Aga ega turistid ei lase end mingitest väikestest sademetest heidutada. Hotellis kõht korralikult hommikusööki täis, vihmariided selga ning linna peale. Kõigepealt orienteerusime reisikorraldaja esindusse ning panime paika ülejäänud puhkuse plaanid - kolmeks päevaks rentisime auto ning laupäevaks broneerisime delfiinisafari. Enne neid vahvaid seiklusi pidime aga selle ühe vihmase päeva üle elama. Probleemi polnud, lugesime läbi vihmatilkadega kaunistatud prilliklaaside linna kaarti ja võtsime suuna António Borgesi nimelise pargi poole.
Hästi hooldatud ja huvitavate puuliikidega park oli kaunis isegi halli ilmaga.
Järgmist puud nähes tulid mulle kohe meelde multifilmides nähtud ja muinasjuttudest loetud rääkivad puud. Või näiteks Sõrmuste isanda entid. Igatahes kui üks puu võiks rääkida, siis välja ta näeks selline:
Pargi suurte puude varjus oli rahulik ja tuulevaikne. Vihmasadugi tundus lakkavat. Väikse tiigi kaldal peitsid end konnad:
Järgmiseks lippasime praktiliselt pargi kõrval asuvasse uude suurde kaubanduskeskusse. Erilist ostlemist ei toimunud, mina hankisin endale vaid lühikesed püksid. Millegipärast ei olnud ma kohvrit pakkides tabanud tõsiasja, et mingi lillelise seelikuga pole ehk kõige mugavam mägedes ringi rännata. Asjadest ette rutates - matkamine jäi tegelikult ära, aga seda ma veel teisipäeval ei teadnud. Ostukeskuses olid põhiliselt noorteriiete ketid nagu Bershka, Stradivarius, Zara, Mango, Pull&Bear jne. Shopata oleks niisiis võinud küll, kui oleks tahtnud. Mulle jäi siiski eriliselt meelde üks kassitemaatikaga sisustuspood :)
Kaardi järgi pidi ostukeskuse kõrval asuma veel üks suur ja imeline park. Esialgu sattusime siiski väikese surnuaia otsa. See erines väga sellest, mida ma olen harjunud nägema - et puude vahel on ainult ristid püsti. See surnuaed oli pigem nagu üksteisest suuremate ja uhkemate ausammaste ja ristide kavalkaad. Mõned olid lausa majakesi püstitanud, kus kirstud kenasti riiulitel rivis. Minumeelest surnuaias on alati natuke piinlik pildistada. Sellepärast tahtsin ma juba edasi liikuma hakata. Eriti spookyks läks asi veel siis, kui must kass jooksis üle tee ning äkki tulid kuskilt kõvad tuuleiilid. Brrrr. Jalutasime natuke kiiremas tempos sealt minema.
Pargini me siiski kohe ei jõudnud. Müttasime oma ebatäpse linnakaardi järgi vihmas ja tuules ringi, muidugi veel ülesmäge ja vales suunas ning mul hakkas juba kergelt kannatus katkema (mis krdi puhkus see selline on?!!). Noh, kus häda kõige suurem, seal park kõige lähem - igatahes kohale me jõudsime. José do Canto park (või lausa botaanikaaed?) oli suur ja roheline. See võib kõlada nagu lollakalt - et no pargid on ju alati rohelised, aga see oli ikka rohelisest rohelisem.
Enne puu kallistamist ma vaatasin hoolikalt järgi, et ega seal mingeid putukaid ei siba..
Hortensia - lill, mida saarel võis pidevalt teede ääres näha.
Maja välissein Ponta Delgadas.
Kuna me olime terve vihmase päeva vapralt vastu pidanud, siis õhtul premeerisime end restoranis mõnusa kalaprae ning rohke valge veiniga. Mina sõin grillitud tuunikala, mis maitses imehästi. Seda ei või küll öelda prae kõrvale pakutud keedetud porgandite ja brokkoli kohta. Kuidagi restoranis oleks nagu midagi peenemat oodanud, aga nagu hiljem selgus, siis selline tervislik garneering valitses kõigis söögikohtades. Õhtu oli küll tore, aga restost hotelli kõmpides hakkas mul vaikselt kurk valutama ning asi läks öösel veel hullemaks. Jõudsin endale vahepeal juba seagripi külge mõelda, ent palavikku õnneks polnud. Lihtsalt valus kurk ja uimane olek. Väga see meie puhkust ei häirinud, ent matkarajad pidin seekord vahele jätma. Noh, eks midagi jääb ka järgmiseks korraks! Järgmisel päeval alustasime autoroolis saarega tutvumist, ent mulle tundub, et see on juba nii pikk jutt, et teen sellest eraldi postituse. Miskipärast ma ei oska lühidalt ja löövalt kirjutada, vaid ikka pikk jahumine käib. Aga ilmselt sellepärast blogi nimi ongi Maris jahub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar