Olen nüüd pidulikult ja ametlikult seagripi vastu vaktsineeritud. Mul on selle kohta paber ja puha. Ja õlavars mõnevõrra hell. Igatahes minuarust on mõistlik end vaktsineerida - hoiad ühte karmi tõppe haigestumise riski endast eemal ning välistad selle, et võiksid grippi kellelegi edasi kanda. See on minu panus seagripi leviku peatamiseks.
Varem on ka pakutud vaktsiine nn hooajagripi vastu ja neid ma pole kunagi vajalikuks pidanud. Ent peale seda, kui paar aastat tagasi ühe gripi läbi põdesin, on mu arvamus hakanud muutuma. See oli nimelt ikka räigelt kurnav. Esiteks kõikus mul viis päeva palavik 37 ja 39 kraadi vahel - palavik tõusis pea- ja lihasevalu saatel ning langes meeletu higistamise abil - ja seda umbes kolm korda ööpäevas. Paari päeva möödudes olin omadega nii läbi, et valmistasin voodist tõusmise ja wc-sse mineku jaoks end vaimselt mitu tundi ette. Viiendal päeval, kui kraadiklaas järjekordselt 39 peale ronis ning pea lõhkus valutada (ning ma ei olnud mitu päeva suutnud midagi süüa), olin vaimselt ja füüsiliselt totaalne õnnetusehunnik. Hädine ja nutune.
Sellist asja enam vabatahtlikult korrata ei sooviks.
Teine päevakohane teema on külm ilm. Juhututtavat kohates võib kohe teha juttu ilmast, ei pea small talki teemadega pead vaevama. Näiteks üks kohmab, et väga kõva pakane on ja teine vastu, et jah, kaua võib! Ja kõik on rahul.
Ma ise olen suhteliselt hästi sel talvel külma vastu varustatud. Ma nimelt tegin väga põhjapaneva otsuse osta endale poolvillased retuusid. Kuigi ma ei suuda kannatada seda, et teksade all on mingid lisapüksid - suhteliselt ebamugav värk - olen ma siiski eriti rahul sellega, et külm mind ära ei võta. Vähemalt mitte selle kolme minuti jooksul, mida ma veedan väljas rongi oodates või rongi pealt kontorisse kimades. Kuigi ma ei suuda ära oodata seda päeva, kui väljas on 40 kraadi praegusest soojem.
kolmapäev, 27. jaanuar 2010
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Miks broadsheet on keeruline ehk kuidas ma ajalehti lugesin
Eelmisel nädalal mõtlesin, et hakkan ka haritud inimeseks. Ja ühe haritud inimese kriteerium, vähemalt Soomes, on asjaliku päevalehe lugemine. Ja seda loomulikult paberilt, internetiversioon võib paberlehte täiendada.
Seni on mu lugemisharjumused piirdunud päevas umbes 10 korda HS.fi (Helsingin Sanomat online) -portaalis käimisega. Esiteks hommikul kodus enne tööle minekut, teiseks rongis loksudes mobiiltelefoni kaudu ja lisaks paar korda tööpäeva jooksul. Sama kordub töölt koju tulles - rongis mobiiliga internetti ning õhtul kodus teen hs.fi lahti läptopi ekraanil. Nii et suhteliselt hästi olen enda arvates uudistega kursis.
Paberleht tuleb meile ka koju. Töökoha värk - ja seega tasuta. Aga sellega on lood kahjuks nii, et iga õhtu kannan ma lehe postkastist esiku kapi peale ja siis kui sinna on piisav kuhi moodustunud, siirdan lehed vanapaberiprükkarisse. Häbilugu eks. Mul on nimelt probleem selle paganama broadsheet-formaadiga. See tähendab, et leht on laiali laotatuna umbes sama suur nagu meie köögilaud. Näiteks Postimees ja EPL peaksid minu mäletamist mööda olema tabloid-formaadis - sellise lehe võid võtta ilusti diivanile või bussi ja seal seda sirvida. Broadsheediga nii ei ole. Kui see sohvale endale sülle laiali laotada, siis ma ei näe, mis lehe kaugeimas nurgas kirjas on. Pealegi leht laguneb tükkideks, kuna ei ole keskelt kinnitatud. On lihtsalt sellised suured lahtised paberitükid. Broad sheets. Laiad lehed.
Köögilauda ma ei kasuta. Vähemalt lugemiseks mitte. Köögilaual on puuviljakauss ja Euroopa-küsimustemäng ja sinna ei saa lehte seega korralikult laiali laotada. Eriti kuna asi kisub tihti selliseks, et nii kui lehe avad, jalutab sinna peale keegi kassidest ja ei lase lehekülge keerata. Seega olen harrastanud lehelugemist nii sohval (suht ok, kuigi ajaleht valgub osaliselt põlvede vahele) kui voodil (õnnestub suht normaalselt nii, et külitad omal voodipoolel ja laotad lehe teisele poolele laiali). Kui ma õigesti mäletan, siis esmaspäevase ja teisipäevase lehe ma lugesin kenasti läbi. Ehk siis sirvisin. Lugesin ehk 1-2 artiklit. Pooled asjadest olid juba interneti kaudu tuttavad (kuna ma sealtkaudu lugemist ära ei lõpetanud) ja teine pool mulle lihtsalt ebahuvitav.
Aga kasu oli ka! Nimelt oli ühel päeval lehes juttu arenguvestlusest. Terve suur lehekülg. Ja järgmine päev ma tööl rääkisin sellest ja teised olid ka lugenud ja kohe oligi hirmus tark tunne - et näe on millest rääkida. Ja oma arenguvestluse (neljapäeval) tegin ka hirmus positiivses meeleolus ära. Järgmisel nädalal siis muide näeb, missuguseid asju mulle eesmärkideks on vestlusest üles kirjutatud. Ma nimelt ei mäleta enam, milles kõiges me kokku leppisime :)
Aga lehelugemisest - edasi läks kehvemalt. Mul on mingi hämar ettekujutus, et lugesin vist ka emba-kumba: kolmapäevast või neljapäevast lehte. Aga peale seda null. No ei jaksanud. Projekt kukkus läbi eks. Kuni täna - üllatus-üllatus - sirvisin läbi nii tänase kui ka pühapäevase lehe! Ehk siis võib-olla ikka midagi jäi sellest eksperimendist mulle külge ka..
Muide ühe kolleegiga rääkisin sellest. Et mismoodi inimesed meediat kasutavad. Tema loeb näiteks iga päev paberlehte ja teeb seda rahulikult ja mõnuga. Ajalehe internetilehele ta satub ehk üksikud korrad kuus. Ja ta veel küsis retooriliselt, et miks ta sinna peaks minema :O
Seni on mu lugemisharjumused piirdunud päevas umbes 10 korda HS.fi (Helsingin Sanomat online) -portaalis käimisega. Esiteks hommikul kodus enne tööle minekut, teiseks rongis loksudes mobiiltelefoni kaudu ja lisaks paar korda tööpäeva jooksul. Sama kordub töölt koju tulles - rongis mobiiliga internetti ning õhtul kodus teen hs.fi lahti läptopi ekraanil. Nii et suhteliselt hästi olen enda arvates uudistega kursis.
Paberleht tuleb meile ka koju. Töökoha värk - ja seega tasuta. Aga sellega on lood kahjuks nii, et iga õhtu kannan ma lehe postkastist esiku kapi peale ja siis kui sinna on piisav kuhi moodustunud, siirdan lehed vanapaberiprükkarisse. Häbilugu eks. Mul on nimelt probleem selle paganama broadsheet-formaadiga. See tähendab, et leht on laiali laotatuna umbes sama suur nagu meie köögilaud. Näiteks Postimees ja EPL peaksid minu mäletamist mööda olema tabloid-formaadis - sellise lehe võid võtta ilusti diivanile või bussi ja seal seda sirvida. Broadsheediga nii ei ole. Kui see sohvale endale sülle laiali laotada, siis ma ei näe, mis lehe kaugeimas nurgas kirjas on. Pealegi leht laguneb tükkideks, kuna ei ole keskelt kinnitatud. On lihtsalt sellised suured lahtised paberitükid. Broad sheets. Laiad lehed.
Köögilauda ma ei kasuta. Vähemalt lugemiseks mitte. Köögilaual on puuviljakauss ja Euroopa-küsimustemäng ja sinna ei saa lehte seega korralikult laiali laotada. Eriti kuna asi kisub tihti selliseks, et nii kui lehe avad, jalutab sinna peale keegi kassidest ja ei lase lehekülge keerata. Seega olen harrastanud lehelugemist nii sohval (suht ok, kuigi ajaleht valgub osaliselt põlvede vahele) kui voodil (õnnestub suht normaalselt nii, et külitad omal voodipoolel ja laotad lehe teisele poolele laiali). Kui ma õigesti mäletan, siis esmaspäevase ja teisipäevase lehe ma lugesin kenasti läbi. Ehk siis sirvisin. Lugesin ehk 1-2 artiklit. Pooled asjadest olid juba interneti kaudu tuttavad (kuna ma sealtkaudu lugemist ära ei lõpetanud) ja teine pool mulle lihtsalt ebahuvitav.
Aga kasu oli ka! Nimelt oli ühel päeval lehes juttu arenguvestlusest. Terve suur lehekülg. Ja järgmine päev ma tööl rääkisin sellest ja teised olid ka lugenud ja kohe oligi hirmus tark tunne - et näe on millest rääkida. Ja oma arenguvestluse (neljapäeval) tegin ka hirmus positiivses meeleolus ära. Järgmisel nädalal siis muide näeb, missuguseid asju mulle eesmärkideks on vestlusest üles kirjutatud. Ma nimelt ei mäleta enam, milles kõiges me kokku leppisime :)
Aga lehelugemisest - edasi läks kehvemalt. Mul on mingi hämar ettekujutus, et lugesin vist ka emba-kumba: kolmapäevast või neljapäevast lehte. Aga peale seda null. No ei jaksanud. Projekt kukkus läbi eks. Kuni täna - üllatus-üllatus - sirvisin läbi nii tänase kui ka pühapäevase lehe! Ehk siis võib-olla ikka midagi jäi sellest eksperimendist mulle külge ka..
Muide ühe kolleegiga rääkisin sellest. Et mismoodi inimesed meediat kasutavad. Tema loeb näiteks iga päev paberlehte ja teeb seda rahulikult ja mõnuga. Ajalehe internetilehele ta satub ehk üksikud korrad kuus. Ja ta veel küsis retooriliselt, et miks ta sinna peaks minema :O
esmaspäev, 18. jaanuar 2010
Kolmekuningapäeval
Kuna midagi uut ja märkimisväärset pole juhtunud, siis tuleb pöörduda arhiivide poole. Mul on mõningaid pilte jaanuari algusest, mis ei ole veel blogivalgust näinud.
Kolmekuningapüha ehk loppiainen oli siin vaba päev. Hommikune ilmateade andis väikest päikesepaiste lootust, nii et hoidsime pöialt, pakkisime end sisse ja suundusime lumise ümbruskonnaga tutvuma.
Kohe mainin ära, et päikest ei olnud, kui selline kahvaturoosalt hahetav taevavõlv välja arvata. Ausalt öeldes midagi muud märkimisväärset ka ei olnud. Linnud säästsid kõva pakasega energiat ja püsisid peidus. Nägin vist paari musträstast ja rasvatihaseid kõrgel puuladvas säutsumas. Soov oli suur värvikaid siidisabasid näha - nad liiguvad talviti ühelt marjapõõsalt teisele - nii et viimases lootuses tegime tiiru lähiümbruse pihlakate juurde. No ei miskit. Peab vist ikka täpsemalt teadma, kus mingeid linde üldse elutseb.
Aga see-eest oli lund, kõvasti! Tegime väikese off-road põike ja leidsime end kaljudelt põlvini lumes sumpamas. Siin ka mõningaid ülesvõtteid sellest päevast.
Kolmekuningapüha ehk loppiainen oli siin vaba päev. Hommikune ilmateade andis väikest päikesepaiste lootust, nii et hoidsime pöialt, pakkisime end sisse ja suundusime lumise ümbruskonnaga tutvuma.
Kohe mainin ära, et päikest ei olnud, kui selline kahvaturoosalt hahetav taevavõlv välja arvata. Ausalt öeldes midagi muud märkimisväärset ka ei olnud. Linnud säästsid kõva pakasega energiat ja püsisid peidus. Nägin vist paari musträstast ja rasvatihaseid kõrgel puuladvas säutsumas. Soov oli suur värvikaid siidisabasid näha - nad liiguvad talviti ühelt marjapõõsalt teisele - nii et viimases lootuses tegime tiiru lähiümbruse pihlakate juurde. No ei miskit. Peab vist ikka täpsemalt teadma, kus mingeid linde üldse elutseb.
Aga see-eest oli lund, kõvasti! Tegime väikese off-road põike ja leidsime end kaljudelt põlvini lumes sumpamas. Siin ka mõningaid ülesvõtteid sellest päevast.
pühapäev, 17. jaanuar 2010
Hoogne jaanuar
Nädal on kiirelt mööda vuhisenud. Mulle tundub, et ma alustan oma blogipostitusi väga tihti selle sama lausega. Aga no mis teha, kui olen korra juba sellise lööva ja paika pidava lause välja mõelnud.
Igatahes käed on olnud jälle tööd täis. Paar-kolm õhtut olen pidanud mingeid asju ka kodus nokitsema ja mõnel hommikul seitsmeks tööle ronima. Nädalavahetuseks suutsin seetõttu koguda endale korraliku unevõla. Peale üheksatunnist ööund võtsingi eile sellele lisaks veel päeval paaritunnise uinaku. Mõnus!
Vahel on töö täiesti mõttetu. Kolmapäeval veetsin kaks tundi kliendikohtumisel, kus terve aja tõestasime kliendile seda, et tasub ikka meiega koostööd teha. Oleme nii tõhusad ja head, pudrumäed ja piimajõed eks. Ja tulemus oli see, et peale seda pikka jahumist ja ajupesu tõdes klient, et teevad ikkagi vastupidi meie soovile. Väga mõtekas ja motiveeriv värk!
Aga vaat tuleval nädalal on mul jälle arenguvestlus. Jälle! Ma ei jõua ausalt öeldes enam areneda, keegi peab ju tööd ka tegema. Pealegi areng tähendab lihtsalt seda, et sulle antakse mingeid uusi projekte või väljakutseid, aga oma vanad tööülesanded pead ka ära tegema. Ja kuna majanduslik seis on mis on, siis palka juurde ei saa. Võib muidugi olla, et mul ei ole õigus. Sellest täpsemalt nädala pärast.
Kõige tipuks lendasin ma nende libedate ja lumiste ilmade tõttu lõpuks küljeli. Noh eks see pidigi juhtuma, tõenäosus ju alt ei vea, sest umbes 50 korral olen libastumise järel imekombel püsti jäänud. Aga seda ma ei osanud üldse oodata, et küljeli ma käntsatan kontoris. Tulin ühel hommikul reipalt (ok, kirjanduslik liialdus, tulin tegelikult uimerdades) tööle, panin arvuti tööle, võtsin mantli seljast ja hakkasin seda nagisse viima. Äkki viuh, parem jalalaba paindus alt ära, vasakuga ka enam tuge ei saanud ja sõitsin põlv ees lauasahtlitele sisse. Õnneks need olid sellised ratastega, nii et väga kõva matsu sealt ei saanud. Mantel lendas kuhugi kaugemale. Istusin seal siis imestades pooleldi põlvedel ja kuulsin kolleegi häält selja tagant "ee.. kas said väga haiget?" Siis tuli mulle muidugi peale hüsteeriline naer :D Haiget ei saanud, aga päris üllatav oli!
Nädala õpetussõnad: tuleb traktorpõhjaga saapaid kanda.
Igatahes käed on olnud jälle tööd täis. Paar-kolm õhtut olen pidanud mingeid asju ka kodus nokitsema ja mõnel hommikul seitsmeks tööle ronima. Nädalavahetuseks suutsin seetõttu koguda endale korraliku unevõla. Peale üheksatunnist ööund võtsingi eile sellele lisaks veel päeval paaritunnise uinaku. Mõnus!
Vahel on töö täiesti mõttetu. Kolmapäeval veetsin kaks tundi kliendikohtumisel, kus terve aja tõestasime kliendile seda, et tasub ikka meiega koostööd teha. Oleme nii tõhusad ja head, pudrumäed ja piimajõed eks. Ja tulemus oli see, et peale seda pikka jahumist ja ajupesu tõdes klient, et teevad ikkagi vastupidi meie soovile. Väga mõtekas ja motiveeriv värk!
Aga vaat tuleval nädalal on mul jälle arenguvestlus. Jälle! Ma ei jõua ausalt öeldes enam areneda, keegi peab ju tööd ka tegema. Pealegi areng tähendab lihtsalt seda, et sulle antakse mingeid uusi projekte või väljakutseid, aga oma vanad tööülesanded pead ka ära tegema. Ja kuna majanduslik seis on mis on, siis palka juurde ei saa. Võib muidugi olla, et mul ei ole õigus. Sellest täpsemalt nädala pärast.
Kõige tipuks lendasin ma nende libedate ja lumiste ilmade tõttu lõpuks küljeli. Noh eks see pidigi juhtuma, tõenäosus ju alt ei vea, sest umbes 50 korral olen libastumise järel imekombel püsti jäänud. Aga seda ma ei osanud üldse oodata, et küljeli ma käntsatan kontoris. Tulin ühel hommikul reipalt (ok, kirjanduslik liialdus, tulin tegelikult uimerdades) tööle, panin arvuti tööle, võtsin mantli seljast ja hakkasin seda nagisse viima. Äkki viuh, parem jalalaba paindus alt ära, vasakuga ka enam tuge ei saanud ja sõitsin põlv ees lauasahtlitele sisse. Õnneks need olid sellised ratastega, nii et väga kõva matsu sealt ei saanud. Mantel lendas kuhugi kaugemale. Istusin seal siis imestades pooleldi põlvedel ja kuulsin kolleegi häält selja tagant "ee.. kas said väga haiget?" Siis tuli mulle muidugi peale hüsteeriline naer :D Haiget ei saanud, aga päris üllatav oli!
Nädala õpetussõnad: tuleb traktorpõhjaga saapaid kanda.
kolmapäev, 13. jaanuar 2010
Ennustan aastat 2010!
Igasugused ennustamisviisid on üks hullem kui teine - ja tulemuste poolest väheusutavad. Aga siin on nüüd siiski üks eriliselt hea viis ennustada aastat 2010! Leidsin selle siit blogist.
Reeglid on järgmised: tuleb mängida oma muusikaprogrammist shuffle-meetodil järjest suvalisi laule. Ja siis vastata nende sõnade abil järgmistele küsimustele.
Ma jätsin paar kohta oma blogist välja, kuna laul ei sobinud kuidagi ja tuli mingi mõttetu jamps välja. Aga siin muidu minu vastused:
1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
ABBA - Take A Chance On Me
"If you change your mind
I'm the first in line
Honey, I'm still free
Take a chance on me"
Mis ma oskan kosta, innukas laul..
2. Aasta 2010 põhiülesanne
Wilson Phillips - Hold On
"Don't you know things can change
Things'll go your way
If you hold on for one more day"
Eks ta ole, päev korraga ja siis millalgi läheb paremaks :) Tüüpiline enesepettuse mantra :D
4. Rahaasjad aastal 2010
Vennaskond - Kõik On Hea
"Ahh
Vaevata
Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Jah kõik on hea, kõik on hea"
Jess!
5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Green Day - Pulling Teeth
"I'm all busted up
Broken bones and nasty cuts
Accidents will happen
But this time I can't get up"
Huu, see on päris jube. Peab naabritel silma peal hoidma!
6. Kodu aastal 2010
The Beatles - Being For The Benefit Of Mister Kite
"For the benefit of Mr. Kite
there will be a show tonight on trampoline
The Hendersons will all be there
late of Pablo Fanques' fair, what a scene"
Minu kodu on tsirkus või?
7. Armastus aastal 2010
Boyzone - Father And Son
"It's not time to make a change
Just relax, take it easy
You're still young, that's your fault
There's so much you have to know"
Take it easy jee.
8. Tervis aastal 2010
Staind - It's Been A While
"It's been a while
Since I could
Hold my head up high"
See ei ennusta head. Et nagu olengi liiga pikalt terve olnud või?
11. Reisid aastal 2010
Green Day - Longview
"Bite my lip and close my eyes
Take me away to paradise
I'm so so damn bored I'm going blind
And I smell like shit"
See on ju minu tüüpiline mõte 365 päeval aastas. Ainult et keegi ei tule mind paradiisisaarele viima, ise peab orgunnima ja plekkima..
12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010
James Blunt - Same Mistake
"I'm not calling for a second chance,
I'm screaming at the top of my voice.
Give me reason but don't give me choice,
'Cause I'll just make the same mistake again."
Hmm, mingid korduvad vead. Näen vaimusilmis peaga vastu seina jooksmist, jälle uuesti ja uuesti. Ehk siis miski ei muutu tööalaselt aastast 2009? :D
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010
Black Eyed Peas - Disco Club
"Monday at the disco club
Tuesday at the disco club
Wednesday at the disco club
Thursday at the disco club
Friday at the disco club
Saturday at the disco club
Sunday at the disco club
Every day's the disco club
See us at the disco club
See you at the disco club"
Näeme siis .. mis te arvate kus?
14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010
The Beatles - Here Comes The Sun
"Here comes the sun, do do do do
Here comes the sun, and I say
It's all right"
See päike on tõepoolest üks väga salajane protsess, mida ma ise ei tunneta.
15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks
Minnie Riperton - Loving You
"Loving you is easy 'cause you're beautiful,
and every day of my life is filled with loving you."
Lõpp hea, kõik hea!
Tehke järgi!
Reeglid on järgmised: tuleb mängida oma muusikaprogrammist shuffle-meetodil järjest suvalisi laule. Ja siis vastata nende sõnade abil järgmistele küsimustele.
Ma jätsin paar kohta oma blogist välja, kuna laul ei sobinud kuidagi ja tuli mingi mõttetu jamps välja. Aga siin muidu minu vastused:
1. Kuhu ma olen jõudnud aasta 2010 alguseks?
ABBA - Take A Chance On Me
"If you change your mind
I'm the first in line
Honey, I'm still free
Take a chance on me"
Mis ma oskan kosta, innukas laul..
2. Aasta 2010 põhiülesanne
Wilson Phillips - Hold On
"Don't you know things can change
Things'll go your way
If you hold on for one more day"
Eks ta ole, päev korraga ja siis millalgi läheb paremaks :) Tüüpiline enesepettuse mantra :D
4. Rahaasjad aastal 2010
Vennaskond - Kõik On Hea
"Ahh
Vaevata
Mul pole tõesti miskit kaevata
Kõik tuleb kätte ilma vaevata
Jah kõik on hea, kõik on hea"
Jess!
5. Sugulased ja naabrid 2010. aastal
Green Day - Pulling Teeth
"I'm all busted up
Broken bones and nasty cuts
Accidents will happen
But this time I can't get up"
Huu, see on päris jube. Peab naabritel silma peal hoidma!
6. Kodu aastal 2010
The Beatles - Being For The Benefit Of Mister Kite
"For the benefit of Mr. Kite
there will be a show tonight on trampoline
The Hendersons will all be there
late of Pablo Fanques' fair, what a scene"
Minu kodu on tsirkus või?
7. Armastus aastal 2010
Boyzone - Father And Son
"It's not time to make a change
Just relax, take it easy
You're still young, that's your fault
There's so much you have to know"
Take it easy jee.
8. Tervis aastal 2010
Staind - It's Been A While
"It's been a while
Since I could
Hold my head up high"
See ei ennusta head. Et nagu olengi liiga pikalt terve olnud või?
11. Reisid aastal 2010
Green Day - Longview
"Bite my lip and close my eyes
Take me away to paradise
I'm so so damn bored I'm going blind
And I smell like shit"
See on ju minu tüüpiline mõte 365 päeval aastas. Ainult et keegi ei tule mind paradiisisaarele viima, ise peab orgunnima ja plekkima..
12. Karjäär, firma areng, uued kohustused aastal 2010
James Blunt - Same Mistake
"I'm not calling for a second chance,
I'm screaming at the top of my voice.
Give me reason but don't give me choice,
'Cause I'll just make the same mistake again."
Hmm, mingid korduvad vead. Näen vaimusilmis peaga vastu seina jooksmist, jälle uuesti ja uuesti. Ehk siis miski ei muutu tööalaselt aastast 2009? :D
13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2010
Black Eyed Peas - Disco Club
"Monday at the disco club
Tuesday at the disco club
Wednesday at the disco club
Thursday at the disco club
Friday at the disco club
Saturday at the disco club
Sunday at the disco club
Every day's the disco club
See us at the disco club
See you at the disco club"
Näeme siis .. mis te arvate kus?
14. Saladused, aga ka protsessid minu alateadvuses, mida ise ei tunneta, aastal 2010
The Beatles - Here Comes The Sun
"Here comes the sun, do do do do
Here comes the sun, and I say
It's all right"
See päike on tõepoolest üks väga salajane protsess, mida ma ise ei tunneta.
15. Kuhu olen jõudnud aasta 2010 lõpuks
Minnie Riperton - Loving You
"Loving you is easy 'cause you're beautiful,
and every day of my life is filled with loving you."
Lõpp hea, kõik hea!
Tehke järgi!
neljapäev, 7. jaanuar 2010
Korraline hooldus
Täna rääkisime tööl jälle naissoost tiimikaaslastega, et peaks ikka enda eest rohkem hoolitsema. Tavaliselt tuleb meil see sama teema esile teatud vaheaegadega. Näiteks siis kui keegi loeb ajakirjast juttu "uusi moetrende tööriietuses" või midagi taolist.
Üks kolleeg ohkis, et peaks küünte eest hoolt kandma ja korraliku maniküüri tegema. Teine jälle kurtis, et ei viitsi tööriietusse panustada - et tõmbab iga päev pükskostüümi selga, kuna see on nii lihtne. Ainult mingi topp alla ja valmis.
Ma olen mõlemiga väga nõus, kuna minu stabiilne tööunivorm on teksad ja mingi kampsun. Maniküürist ei hakka rääkimagi, kuna juba igapäevane kreemitamine käib vahel ülejõu (ja mul on kõige tipuks talviti nii kuiv nahk, et juba ühe kreemikorra vahele jätmine annab tunda hirmsa sügelemisena - nii et ma ei pea ainult ilu pärast kreemi kasutama).
Aga täna ma võtsin õppust! Uurisin netist paari inspireerivat stiiliblogi, mis keskenduvad just tööriietusele ning panin häid ideid kõrva taha. Ning homseks kliendikohtumiseks mõtlesin riided valmis - ja olen nendega päris rahul. Aga see ei ole veel kõik!
Mul on kapis mõned püksid, mille kandmiseks ma peaksin olema nii umbes seitse kilo kergem. Alustasin selle eesmärgini pürgimist tunnise jalutuskäiguga lumises ümbruskonnas ja kõrval asuvas metsatukas. Ja ikka ei ole veel kõik!
Peale metsast tulekut tegin peale kiiret dušši veel korraliku näohoolduse! Mul on sügisesest spa-visiidist veel järel pisikesi näidispurgikesi, nii et järjest läks näkku puhastav tooner, kaerakoorija ning savimask. Kõige lõpuks hea rasvane kreem. Ja kui mul veel indu jätkub, siis lakin küüned ka ära. Wou eks. See tegelikult eeldab seda, et mu kapis kopitavad küünelakipurgid ei ole veel ära kuivanud..
Vot ja peale sellist operatsiooni võingi jälle südametunnistuspiinad järgmiseks pooleks aastaks unustada .. või kuidas?
Üks kolleeg ohkis, et peaks küünte eest hoolt kandma ja korraliku maniküüri tegema. Teine jälle kurtis, et ei viitsi tööriietusse panustada - et tõmbab iga päev pükskostüümi selga, kuna see on nii lihtne. Ainult mingi topp alla ja valmis.
Ma olen mõlemiga väga nõus, kuna minu stabiilne tööunivorm on teksad ja mingi kampsun. Maniküürist ei hakka rääkimagi, kuna juba igapäevane kreemitamine käib vahel ülejõu (ja mul on kõige tipuks talviti nii kuiv nahk, et juba ühe kreemikorra vahele jätmine annab tunda hirmsa sügelemisena - nii et ma ei pea ainult ilu pärast kreemi kasutama).
Aga täna ma võtsin õppust! Uurisin netist paari inspireerivat stiiliblogi, mis keskenduvad just tööriietusele ning panin häid ideid kõrva taha. Ning homseks kliendikohtumiseks mõtlesin riided valmis - ja olen nendega päris rahul. Aga see ei ole veel kõik!
Mul on kapis mõned püksid, mille kandmiseks ma peaksin olema nii umbes seitse kilo kergem. Alustasin selle eesmärgini pürgimist tunnise jalutuskäiguga lumises ümbruskonnas ja kõrval asuvas metsatukas. Ja ikka ei ole veel kõik!
Peale metsast tulekut tegin peale kiiret dušši veel korraliku näohoolduse! Mul on sügisesest spa-visiidist veel järel pisikesi näidispurgikesi, nii et järjest läks näkku puhastav tooner, kaerakoorija ning savimask. Kõige lõpuks hea rasvane kreem. Ja kui mul veel indu jätkub, siis lakin küüned ka ära. Wou eks. See tegelikult eeldab seda, et mu kapis kopitavad küünelakipurgid ei ole veel ära kuivanud..
Vot ja peale sellist operatsiooni võingi jälle südametunnistuspiinad järgmiseks pooleks aastaks unustada .. või kuidas?
esmaspäev, 4. jaanuar 2010
Talvine Vantaankoski
Eilne pakaseline päev viis meid lühikesele pildistamisretkele Vantaankoski kanti. Lühidale seetõttu, et pagana külm oli. Mis sest, et mul olid jõulukingiks saadud villased sokid jalas. Kraade oli vist umbes -15 ringis, päike pilvede taga peidus ning taevast tuli vähest lund.
Ent kose ümbruses oli paksult lund! Tõeliselt muinasjutuline talvemaa. Kui kitsaid lumme tambitud teerajakesi poleks olnud, oleksime pidanud põlvini lumes sumpama.
Lund oli paksult nii kõnniteedel kui piknikupinkidel.
Lumi moodustas ka taimedele kauneid valgeid katteid ja mütsikesi.
Jõgi oli osaliselt jäätunud, ent tugevama voolu kohal loomulikult veel lahti. Pruunikas vesi keerles valgete jää ja lume kuhilate vahel.
Jõe ülajooksul oli vesi rahulik ning kergelt aurav. Veepinnal justkui hõljusid kohevad lumekuhilad.
Jõe teisel poolel olid üksildased majavaremed.
Ilus oli. Ja nüüd kui tööl tagasi oleme, on päevasel ajal suhteliselt keeruline midagi muud kui kontoriaknast paistvat vaadata*, nii et peab neid harvu hetki nautima (ning muidugi jäädvustama :)).
*Täna hommikul oli selleks muidugi 10-15 päästeteeninduse autot, kes meie kõrvalehitisse ramminud rongi tõttu piibitades kohale sõitsid.
Ent kose ümbruses oli paksult lund! Tõeliselt muinasjutuline talvemaa. Kui kitsaid lumme tambitud teerajakesi poleks olnud, oleksime pidanud põlvini lumes sumpama.
Lund oli paksult nii kõnniteedel kui piknikupinkidel.
Lumi moodustas ka taimedele kauneid valgeid katteid ja mütsikesi.
Jõgi oli osaliselt jäätunud, ent tugevama voolu kohal loomulikult veel lahti. Pruunikas vesi keerles valgete jää ja lume kuhilate vahel.
Jõe ülajooksul oli vesi rahulik ning kergelt aurav. Veepinnal justkui hõljusid kohevad lumekuhilad.
Jõe teisel poolel olid üksildased majavaremed.
Ilus oli. Ja nüüd kui tööl tagasi oleme, on päevasel ajal suhteliselt keeruline midagi muud kui kontoriaknast paistvat vaadata*, nii et peab neid harvu hetki nautima (ning muidugi jäädvustama :)).
*Täna hommikul oli selleks muidugi 10-15 päästeteeninduse autot, kes meie kõrvalehitisse ramminud rongi tõttu piibitades kohale sõitsid.
pühapäev, 3. jaanuar 2010
2009 blogistatistikat
Selge see, et mul ei ole mingi tipp-blogi, mida külastaks tuhanded inimesed päevas. Pigem selline pisike iseendale ja sõpradele-tuttavatele mõeldud hobi, mille aadressi ma ei ole tegelikult eriti kuskil jaganud. Siiski näiteks otsingumootorite kaudu satub siia ka muid juhuslikke külastajaid.
Nojah aitab jamast, siin siis natuke 2009 aasta blogistatistikat (Google Analytics).
Postitusi oli aastas kokku 140. See on ju tegelikult päris palju, üks postitus 2,6 päeva peale, kui ma õigesti arvutasin. 2008. aastal oli postitusi vaid 86. Parim kuu on selles osas olnud juuli, kus ma olen välja paisanud lausa 15 teksti. Kohe näha, et mul on puhkus olnud.
Kokku aastas on blogise tehtud üle 3300 visiidi (+86% vs 2008) ning seda üle 1600 unikaalse külastaja poolt. Või no tõenäoliselt on unikaalseid külastajaid hulga vähem, kuna samad inimesed kasutavad erinevaid arvuteid ja brausereid ning eemaldavad cookie'sid. Aga no vähemalt mingi mõõdik on olemas. Ja 1600 on tegelikult päris vähe :) Ent siiski paarsada protsenti rohkem kui 2008 aastal.
Külastajad on 2009. aastal tulnud blogisse peamiselt Eestist, Soomest ja Austraaliast (tean küll kes! :)) ja veel mitmest-setmest muust riigist.
Ligi pooled külastajatest on sattunud blogisse vaid korra. Suurim osa külastajatest käib siin aastas vahemikus 26-200 korda.
Ligikaudu 20% visiitidest on tulnud otse minu blogisse. Üle poole teistelt lehekülgedelt linkide kaudu ning veel 20% otsingumootoritest. Võrreldes 2008. aastaga on otse tulijate osa vähenenud.
Populaarseimad otsingusõnad on maris jahub ja marisjahub - ehk siis peaaegu nagu oleks otse blogisse tulnud :) Edasi aga tulevad otsingusõnad nagu assoorid, stiiliblogi, delfiinid, seurasaari, terves kehas terve vaim, aeroobsed sammud, piparkoogimaja, võremoodulid, aiaprojekt jne.
Huvitavaimad otsingusõnad on minuarust järgmised: millised on getod, kolm kitse, vannikardina, ei no tere tali, juuksur maris paidest, jänku jussi perepilt, kas keegi on suuvett alla, mandlikook laeval, manuaali ümberehitus automaadiks, meeldivat aroomi koju, nelja seina vahel passimine, postkaardid varesest.
Ei hakka selleks aastaks mingeid eesmärke seadma, sest hoian üldiselt blogis tagasihoidlikku joont. Peamine, et olemasolevatel lugejatel ka midagi asjalikku lugeda ja vaadata oleks.
Nojah aitab jamast, siin siis natuke 2009 aasta blogistatistikat (Google Analytics).
Postitusi oli aastas kokku 140. See on ju tegelikult päris palju, üks postitus 2,6 päeva peale, kui ma õigesti arvutasin. 2008. aastal oli postitusi vaid 86. Parim kuu on selles osas olnud juuli, kus ma olen välja paisanud lausa 15 teksti. Kohe näha, et mul on puhkus olnud.
Kokku aastas on blogise tehtud üle 3300 visiidi (+86% vs 2008) ning seda üle 1600 unikaalse külastaja poolt. Või no tõenäoliselt on unikaalseid külastajaid hulga vähem, kuna samad inimesed kasutavad erinevaid arvuteid ja brausereid ning eemaldavad cookie'sid. Aga no vähemalt mingi mõõdik on olemas. Ja 1600 on tegelikult päris vähe :) Ent siiski paarsada protsenti rohkem kui 2008 aastal.
Külastajad on 2009. aastal tulnud blogisse peamiselt Eestist, Soomest ja Austraaliast (tean küll kes! :)) ja veel mitmest-setmest muust riigist.
Ligi pooled külastajatest on sattunud blogisse vaid korra. Suurim osa külastajatest käib siin aastas vahemikus 26-200 korda.
Ligikaudu 20% visiitidest on tulnud otse minu blogisse. Üle poole teistelt lehekülgedelt linkide kaudu ning veel 20% otsingumootoritest. Võrreldes 2008. aastaga on otse tulijate osa vähenenud.
Populaarseimad otsingusõnad on maris jahub ja marisjahub - ehk siis peaaegu nagu oleks otse blogisse tulnud :) Edasi aga tulevad otsingusõnad nagu assoorid, stiiliblogi, delfiinid, seurasaari, terves kehas terve vaim, aeroobsed sammud, piparkoogimaja, võremoodulid, aiaprojekt jne.
Huvitavaimad otsingusõnad on minuarust järgmised: millised on getod, kolm kitse, vannikardina, ei no tere tali, juuksur maris paidest, jänku jussi perepilt, kas keegi on suuvett alla, mandlikook laeval, manuaali ümberehitus automaadiks, meeldivat aroomi koju, nelja seina vahel passimine, postkaardid varesest.
Ei hakka selleks aastaks mingeid eesmärke seadma, sest hoian üldiselt blogis tagasihoidlikku joont. Peamine, et olemasolevatel lugejatel ka midagi asjalikku lugeda ja vaadata oleks.
Headest ja mitte-nii-headest lugemiselamustest
Aastavahetus ja uue aasta esimesed päevad möödusid heade sõprade, rakettide, söögi-joogi ja rahuliku lebotamise seltsis. Paar lühidat ja väga pakaselist käiku õue mahtusid ka nende päevade sisse. Muuhulgas kohalikul künkal kelgutamine oli päris ekstreemne :)
Olen peale viimast visiiti Tallinna ja eestikeelsetesse raamatupoodidesse jõudnud läbi lugeda viimased endale soetatud "Minu ..." -sarja raamatud. (Oleks lingi ka kirjastuse lehele üles pannud, aga järjekindlalt viskab lehekülg mind inglisekeelsele saidile ja ei luba "Eesti keeles"-linki valida. URR!)
Esiteks "Minu Eesti". Ootasin seda raamatut põnevusega, sest olen autori blogi juba pikemat aega lugenud ning sealsed tekstid sisaldavad tihti huvitavaid vaatenurki eesti elu-olule. Viimasel ajal on blogi sisu ja vorm minuarust pisut muutunud, aga see ei olegi hetkel oluline.
Võib-olla olingi enda ootused raamatule nii üles kruttinud, et lugedes ei leidnud enam seda, mida otsisin. Seetõttu jäi mind valitsema ka kergekujuline pettumus. Tegemist oli rohkem looga armumisest, suhetest, iseenese otsimisest (seda viimast on muidugi vist mingil moel kõik "Minu ..." -sarja raamatud) ja autori armastusest kui ebatavalisest (kuid siiski ka tavalisest) eesti naisest. Autor on oma blogis nii terava pilguga, analüütiline ning vaimukas Eesti ja Põhjamaade poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel arutades, et sellist suheteraamatut ei osanudki temalt kohe oodata. Noh, võib-olla raamatu teine osa toobki juba sisse mingi teise liini, eks näis.
Üldiselt oli teksti muidugi hõlbus ja ladus lugeda ning tõlge minuarust väga hea. Ning erinevate persoonide kirjeldamisel on autoril olnud hea anne. Vahel oli selline tunne, et istusid koos raamatu tegelastega sama laua ümber - kuid eks muidugi need kirjeldatavad eestlaslikud jooned on mulle tuttavad. Igas eesti suguvõsas on vist selliseid inimesi, kellest autor kirjutab. Ja häid tähelepanekuid oli ka. Näiteks see, et eestlased on nagu kõndivad puud :)
Järgmiseks võtsin ette "Minu Hispaania". Selle kohta pean kahjuks tõdema, et minu jaoks isiklikult sarja igavaim raamat. Tekst on katkendlik (ilmselt oli ka see lähtekoht, et koostada raamat eraldiseisvatest artiklitest ja päevikutekstidest), erinevaid osasid ei seo peale oma kujutlusvõime palju midagi ning mitmed asjad jäävad lahti seletamata. Kohati on raamatu autor kirjutanud oma mõtetest ja tunnetest väga avameelselt, ent teisalt jälle jätnud lihtsamad liinid avamata. Näiteks kuidas siis hispaania kahtlev ämm hakkas autorit aktsepteerima. Osaliselt lugesin ka ise raamatut kehvasti, hüppasin osadest tekstidest diagonaalis üle. Lauseehitus oli minu jaoks raske ja ebameeldiv, ei olnud rütmi. Tegelikult mulle tundub, et vahel kirjutan ise ka oma blogis samamoodi - võib-olla just seetõttu see mind häiriski :) Ja tekstide juures oli minuarust märgata ka seda, et raamatu alguse tekstid (u 2004 kirjutatud) olid hoopis teisest killast kui lõpu (u 2008 vist) tekstid - viimastes oli jutt palju ladusam ja illustreerivam.
Kohalikest inimestest oleksin tahtnud ehk lugeda rohkemat, sügavuti minekut. Ja sellest raamatu alul väljareklaamitud iseenese leidmisest ma ka väga aru ei saanud. Mulle tundub, et tegelikult oleks kogu asjast saanud hulga parema raamatu (sest sinna minek, enese üles töötamine ja üsna pöörane armulugu jne olid ju ikkagi igati erakordsed), kui peatükid oleks olnud kasvõi näiliselt üksteisega seotud.
Aga neid kahte raamatut lugedes ma ei teadnudki veel, et olin tõelise pärli jätnud viimaseks. Kaia-Kaire Hundi "Minu Nepaal" on üle pika aja üks parim ja mõtlemapanevaim raamat, mida olen lugenud. (Siinkohal peab ka võtma arvesse asjaolu, et ma loen üldiselt ainult ajakirjade artikleid ja üsna vähe raamatuid :))
Mulle meeldis autori ladus kirjutamisstiil. Mulle meeldis tema suhtumine, kus kohalikku eluviisi ei põlastatud, vaid pigem lihtsalt nenditi selle olemasolu. Eriti üllatas mind usust, ajurvedast, mantratest ja muudest hingelistest teemadest kirjutamine. Tavaliselt ma suhtun sellistesse asjadesse kerge üleolevusega, ent seekord autori viis neid asju lihtsalt, siiralt ja omaenda kogemuste kaudu kirjeldada võitis mu südame. See oli realistlik ja ei surunud oma mõtteviisi või arvamust peale. Ja tõesti jäi selline mulje, et autor on oma Nepaalis elatud etappide jooksul inimesena muutunud ja kasvanud. Soovitan soojalt!
Olen peale viimast visiiti Tallinna ja eestikeelsetesse raamatupoodidesse jõudnud läbi lugeda viimased endale soetatud "Minu ..." -sarja raamatud. (Oleks lingi ka kirjastuse lehele üles pannud, aga järjekindlalt viskab lehekülg mind inglisekeelsele saidile ja ei luba "Eesti keeles"-linki valida. URR!)
Esiteks "Minu Eesti". Ootasin seda raamatut põnevusega, sest olen autori blogi juba pikemat aega lugenud ning sealsed tekstid sisaldavad tihti huvitavaid vaatenurki eesti elu-olule. Viimasel ajal on blogi sisu ja vorm minuarust pisut muutunud, aga see ei olegi hetkel oluline.
Võib-olla olingi enda ootused raamatule nii üles kruttinud, et lugedes ei leidnud enam seda, mida otsisin. Seetõttu jäi mind valitsema ka kergekujuline pettumus. Tegemist oli rohkem looga armumisest, suhetest, iseenese otsimisest (seda viimast on muidugi vist mingil moel kõik "Minu ..." -sarja raamatud) ja autori armastusest kui ebatavalisest (kuid siiski ka tavalisest) eesti naisest. Autor on oma blogis nii terava pilguga, analüütiline ning vaimukas Eesti ja Põhjamaade poliitilistel ja ühiskondlikel teemadel arutades, et sellist suheteraamatut ei osanudki temalt kohe oodata. Noh, võib-olla raamatu teine osa toobki juba sisse mingi teise liini, eks näis.
Üldiselt oli teksti muidugi hõlbus ja ladus lugeda ning tõlge minuarust väga hea. Ning erinevate persoonide kirjeldamisel on autoril olnud hea anne. Vahel oli selline tunne, et istusid koos raamatu tegelastega sama laua ümber - kuid eks muidugi need kirjeldatavad eestlaslikud jooned on mulle tuttavad. Igas eesti suguvõsas on vist selliseid inimesi, kellest autor kirjutab. Ja häid tähelepanekuid oli ka. Näiteks see, et eestlased on nagu kõndivad puud :)
Järgmiseks võtsin ette "Minu Hispaania". Selle kohta pean kahjuks tõdema, et minu jaoks isiklikult sarja igavaim raamat. Tekst on katkendlik (ilmselt oli ka see lähtekoht, et koostada raamat eraldiseisvatest artiklitest ja päevikutekstidest), erinevaid osasid ei seo peale oma kujutlusvõime palju midagi ning mitmed asjad jäävad lahti seletamata. Kohati on raamatu autor kirjutanud oma mõtetest ja tunnetest väga avameelselt, ent teisalt jälle jätnud lihtsamad liinid avamata. Näiteks kuidas siis hispaania kahtlev ämm hakkas autorit aktsepteerima. Osaliselt lugesin ka ise raamatut kehvasti, hüppasin osadest tekstidest diagonaalis üle. Lauseehitus oli minu jaoks raske ja ebameeldiv, ei olnud rütmi. Tegelikult mulle tundub, et vahel kirjutan ise ka oma blogis samamoodi - võib-olla just seetõttu see mind häiriski :) Ja tekstide juures oli minuarust märgata ka seda, et raamatu alguse tekstid (u 2004 kirjutatud) olid hoopis teisest killast kui lõpu (u 2008 vist) tekstid - viimastes oli jutt palju ladusam ja illustreerivam.
Kohalikest inimestest oleksin tahtnud ehk lugeda rohkemat, sügavuti minekut. Ja sellest raamatu alul väljareklaamitud iseenese leidmisest ma ka väga aru ei saanud. Mulle tundub, et tegelikult oleks kogu asjast saanud hulga parema raamatu (sest sinna minek, enese üles töötamine ja üsna pöörane armulugu jne olid ju ikkagi igati erakordsed), kui peatükid oleks olnud kasvõi näiliselt üksteisega seotud.
Aga neid kahte raamatut lugedes ma ei teadnudki veel, et olin tõelise pärli jätnud viimaseks. Kaia-Kaire Hundi "Minu Nepaal" on üle pika aja üks parim ja mõtlemapanevaim raamat, mida olen lugenud. (Siinkohal peab ka võtma arvesse asjaolu, et ma loen üldiselt ainult ajakirjade artikleid ja üsna vähe raamatuid :))
Mulle meeldis autori ladus kirjutamisstiil. Mulle meeldis tema suhtumine, kus kohalikku eluviisi ei põlastatud, vaid pigem lihtsalt nenditi selle olemasolu. Eriti üllatas mind usust, ajurvedast, mantratest ja muudest hingelistest teemadest kirjutamine. Tavaliselt ma suhtun sellistesse asjadesse kerge üleolevusega, ent seekord autori viis neid asju lihtsalt, siiralt ja omaenda kogemuste kaudu kirjeldada võitis mu südame. See oli realistlik ja ei surunud oma mõtteviisi või arvamust peale. Ja tõesti jäi selline mulje, et autor on oma Nepaalis elatud etappide jooksul inimesena muutunud ja kasvanud. Soovitan soojalt!
Tellimine:
Postitused (Atom)