Avasin brauserisse kõige ilusamad pildid ja mingisuguse meeldiva sihtkoha kirjelduse ja viisin need Akile näitamiseks. Ise hüplesin ja karglesin kõrval, et juhhei lähme! Ausalt öeldes ma palju veenma ei pidanud. Ütlesin võlusõnad "sealt saab vapustavaid fotosid" ja Sitsiilia oli unustatud.
Järgmisel päeval broneerisime reisi. Ehk siis ikkagi sai nagu hommikuni oodatud, et mitte liige äkilist otsust teha. Novot. Reisikorraldajaks oli Hispania - ainus firma, mis Soomest Assooridele reise teeb.
Eelmise nädala esmaspäeval võtsime oma kimpsud ja kompsud ning suundusime lennuväljale. Ees ootas kuuetunnine istumine kilukarbis, mis on tuntud ka nime Finnairi Lomalennot all. Eks see üks jalgade piinamine ja "nüüd võite jälle osta meilt soodsalt erineivad tooteid" -reklaami kuulamine oli, aga no ikkagi eesmärgi nimel tuli ära kannatada.
Maandusime keset Atlandi ookeani Ponta Delgada pisikesele lennuväljale ja lennukiuksest lõi kohe näkku niiske ja soe ilm. Hispania giidid võtsid meid kenasti vastu ja viisid bussiga linna rannapromenaadil asuvasse hotelli. Esimene vaade hotelli aknast oli kontori seinu ja arvutiekraani jõllitanud turistidele ülimalt meeldiv.
Ei jõudnud ülse ära oodata, millal saaks toavõtme kätte, riidekihte vähendatud ning linna peale joostud. Esimesel päeval seega võtsime ette linnaga tutvumise. Ponta Delgada on kogu saarerühma pealinn ning samuti São Migueli saare suurim linn. Jalutasime hotelli eest algavat rannapromenaadi pidi ning jõudsime kohani, kust oli hea vaade linnaväravatele ning nende taga asuvale kirikule.
Linn oli kena ja puhas, täis valgeks krohvitud ehitisi ja kitsaid tänavaid. Alati esimene päev mistahes sihtkohas on kõige kontrastsem - silmad ahmivad tundmatuid vaateid ning võõrapärane kultuur ja taimestik kinnitavad tähelepanu. Mõne päeva järel kaob uudsusevõlu. Ise olen vähemalt endas sellist tendentsi märganud ning tegelikult on sellest väga kahju. Pildistamine on muidugi üks viis põnevuse säilitamiseks - pidevalt tuleb end tsipa tagant utsitada ja otsida uusi vaatevinkleid või objekte.
Nii näiteks saabumise päeval ei jõudnud ma ära imestada assoorlaste meisterlikkust kõnniteede ehitamisel. Nimelt olid kõnniteed ja väljakud kaetud tumedatest ja heledatest kividest laetud korrapäraste mustritega. MIda aeg edasi, seda tavalisemaks see muutus. Enam ei märganud, millised uued mustrid jalataldade all möödusid.
Ilmaga meil muide esimesel päeval vedas - soojas päikesepaistes oli meeldiv linnas jalutada, pilte klõpsida ning terrassil istuda.
Üks asi oli selge - ausambad assoorlastele meeldivad. Carvalhosid ja Concalosid seisis linna erinevates nurkades mitmeid.
Minu lemmikuks on aga muidugi alati fauna ja floora. Suu ammuli vahtisin rannabulevardi ääristavaid aaloeistutusi ning muidugi palme! Assoorid on väga roheline ja lillerohke saar, ent ilmselt sepembris on õiteküllus siiski juba väiksem kui suvel. Puudust sellest hoolimata tundma ei pidanud, eriti hortensiaid oli sõiduteede äärtes pidevalt, ent sellest täpsemalt juba järgmises postituses.
Päev möödus üldiselt kiirelt, eriti kuna kolmetunnine ajavahe lõi õhtul ikkagi nuiaga pähe ja kukutas meid suhteliselt varakult voodisse. Ent järgmise päeva seiklusi oodates oligi hea end lennureisist välja puhata. Enne magamaminekut võis veel nautida õhtuse Ponta Delgada jahisadama ilu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar