga nüüd viimased paar-kolm päeva on olnud rahulikum! Ja mõned suuremad projektid hakkavad valmis saama! Ja nii selle kui ka muidu reede õhtu auks võtan suure kruusi piimakohvi (või peenemalt öeldes lattet), keeran end mõnusalt sooja teki alla ja loen üle pika-pika aja raamatut. Ma veel täpselt ei tea, kas see on Jeremy Clarksoni Driven to Distraction (mitte et ma autopeer oleks, aga Clarkson paneb head kildu) või siis kunagi siin varemgi mainitud Greatest Show on Earth. Üks Iain Banksi raamat ootab ka veel lugemist, aga võib-olla oleks mõistlikum need kaks poolikut kõigepealt lõpuni lugeda.. Eestikeelne lugemisvara on kahjuks otsa lõppenud, olen sunnitud inglise keele peale üle minema :)

Pühapäeval on ilmselt juba esimene advent, ja sel poleks muidu erilist vahet, aga nüüd ma võin lõpuks ometi kapist jõulutuled välja kraamida ja õue männi peale visata! Peab muidugi jälgima, et õues hirmsa pakase kätte ära ei jäätu. Minuarust lumi on iseenesest täiesti mõistlik ja tore nähtus, aga termomeeter võiks püsida umbes -2 kraadi kandis. Mingi -14 on täielik põhjapoolus.

Tenerife: kirdeosa - Teide - Güimar

Peale mõnepäevast viibimist Puerto de la Cruzis oli aeg rehvid alla rentida ja saarega pisut rohkem tutvuda. Auto võtsime Avisest ja kui varem oleme nii Šotimaal kui Assooridel Nissan Micraga pidanud hakkama saama, siis nüüd oli ohvriks Škoda Fabia 1,6l. Auto kohta niipalju, et kiirteedel saime pika peale 110 km/h sisse, aga mägedes järsematel tõusudel oli kohati tunne, et hakkame tagurpidi alla veerema.. mitte eriti jõuline masin seega, aga noh kui oleks paremat tahtnud, oleks pidanud rohkem raha välja käima.

Esimesel hommikul kimasime kohe saare pealinna Santa Cruzi, eesmärgiks saada Teide rahvuspargi peakontorist luba mäetippu ronida. Köisraudteega pääseb iga mats küll 3600 meetri peale, ent viimased 150m tõusu kraatri äärele on piiratud. Kuna turistimassid ja erosioon teevad oma tööd, pääseb Teide tippu spetsloaga vaid 150 inimest päevas. Suund seega Santa Cruzi poole. See ei olnud kahjuks eriti õnnestunud reis, sest luba me ei saanud, kuna kõik järgmised päevad olid juba täis broneeritud. Lisaks kulutasime vähemalt tunni linnas parkimiskoha leidmiseks ja teise tunni kaugel asuvalt parkimisplatsilt rahvuspargi kontorisse ja tagasi kablutamiseks. Sellepärast ei ole mul ka Santa Cruzist ühtegi pilti (või no üks on, aga see sai nii kehv, et ei hakka siia väljanäitusele panema).

Ainus soov oli seejärel rahvast ja autosid täis linnast välja saada. Sõitsime Santa Cruzist põhja poole, San Andrési ja las Teresitasi ranna suunas. See on kogu saare ainus valge liivaga rand, kus eriti pealinna elanikud armastavad käia. Rannast edasi viis tee Igueste suunas ning tõusis peagi kaljutipule, kust avanes Teresitase rannale eriti hea vaatepilt.





Nurga taga paistab Santa Cruz


Vaade põhja suunas: mäed ja "tavaline" tumeda liivaga rand


Edasi sõitsime kirdeosa mäeahelikele, marsruut oli umbes selline: el Bailadero vaatepunkt - Cruz del Carmen - ja läbi La Laguna tagasi Puertosse. Vaateid Anaga mäeahelikult:







Loorberimetsad Cruz del Carmeni kandis


Veel mõned mäed. Muide, pildil on "taevas" näha ka Tenerife naabersaart ehk minu loogika järgi Cran Canariat.


Järgmisel päeval ootas ees Teide vallutamine. 3718m kõrgune mägi on vähemalt Euroopas juba igati arvestatav tipp ja mulle seni kõrgeim paik, kus käidud. Norra tipud olid selle kõrval suht köömned. Hommikul hakkasime siis Škoda abil vaikselt Puertost ülespoole roomama. Siksakitasime läbi külade ja metsade, kuni taimestik hakkas hõrenema ja lõpuks polnud puid enam üldse näha. Olime saabunud kuumaastikule, täis liiva ja laavakivimoodustisi.



Tee ei tõusnud enam järsult, vaid lookles piki platood.





2356m peal oli köisraudtee algpunkt. Kuigi startisime varakult, olime oma marsruudil tihti peatunud ja ümbruskonnast pilte teinud. Nii jõudsimegi Teleferico juurde enam-vähem samal ajal kui kõik turistibussid. Piletijärjekorras kulus seega paar tunnikest. Ilm oli muide jahe, olime niivõrd kõrgel, et külm tuul tahtis kohati liiga teha. Samas päike kuumutas täie rauaga ja ütleme nii, et päeva peale hakkas nii mõnegi turisti nägu üha enam ja enam punetama.

Ootame pileteid..


Millal saab üles?


Pikapeale saime oma piletid kätte ja ei muud kui otse Telefericosse. Kabiin laaditi inimesi täis ja 8 minuti pärast olimegi juba 3 555m peal. Jalgsi oleks muide ka võinud minna, kui oleks hea sportlik vorm olnud. Ehk siis mitte meile. Üleval oli märgata hõreda õhu käes vaevlevaid turiste. Üks mees nägi välja selline, et hommikused hotelli breakfastil nauditud võileivad hakkavad varsti sama teed pidi tagasi tulema. Pisut kaugemal oli üks noor tüdruk täiesti äravaevatud olekuga, astus tema kõrval oleva vanema naisterahva toel paar sammu ja jäi siis jälle jõuetult hinge tõmbama. Tema nahas ei oleks tõesti tahtnud olla. Nii et südamerikkega inimestel tasuks hoiatusi kuulda võtta ja mitte üles minna. Meil õnneks polnud muud häda, kui et mõned ülesmäge võetud sammud panid kähku hingeldama. Kui oleks pikemalt vaagima jäänud, et kas mul ikka on paha olla, siis kindlasti oleks paha ka hakanud. Ja mulle moodustus peale allatulekut ilgem peavalu, aga see võib olla ka tuulest või päikesest või teab veel millest.

Aga igatahes - ülevalt olid vaated päris head! Põhimõtteliselt mäekülgedel oli küll ainult suuremaid ja väiksemaid kive ning rannikule vaadates varjutas nägemist sinakas uduvine, aga tunne oli ikkagi nagu on top of the world.



See ongi tipp, kuhu igasugu suvalisi ei lubata..


Inimesed ronivad piki mäekülge kulgevat teerada


Kivid. Neid oli palju.


Kui ma ei eksi, siis see on põhjarannik ja Puerto de la Cruz


La Luna


Aki müttab piki teerada


Teisel pool mäge, vaade lõuna suunas


3603m peal (12m täpsusega...)


Kõrvaltipp, Pico Viejo




Noh, palju ma ikka neid kivipilte postitan.. siin veel üks ja aitab küll




Kui tipule sai ring peale tehtud, siis jätkasime teed lõuna suunas. Umbes kilomeetri-kahe järel saabusime Roques de García -nimeliste kivimoodustiste juurde. Kõrgust oli sel hetkel veel paari kilomeetri ringis, ehk siis olime endiselt Teide tippu ümbritseval platool.


Väike kirik


Kivimürakad


Vaade mürakate juurelt


Shrubbery


Kuulsaim kõigist neist kohalikest kivimoodustistest. Alumine osa õheneb jätkuvalt ja ühel hetkel on sellest järel hunnik katki kukkunud kivitükke.




Selleks hetkeks suure ronimise ja kõmpimise tõttu jalg juba pisut värises ja sangriapuudus kõrvetas kurku. Aga reipalt võtsime veel ühe sihtkoha ette, kuulsad Güimari püramiidid. Enne sinna jõudmist sooritasime ühe pikemat sorti laskumise Teide platoolt alla, läbi Vilaflori lõunarannikule ja kiirteele. Ma ei ole eriline käänuliste teede fänn ja tund-poolteist kestev pidurdamine ja paremale-vasakule loksumine võib olla üsna närvesööv. Esimesed pool tundi on tore, uurid maastikke ja imiteerid ralliauto hääli. Järgmised pool tundi istud rahunenult ja pisut igavledes autos. Viimased pool tundi on juba sellised, et ei taha näha enam ühtegi kurvi või veel vähem kurvis vastutulevat autot. Klammerdud tooli külge ja üritad ära unustada, et teepervel ammutab päris korralik langus.

Aga kiirteeni ja Güimarini me lõpuks ikkagi jõudsime. Ma ei ole nüüd päris kindel, kas ma peaks seda sihtkohta kiitma või laitma. Sellepärast võiks kiita, et sissepääs oli päris soolane ja et rahast kahju ei hakkaks, siis tuleb end ju nähtu suhtes positiivselt meelestada. Koht oli ka üldiselt ilus ja korrastatud, selle kohta pole ühtki paha sõna öelda. Aga need püramiidid.. ja Thor Heyerdahli temaatika - no mulle seekord ei avanenud nende asjade huvitav külg. Võib-olla ma olin ka päeva muljetest juba liiga väsinud.







Taimed pargis olid huvitavad:



Kaktusekäpp


Nagu kartulid


Autorendi viimasel päeval tiirutasime saare lääneosas ning puhkuse viimasel päeval käisime Puerto botaanikaaias. See tähendab, et pilte on üks ports veel tulemas!

Buenos días

Olen poolkogemata sattunud hispaania keelt õppima. Tööl kamp initsiatiivikaid kolleege sai ühel hetkel hea idee - koguda kokku hispaania keele huvilised ja kutsuda töö juurde õpetaja. Ma ei mäletagi täpselt, kuidas see käis, aga ühtäkki oli ka minu nimi kirja pandud ja antud juhtnöörid iga teisipäev kell kaheksa tunnis olla.

Senine osavõtt on mul olnud üsna kesine - viiest tunnist olen kahes osalenud. Kahel nädalal olin töö tõttu mujal ning ühel nädalal toimus mul muidugi praktika Kanaaridel. See ei läinud küll eriti hästi. Loomulikult lükkasin igasse vestlusse need enam-vähem kolm sõna, mida sel hetkel oskasin - Hola, buenos días ja gracias. See oli täitsa ok, español oli suus ja puha. Aga siis tuli ette järgmine situatsioon kohvikus:
Ettekandja: Hola! Buenos días.
Mina: Hola!
Ettekandja: ¿Qué tal? (kuidas läheb)
Mina: Ööö... ööö, bien!
Ettekandja: One beer?

Peale seda vahetasin inglise keele peale üle. Pole vaja enda varjust üle hüpata.

Aga homme on meil jälle tund ja ma just lõpetasin olema -verbi pöörete tankimise ja lõpetuseks kordasin veel numbreid 1-20. Seni on keel suhteliselt lihtne ja loogiline, aga krt mind vahel ikka hämab see, et ma pole kunagi ühtegi võõrkeelt soome keele põhjal õppinud. Kuigi ma enam-vähem mõtlen ja näen und soome keeles, siis nii inglise, vene, saksa, kui ka rootsi keelt õppides olen ikka harjunud keeleõpet eesti keele peale üles ehitama. Aga nüüd ma märkan, et midagi on teistmoodi. (Muidugi see võib olla ka see, et ma ei ole enam 15 ja ajud pole enam nii värsked...) Mingeid asju näiteks pean soome keelele lisaks eesti keeles üle mõtlema, et neist täielikult aru saada. Isegi vahel nii lihtsat asja kui personaalpronoomeneid (mina, sina, tema jne). Aga läbi raskuste tähtede poole, või kuidas see oli?

Tenerife - Loro Parque

Järgmine sats pilte on läbi vaadatud ja kõlbulikud välja valitud. See ülesanne ei olnud just kergemate killast, sest visiit Loro Parki - millest täna räägin - moodustab reisil tehtud piltidest peaaegu poole. Nii et olge valmis piltide kahurituleks!

Esialgu ma mõtlesin, et noh mingi väike loomaaed ja mõned delfiinishowd, et mis seal siis ära ei ole. Aga kui reisil kohalikku brošüüri sirvisin, siis hakkas vaikselt koitma, et tegemist pole mingi pisikese ala või käputäie loomadega. Aastal 1972 asutatud papagoipargist alguse saanud loomaaed hõlmab praegu juba 135 000 ruutmeetrit ning muuhulgas 4000 papagoid 300 erinevast liigist. Aastate jooksul on parki lisaks lindudele saabunud ka delfiinid, merilõvid, gorillad, pingviinid, mõõkvaalad ja muud elukad.

Loomaaia elekter tuleb saare lõunaosas asuvast päikeseenergiajaamast ning piletituludest saadud raha abil toetatakse muuhulgas erinevaid uurimisprojekte. Tähtsaim neist on ohustatud papagoiliikide ja nende elupaikade alalhoidmine.

Selle teadmisega suundusime loomaaeda varahommikul, enne suuremate turistimasside saabumist. Kohe sissekäigu lähedal ootas esimene show - merilõvide esinemine suures mereveebasseinis. Merilõvid on suhteliselt tursked sellid ja neilt vähemalt maapinnal eriliselt nõtket või graatsilist liikumist ei oskaks oodata. Aga mu arvamus oli täiesti vale - loomad tegid sujuvalt ja erilise kergusega kõiksugu trikke.















Järgmiseks gorillade puuri kaudu pingviinideni. Pingviinidele oli ehitatud mini-Antarktika, üsna tõetruu elupaik, kus kõigele lisaks oli jahe temperatuur ning sadas lund.

















Pingviinide majas olid ka lunnid:




Edasi suundusime delfiinide etenduse suunas ja teel sinna möödusime muidugi kõiksugu erinevatest loomadest.

Kas siin on kirpe?


Yo I'm cool


Murul poseeris huvitav lind (lõuna-kroonkurg) :




Pargis oli ka kaks tiigrit, neist üks haruldase valge värvusega. Võimsad elukad on üles kasvatatud tsirkuse jaoks, ent nende omanik loovutas loomad Loro Pargile.







Nom!


Delfiinide showd olin varem näinud muuhulgas Särkänniemis ja selles mõttes midagi väga uut Loro Pargi variant ei pakkunud. Loomulikult kõrgeid hüppeid ja uskumatut vee-akrobaatikat, see on ütlematagi selge.


Good-bye and thanks for all the fish!





















Järgmine etendus - mõõkvaalade ehk orcade show seisnes põhimõtteliselt selles, et osa publikust kasteti korduvalt märjaks. Meie istusime kõrgemal ja muhelesime habemesse, et õige vaatekoha olime valinud. Loomulikult madalamal istujaid hoiatati ette, aga ilmselt seda peale paiskuvat veekogust ei osanud neist keegi ette kujutada, muidu oleksid nad kindlasti kohta vahetanud.

Selline on täismõõdus mõõkvaal, massiivne.


Peotäis kalu








Hüpe ...


.. ja plärts!


Vahelduseks loomadele sai nautida ka taimeriigi esindajate rikkalikust mitmekesisusest - pargis oli nimelt oma orhideeaed.








Krokodill Gena on vist taimetoitlane, sest ta hambavahed on rohelised..


Pantril oli üliarmas poeg


Ja ema vaatas külastajaid leebe "ma žöön žu ää"-pilguga




Päeva viimase etenduse pidasid meile papagoid.






Ja pargis tatsas jällegi vabalt huvitavaid linde (neitsikurg):


Eelviimasena, enne akvaariumi külastasime Katandra Treetopsi. See on hiigelsuur ala, mis on üleval kõrgustes kaetud võrguga ning kus nii linnud kui ka külastajad võivad vabalt ringi liikuda.

Ronkkakaduu




Paarike






Teemanttuvid






Riisilind




Ja päeva lõpetuseks akvaarium.







Nii oligi. Kokku lugesin sellest postitusest 68 pilti. Kui see ei ole rekord, siis igatahes sellele väga lähedal. Ent nüüd ma pean jälle mõned päevad vahet ja siirdun järgmiste piltideni. Nagu varem juba öeldud sai, rentisime kolmeks päevaks auto ja uurisime saare erinevaid paiku omal käel.