Kolmas päev saarel oli autoga ringivuristamise päev. Hommikul saime oma rendi-Micra kätte - samasugune jõuetu tops nagu Šotimaalgi, ent vähemalt punane ja konditsioneeriga! Teede kohta oli hoiatatud, et need on väga kitsad (planeeritud hobuvankritele, autod tulid saartele 70-ndail) ja mägedes muidugi käänulised. Nõustun täiesti kummagi väitega, aga Micra suurus (või väiksus) oli siin muidugi plussiks. Kusjuures kohalikel olid ka enamusel meie mõistes miniautod, neid oli hea kitsaile linnatänavaile parkida.
GPS-kaarti Assooridest TomTomil polnud, aga teed olid enamjaolt hästi viitadega tähistatud. See muidugi ei peatanud meid paar korda eksimast. Eriti ekstreemne oli kihutada Micraga pisikestel teedel maisipõldude vahel, kui vastu tuli ainult traktoreid ja oma sihtkohta võisime vaid umbes arvata. Kaart oli meil ka, aga minu kui ametliku kaardilugeja arvamus on see, et see oleks võinud kohati täpsem olla.
Olime auto rentinud kolmeks päevaks. Saare laiuseks on 8-14km ja ida-lääne suunas 64km - kerge kahtlus seega oli, et äkki sõidame kõik juba päevaga läbi, ent see osutus hiljem vägagi alusetuks. Teed nimelt siksakitavad mäekülgi pidi üles ja alla ning tihti ka läbi külade. Keskmine kiirus kõrgele ei tõuse.
Päeva programm sisaldas saare lääneosaga tutvumist. Hakkasime rannikult mäekülgi pidi üles ronima. Iga järgmine vaade oli eelmisest kaunim. Lopsakas loodus oli samuti märksõnaks.
Hommik oli tiba pilvine ja sajune, seda eriti mägedes. Vista do Rei vaateplatvormile saabudes ootasid meid ees halli värviga toonitud Sete Cidadesi kaksikjärved. Järved on tekkinud vulkaanikraatrisse ning päikeselise ilmaga paistab neist üks sinine (Lagoa Azul) ja teine roheline (Lagoa Verde). Meil seda kahjuks näha ei õnnestunud, ent vaade oli siiski lummav.
Põnevat vürtsi lisas vaatepunktile see, et seal asus hüljatud ja rohelusse kasvanud hotell. Kummitushotellina tuntud ehtise kohta on palju legende. Meid huvitas muidugi heade piltide jahtimine, ent sissekäigu poole hiilides hakkas sealt kuuluma vihase koera haukumist ning pidasime paremaks jalga lasta. Koerte kohta oli meid nimelt hoiatatud - külades lippavat ringi suurt kasvu hüäänilaadseid penisid, kes meeleldi turiste näksivad. Hotelli müsteerium jäi seega lahendamata.
Enne kaksikjärvedeni laskumist jäi teele veel üks pisem, ent tegelikult lausa võluvam kraaterjärv - Lagoa de Santiago. Vesi paistis täiesti sügavrohelisena.
Kraaterjärvi - Lagoa Verdet ja Azuli eraldas teineteisest vaid sild. Kaldad tõusid püstloodis pilvedesse. Vaated olid võimsad. Eriti siin tuli selgelt esile massiturismi puudumine: turiste vuras üle silla pidevalt ning kõik peatusid pildistama ja jalgu sirutama. Ent järve kaldal ei olnud mitte ühtegi turismiinfot, kioskit ega jäätisemüüjat. Suur kontrast Šotimaaga, kus näiteks keset põldu oli püstitatud suur Visitor Centre ja giidid viisid gruppe järjest "sõjatandriga" tutvuma.
Lagoa Verde, mille kaldal jalutasime, oli paksult täis vetikaid ning pirakaid kalu. Ranna ääres patseerisid ringi vähid - nii vee all kui murul.
Kohe järvede kõrval oli Sete Cidadesi külakene, millest mulle jäi miskipärast üsna vaene mulje. Tänavatel oli vanemaid inimesi ning muidugi kurjakuulutav "lesk mustas" - musta riietunud terava pilguga vanem naisterahvas. Selliseid kohtasime mujalgi.
Sete Cidadesi kirik
Kraaterjärvedest eemaldudes peatusime järjekordsel vaateplatvormil nautides nii kohalikke põllumaastikke kui ka lainete vahutavat mängu kaugel mererannas. Sinine meri paistis kaugelt ahvatlev, seega võtsimegi suuna sinnapoole.
Mosteirose rannikukülas jõudsime randa, kus vesi peksis vastu kuhjunud tumedaid laavakive. Kõrgele lendavad vahused valged pritsmed ning kaldaäärne ahvatlevalt helesinine vesi naelutas meid vähemalt tunniks kohale. Pildistasime lainete mänglemist ning hüppasime kivilt kivile, pääsemaks veel huvitavamatesse kohtadesse. Kui ma oleks kogu reisi jooksul näinud ainult seda vaatemängu ja mitte ühtki teist vaatamisväärsust, oleks ma tõenäoliselt ikkagi rahule jäänud. Unustasin tõbise olekugi täiesti. Tõsi küll, see andis hiljem autosse jõudes endast vägagi nõudlikult märku - täielik väsimus tuli peale.
Rahulikumas veesopis piilus lind
Päev oli märkamatult möödunud. Õhtupoolikul jõudsime tagasi Ponta Delgadasse. Päris hilja õhtul käisime veel sadamaehitises oleval Leonardo da Vinci näitusel - väga huvitav oli. Näitus sisaldas nii da Vinci anatoomiauuringuid, maale kui ka geniaalseid ehitisi. Näitus oli muide avatud 23-ni, nagu ka enamvähem iga pood pealinnas. Ent turisti elu pole ikkagi kerge - värske õhu üledoos mõjub uinutavalt ning ka järgmiseks päevaks pidi jõudu koguma. Kerisimegi end hotelli linade vahele und kallama.
2 kommentaari:
Siis nii vapustavaid pilte! Ma hakkan uskuma et käisite isegi paradiisis.
See veemäng oli midagi erilist! Piltidel oli juba hääl kuulda. WOOOOSH! WOOOOOSH! WUSSSH! SHHHOOOOH! WUISSH!
Ei leia sõnu (vähemalt eesti keeles), ainus mis oskan ütelda: väga väga vahvad pildid.
Jään ootama mis järgmine päev toob!
Lisäääää! vaatii kansa.
Vau, aitäh :) Saar oli tõepoolest võrratu ja nii erinäoline. Kokku klõpsisin muide üle tuhande foto. Neist umbes pooled lendasid prügikasti halva kvaliteedi või korduse tõttu. Blogisse tuleb pilte kokku umbes saja ringis - hirmus palju minuarust! Aga tore, et kellelegi neid vaadata meeldib :)
Postita kommentaar