Assoorid - tuur idaosas

Neljas puhkusepäev ja teine päev autoga ringi rändamist. Seekord võtsime ette saare idaosa. Nordeste (ehk tuttavlikumalt northeast) nimelist piirkonda nimetatakse tihti eristatuse tõttu ka Assooride kümnendaks saareks. Meie teekond kulges esialgu endise pealinna, Vila Franca do Campo suunas. Seal me pikemalt ei peatunud, pigem tegime pildistamispause pidevalt ettesattuvates vaatepunktides.



Kiirust me eriliselt ei kogunud, kuna tee kulges läbi külakeste ning oli äärmiselt kitsas. Pigem võiks rääkida tänavast, sest tihti oli teeäärde pargitud auto või paar. Kuna aga oli alles retke algus ja meie kõhud hotelli hommikusööki täis, siis suhtusime liiklusse veel ikkagi positiivselt.

Esimene pikem peatus sel päeval oli Furnases. See küla on tuntud nii kraatrijärve, kuumaveeallikate kui ka Terra Nostra nimelise pargi järgi. Kuna plaanisime järve ja parki külastada pikemalt järgmisel päeval, siis põikasime vaid tossavaid allikaid vaatama. Veeauru pilved paistsid juba kaugelt kätte. Asi, mida ma aga üldse oodata ei osanud, oli hingemattev hais.

Painavat mädamuna lehka tuli igast suunast. Kõige hullem oli olukord muidugi otse allikate läheduses. Sure või maha, selline peerukas! Kõige tipuks läks Aki wc-d otsima ja jättis mind sinna üksi rohelist nägu tegema. Talle kusjuures hais nii tugevat mõju ei avaldanud (see on see aastatepikkune musta kohvi ja chili tarbimine).

Hais haisuks, põnev oli muidugi. Tossu tõusis maast ja ümberringi oli erinevaid mulksuvaid mudaauke ja mullitavat vett.







Aeg oli edasi liikuda, suunaga Povoação poole. Tegemist olevat poolikusse kraatrisse ehitatud külaga. Poolik seetõttu, et teise osa kohal on ookean.


Sealt me tulime


Ja sinna suundume: Povoação kraatriseinad laskuvad otse merre.

Külas tegime pikema pausi. Pildistasime mereranda viiva jõe ääres põnevaid linde ning otsisime midagi hamba alla. Küla jättis samasuguse mulje kui varemnähtud kohad - valgeks krohvitud majakesed, kividest laotud kõnniteed ning rohkelt lilli ja rohelust. Külas oli ka pisike loomaaed. Pisikesel territooriumil oli puurides mõned linnukesed ja ahvid. Pisut nukker nägi välja.


Jões suples selline lind

Povoaçãost lakudes alustasime taas üles siksakitamist. Vaateplatvormilt heitsime veel viimase pilgu külale ning tõusime edasi kõrgustesse.



Ühel hetkel jõudsime ilmselt pilvedesse. Nähtavus vähenes mõnekümne meetrini ning meid ümbritses paks hall udu. Autost välja tõustes tõi tuul imepeene uduvihma sahmakaid ihule. Teadsime, et paremat kätt, kuskil seal allpool on ookean, ent mitte midagi ei olnud näha.



Peagi hakkas tee jälle laskuma ning udu andis järele. Nägime taas teepervesid, lopsakaid hortensiapõõsaid ning ääretut rohelust, mis autoteed ääristas. Ja ühtäkki - keset ei-midagi - saabume järjekordsele vaateplatvormile. Tegemist ei olnud tavalise pisikese parkimisplatsiga, kus teed vaatest paar pilti ja tõmbad uttu. See oli park, täiesti viimase peale hooldatud hekkidega ning lilli täis park. Kuna viimased tund aega ei olnud me vist autoaknast näinud ei ühtegi maja ega muud elumärki, siis tundus see puhkekoht lausa paradiisina. Teisel pool teed muide mäletsesid lehmad, nagu tuletades meile meelde, et oleme keset põlde ja metsi.





See ei olnud muide mingi tavaline park. See oli kasside park. Äkki hakkas silm neid märkama - osad mängisid muru peal, teised passisid kõnniteedel, kolmandad lebasklesid istetel. Kasvult olid pisikesed (no umbes Naukku masti), ent nägid suhteliselt head ja terved välja. Inimesi nad ei kartnud, ent ligi ka ei tikkunud.







Ja see imepärane park üllatuslikus kohas ei olnud mitte ainus sel päeval. See oligi Nordeste võlu - inimtühjus, võimas loodus ja siis need hoolitsetud oaasid selle kõige keskel. Veel mõningaid vaateid saare idaosa sõidult:













Mingil hetkel hakkas ka sõiduväsimus peale tikkuma. Mäekülgi pidi siksakitamine, kitsaste sildade ületamine ning hing kinni kurvi tagant väljailmuvate autode ootamine viskas ühel hetkel kopa ette. Iga järgmine mäekuru tundus sarnane eelmisele. Ootasime lausa vähe sirgemaid teid. Ent Ribeira Grande oli juba lähedal ning sealt viis kiirtee otse Ponta Delgadasse. Meie muidugi võtsime sel hetkel ette veel ühe turistide põhitegevuse - ehk õigest ristmikust möödasõidu ning ekslesime kauba peale veel piki Ponta Delgada kitsaid tänavaid hotellini. Seda paganama ristmikku ei tabanud me muide ka järgmisel päeval ära.. seega ei pääsenud me kordagi otse mõistlikke teid pidi hotellini. Aga no mis teha, kui ajud ei tööta, siis peab Micra vaeva nägema.

Õhtu Ponta Delgadas möödus tavalises rütmis. Õhtusöök, pikk jalutuskäik piki randa, portugalikeelsed telesaated unejutuks ning siis jälle sõba silmale.


Kajakad kogunesid õhtupäikeses sadamakaile


Õhtune linn