Enne viimast Assoori-teemalist postitust pisike jahumine muudel teemadel. Esiteks on mul homme arenguvestluse jätk (appi, ma peaks endale praegu sügiseks eesmärke välja mõtlema..), workshopi läbiviimine ühele kliendile (päris põnev!) ja pärast seda visiit day-spasse samade klientidega. Mingi näohooldus pidavat mulle olema bronnitud, ootan innukalt!
Neljapäeval jätkan klientide juures jooksmist. Nagu müügimees juba. Õnneks müügikõnesid ei pea pidama :) Või noh, mitte otseselt, aga ega me ju muidugi ainult heast tahtest uuringutulemusi ei presenteeri.
Kodus on meil kaos. Esikus pole enam riidenagi ja pesumasin ei tööta. Esimene neist oli muidugi teadlik otsus. Ammu juba tahtsime seda vana kolakat riidenagi (või kappi.. ma ei teagi kuidas seda nimetada) välja visata ja uut asemele osta. Uus on tegelikult juba välja vaadatud ja toome neljapäeval koju. Pühapäeval aga tuli meil briljantne idee, et kuna ühistu sügistalgute prügilava on veel viimast päeva siin, siis loomulikult tuleb vana nagi sinna heita. Praegu ongi seega joped ja mantlid piki korterit laiali ning kingakuhi esikus. Brrrr.
Aga see pesumasin! Ei soostu teine programmi lõpetama, ketrab loputust mingi 5 tundi umbes. Koostöövõimetu romu! Mulle tundub, et neljapäeval tuleb meile esikukapi lisaks ka uus pesumasin. Kui juba, siis juba.
Aga nädala ma kavatsen lõpetada korraliku jämmiga - ühistu 30a juubelipidu on käes! Juhhei ja trallallaa! Välja püstitatakse telk ja kõlakaid on kostnud ka akordionimängijast! Kui mul viitsimist on, siis teen sinna plaaditäie marjakooki ja libistan telgis kuhjaga siidrit ja grillvorsti. Vat nii.
teisipäev, 29. september 2009
pühapäev, 27. september 2009
Assoorid - Lagoa do Fogo ja Furnas
Assooride postituste rodu on pikk ja ettearvamatu. Või no vähemalt pikk. Aga pikema jututa viienda saarepäevani. Õhtupoolikul kell viis oli meil autoloovutus, nii et startisime reipalt hommikul veel üht tuuri tegema. Lagoa do Fogo kraatrijärv ning Furnase kuulus Terra Nostra park olid seekord meie sihtkohaks.
Tee Fogo kraatrijärvele viis tuttavlikult mäekülgi pidi ülesse. Seekord tundus ronimine kuidagi äärmiselt lõputuna ja selleks oli ka põhjust - olime üsna kõrgel :) Tee viis meid Pico da Barroso vaatepunktini, 947m kõrgusele. Seekord oli meil ilmaga vedanud - veel öiselt niiske ja jahe õhk hakkas esimeste päikesekiirte käes soojenema ja peagi kümbles kogu saar värskena päikesepaistes. Nähtavus oli hea. Ühes suunas võis vaadelda Ponta Delgadat kaugel ookeanirannal. Teises suunas avanes vaade peegelsiledadale Lagoa do Fogo järvele. Fogo on saare noorim ja kõrgeimal asuv kraatrijärv.
Ustav Micra keset pilvi
Kohalikel oli teistmoodi transpordivahendeid
Ponta Delgada rannikul
Vaade järvele
Kui võimsate vaadete nautimisest sai isu täis, laskusime kraatri suunas paarsada meetrit allapoole ning jõudsime järjekordse vaatepunktini. Sealt viis pisike jalgrada alla järve äärde. Kaalusin mõnda aega, kas minna või mitte minna, tõbi oli ikkagi veel kallal ja mõnisada meetrit järsku mäeselga üles ronimist ei tundunud sel hetkel eriliselt jõukohane. Aga no peas käis ikka mingi naksatus, mis ütles, et millal sa siia ikka tagasi tuled - ja avastasingi ennast matkajalatseid jalga sidumas.
Vaade ülevalt
Juba natukene oleme laskunud
Kohal!
Pean ära märkima, et alla jõudes värisesid mul jalad pelgast laskumisest. Kui üleval puhus mõnus jahutav tuul, siis kraatri põhjal polnud seda enam ollagi, päike kuumutas ning selg oli ronimisest märg. Jalutasime pisut järve kaldal ringi (seal ei olnud tegelikult midagi erilist, vaade ülevalt oli ilusam) ning valmistusime psühholoogiliselt tagasi üles ronima. Fotokad läksid kotti, kätte jäi ainult veepudel. Ja siis see päikese käes praadides ronimine hakkas. Higi lahmas ja süda puperdas. Esialgu ei olnud ka mitte ühtegi varjulisemat kohta. Ainuke lohutus oli see, et mõned teisedki ohmud olid otsustanud alla ronida ja tulid meile vastu. Õnneks mingil hetkel jõudsime juba tuule kätte ning päike tõmbas ka hetkeks pilve taha - selle jõul ronisime viimased meetrid üles.
Järgmiseks pakkisime end läbimärgade ja haisvatena Micrasse ning võtsime suuna Ribeira Grande suunas. Teisel pool saart asuvas linnas oli rand ning lootsime end veidigi ookeanis värskendada.
Sellest, mis järgmise paari tunni jooksul toimus, ei ole mul ühtegi pilti. Lühidalt oli see nii: ujuma me ei pääsenud, sest lained olid liiga suured. Auto parkisime kohalike sõbralikul soovitusel valesse kohta ja tundsime end täielike turistidena. Otsisime üles järgmise ranna (Moinhoses, kui ma ei eksi), ent sealgi olid kõrged lained. Kastsime end siiski vette ja kasutasime mõnuga riietuskabiinide dušše. Kerge burgerieine kõhus ning endal veidigi värskem olek, võis reis jätkuda. Sihtkohaks Furnas, kus varem käisime haisvaid allikaid nuusutamas.
Seekord hoidsime allikatest targu kaugemale ning otsisime üles külakesse suhteliselt hästi ära peidetud Terra Nostra pargi. Selle kohta võiks muidugi ka botaanikaaia nimetust kasutada. Pargi üks hitte oli "nooruse allikas" - bassein, mille roostes värvust seletab rauarohke vesi. Seisime (väga hõlpsalt) vastu kiusatusele basseini ujuma sulpsatada, nagu mitmed teised siiski tegid. Keskendusime rohkem taimede ilu nautimisele.
Park oli jaetud eri osadeks ning kollektsioonid eristatud hekkidega. Läbi pargi kulges pikliku kujuga tiik. Kuigi septembrikuus enam erilist õitemerd ei olnud, siis mind võttis siiski sõnatuks see lõputu rohelus. Üritasin seda piltidele püüda, ent ei tea, kas õnnestusin selles piisavalt hästi. Erinevad rohelise värvi toonid ja lehtede tekstuurid vaheldusid pidevalt. Isegi teed olid roheliseks sammaldunud.
Pargist leidus ka vulkaaniline mulksuva veega tiik. Vesi selles siiski väga kuum olla ei saanud, sest tiigis ujusid erkroosade vesirooside keskel kaks imeilusat musta luike.
Veel mõned vaated pargile, enne tagasi Ponta Delgadasse suundumist:
Linnas loovutasime kenasti auto rendifirmale. Selle peale ei kostetud midagi, et ma olin kindalaeka katki teinud (see kinnitussüsteem oli tegelikult juba enne mind rikki!). Nüüd kui meil enam wheelse ei olnud, tuli teine mure - et ookeanis ju ikkagi pole ujumas käidud. Ponta Delgadas olid meie hotelli ees, enam-vähem sadamas mereveebasseinid. Need aga paistsid kuidagi kahtlased ning hing ihkas ikkagi liivaranda. Mõeldud-tehtud - lähim rand oli umbes 4km kaugusel, sinna vuristasime kindluse mõttes taksoga, et mitte ära eksida. Võimsad suured lained (ent siiski leebed võrreldes päeval varem kogetuga), suhteliselt suur liivarand ja mõnusalt vähe rahvast. Miinus oli see, et mu bikiinid on siiani tumedat liiva täis..
Rannast jalutasime hotelli tagasi, see oli umbes tunnine jalutuskäik. Päev oli olnud päris kurnav, nii et toidupoolis ja voodi mekkisid jällegi hästi. Pealegi pidi järgmise päeva delfiinisafariks end välja puhkama.
Tee Fogo kraatrijärvele viis tuttavlikult mäekülgi pidi ülesse. Seekord tundus ronimine kuidagi äärmiselt lõputuna ja selleks oli ka põhjust - olime üsna kõrgel :) Tee viis meid Pico da Barroso vaatepunktini, 947m kõrgusele. Seekord oli meil ilmaga vedanud - veel öiselt niiske ja jahe õhk hakkas esimeste päikesekiirte käes soojenema ja peagi kümbles kogu saar värskena päikesepaistes. Nähtavus oli hea. Ühes suunas võis vaadelda Ponta Delgadat kaugel ookeanirannal. Teises suunas avanes vaade peegelsiledadale Lagoa do Fogo järvele. Fogo on saare noorim ja kõrgeimal asuv kraatrijärv.
Ustav Micra keset pilvi
Kohalikel oli teistmoodi transpordivahendeid
Ponta Delgada rannikul
Vaade järvele
Kui võimsate vaadete nautimisest sai isu täis, laskusime kraatri suunas paarsada meetrit allapoole ning jõudsime järjekordse vaatepunktini. Sealt viis pisike jalgrada alla järve äärde. Kaalusin mõnda aega, kas minna või mitte minna, tõbi oli ikkagi veel kallal ja mõnisada meetrit järsku mäeselga üles ronimist ei tundunud sel hetkel eriliselt jõukohane. Aga no peas käis ikka mingi naksatus, mis ütles, et millal sa siia ikka tagasi tuled - ja avastasingi ennast matkajalatseid jalga sidumas.
Vaade ülevalt
Juba natukene oleme laskunud
Kohal!
Pean ära märkima, et alla jõudes värisesid mul jalad pelgast laskumisest. Kui üleval puhus mõnus jahutav tuul, siis kraatri põhjal polnud seda enam ollagi, päike kuumutas ning selg oli ronimisest märg. Jalutasime pisut järve kaldal ringi (seal ei olnud tegelikult midagi erilist, vaade ülevalt oli ilusam) ning valmistusime psühholoogiliselt tagasi üles ronima. Fotokad läksid kotti, kätte jäi ainult veepudel. Ja siis see päikese käes praadides ronimine hakkas. Higi lahmas ja süda puperdas. Esialgu ei olnud ka mitte ühtegi varjulisemat kohta. Ainuke lohutus oli see, et mõned teisedki ohmud olid otsustanud alla ronida ja tulid meile vastu. Õnneks mingil hetkel jõudsime juba tuule kätte ning päike tõmbas ka hetkeks pilve taha - selle jõul ronisime viimased meetrid üles.
Järgmiseks pakkisime end läbimärgade ja haisvatena Micrasse ning võtsime suuna Ribeira Grande suunas. Teisel pool saart asuvas linnas oli rand ning lootsime end veidigi ookeanis värskendada.
Sellest, mis järgmise paari tunni jooksul toimus, ei ole mul ühtegi pilti. Lühidalt oli see nii: ujuma me ei pääsenud, sest lained olid liiga suured. Auto parkisime kohalike sõbralikul soovitusel valesse kohta ja tundsime end täielike turistidena. Otsisime üles järgmise ranna (Moinhoses, kui ma ei eksi), ent sealgi olid kõrged lained. Kastsime end siiski vette ja kasutasime mõnuga riietuskabiinide dušše. Kerge burgerieine kõhus ning endal veidigi värskem olek, võis reis jätkuda. Sihtkohaks Furnas, kus varem käisime haisvaid allikaid nuusutamas.
Seekord hoidsime allikatest targu kaugemale ning otsisime üles külakesse suhteliselt hästi ära peidetud Terra Nostra pargi. Selle kohta võiks muidugi ka botaanikaaia nimetust kasutada. Pargi üks hitte oli "nooruse allikas" - bassein, mille roostes värvust seletab rauarohke vesi. Seisime (väga hõlpsalt) vastu kiusatusele basseini ujuma sulpsatada, nagu mitmed teised siiski tegid. Keskendusime rohkem taimede ilu nautimisele.
Park oli jaetud eri osadeks ning kollektsioonid eristatud hekkidega. Läbi pargi kulges pikliku kujuga tiik. Kuigi septembrikuus enam erilist õitemerd ei olnud, siis mind võttis siiski sõnatuks see lõputu rohelus. Üritasin seda piltidele püüda, ent ei tea, kas õnnestusin selles piisavalt hästi. Erinevad rohelise värvi toonid ja lehtede tekstuurid vaheldusid pidevalt. Isegi teed olid roheliseks sammaldunud.
Pargist leidus ka vulkaaniline mulksuva veega tiik. Vesi selles siiski väga kuum olla ei saanud, sest tiigis ujusid erkroosade vesirooside keskel kaks imeilusat musta luike.
Veel mõned vaated pargile, enne tagasi Ponta Delgadasse suundumist:
Linnas loovutasime kenasti auto rendifirmale. Selle peale ei kostetud midagi, et ma olin kindalaeka katki teinud (see kinnitussüsteem oli tegelikult juba enne mind rikki!). Nüüd kui meil enam wheelse ei olnud, tuli teine mure - et ookeanis ju ikkagi pole ujumas käidud. Ponta Delgadas olid meie hotelli ees, enam-vähem sadamas mereveebasseinid. Need aga paistsid kuidagi kahtlased ning hing ihkas ikkagi liivaranda. Mõeldud-tehtud - lähim rand oli umbes 4km kaugusel, sinna vuristasime kindluse mõttes taksoga, et mitte ära eksida. Võimsad suured lained (ent siiski leebed võrreldes päeval varem kogetuga), suhteliselt suur liivarand ja mõnusalt vähe rahvast. Miinus oli see, et mu bikiinid on siiani tumedat liiva täis..
Rannast jalutasime hotelli tagasi, see oli umbes tunnine jalutuskäik. Päev oli olnud päris kurnav, nii et toidupoolis ja voodi mekkisid jällegi hästi. Pealegi pidi järgmise päeva delfiinisafariks end välja puhkama.
reede, 25. september 2009
Assoorid - tuur idaosas
Neljas puhkusepäev ja teine päev autoga ringi rändamist. Seekord võtsime ette saare idaosa. Nordeste (ehk tuttavlikumalt northeast) nimelist piirkonda nimetatakse tihti eristatuse tõttu ka Assooride kümnendaks saareks. Meie teekond kulges esialgu endise pealinna, Vila Franca do Campo suunas. Seal me pikemalt ei peatunud, pigem tegime pildistamispause pidevalt ettesattuvates vaatepunktides.
Kiirust me eriliselt ei kogunud, kuna tee kulges läbi külakeste ning oli äärmiselt kitsas. Pigem võiks rääkida tänavast, sest tihti oli teeäärde pargitud auto või paar. Kuna aga oli alles retke algus ja meie kõhud hotelli hommikusööki täis, siis suhtusime liiklusse veel ikkagi positiivselt.
Esimene pikem peatus sel päeval oli Furnases. See küla on tuntud nii kraatrijärve, kuumaveeallikate kui ka Terra Nostra nimelise pargi järgi. Kuna plaanisime järve ja parki külastada pikemalt järgmisel päeval, siis põikasime vaid tossavaid allikaid vaatama. Veeauru pilved paistsid juba kaugelt kätte. Asi, mida ma aga üldse oodata ei osanud, oli hingemattev hais.
Painavat mädamuna lehka tuli igast suunast. Kõige hullem oli olukord muidugi otse allikate läheduses. Sure või maha, selline peerukas! Kõige tipuks läks Aki wc-d otsima ja jättis mind sinna üksi rohelist nägu tegema. Talle kusjuures hais nii tugevat mõju ei avaldanud (see on see aastatepikkune musta kohvi ja chili tarbimine).
Hais haisuks, põnev oli muidugi. Tossu tõusis maast ja ümberringi oli erinevaid mulksuvaid mudaauke ja mullitavat vett.
Aeg oli edasi liikuda, suunaga Povoação poole. Tegemist olevat poolikusse kraatrisse ehitatud külaga. Poolik seetõttu, et teise osa kohal on ookean.
Sealt me tulime
Ja sinna suundume: Povoação kraatriseinad laskuvad otse merre.
Külas tegime pikema pausi. Pildistasime mereranda viiva jõe ääres põnevaid linde ning otsisime midagi hamba alla. Küla jättis samasuguse mulje kui varemnähtud kohad - valgeks krohvitud majakesed, kividest laotud kõnniteed ning rohkelt lilli ja rohelust. Külas oli ka pisike loomaaed. Pisikesel territooriumil oli puurides mõned linnukesed ja ahvid. Pisut nukker nägi välja.
Jões suples selline lind
Povoaçãost lakudes alustasime taas üles siksakitamist. Vaateplatvormilt heitsime veel viimase pilgu külale ning tõusime edasi kõrgustesse.
Ühel hetkel jõudsime ilmselt pilvedesse. Nähtavus vähenes mõnekümne meetrini ning meid ümbritses paks hall udu. Autost välja tõustes tõi tuul imepeene uduvihma sahmakaid ihule. Teadsime, et paremat kätt, kuskil seal allpool on ookean, ent mitte midagi ei olnud näha.
Peagi hakkas tee jälle laskuma ning udu andis järele. Nägime taas teepervesid, lopsakaid hortensiapõõsaid ning ääretut rohelust, mis autoteed ääristas. Ja ühtäkki - keset ei-midagi - saabume järjekordsele vaateplatvormile. Tegemist ei olnud tavalise pisikese parkimisplatsiga, kus teed vaatest paar pilti ja tõmbad uttu. See oli park, täiesti viimase peale hooldatud hekkidega ning lilli täis park. Kuna viimased tund aega ei olnud me vist autoaknast näinud ei ühtegi maja ega muud elumärki, siis tundus see puhkekoht lausa paradiisina. Teisel pool teed muide mäletsesid lehmad, nagu tuletades meile meelde, et oleme keset põlde ja metsi.
See ei olnud muide mingi tavaline park. See oli kasside park. Äkki hakkas silm neid märkama - osad mängisid muru peal, teised passisid kõnniteedel, kolmandad lebasklesid istetel. Kasvult olid pisikesed (no umbes Naukku masti), ent nägid suhteliselt head ja terved välja. Inimesi nad ei kartnud, ent ligi ka ei tikkunud.
Ja see imepärane park üllatuslikus kohas ei olnud mitte ainus sel päeval. See oligi Nordeste võlu - inimtühjus, võimas loodus ja siis need hoolitsetud oaasid selle kõige keskel. Veel mõningaid vaateid saare idaosa sõidult:
Mingil hetkel hakkas ka sõiduväsimus peale tikkuma. Mäekülgi pidi siksakitamine, kitsaste sildade ületamine ning hing kinni kurvi tagant väljailmuvate autode ootamine viskas ühel hetkel kopa ette. Iga järgmine mäekuru tundus sarnane eelmisele. Ootasime lausa vähe sirgemaid teid. Ent Ribeira Grande oli juba lähedal ning sealt viis kiirtee otse Ponta Delgadasse. Meie muidugi võtsime sel hetkel ette veel ühe turistide põhitegevuse - ehk õigest ristmikust möödasõidu ning ekslesime kauba peale veel piki Ponta Delgada kitsaid tänavaid hotellini. Seda paganama ristmikku ei tabanud me muide ka järgmisel päeval ära.. seega ei pääsenud me kordagi otse mõistlikke teid pidi hotellini. Aga no mis teha, kui ajud ei tööta, siis peab Micra vaeva nägema.
Õhtu Ponta Delgadas möödus tavalises rütmis. Õhtusöök, pikk jalutuskäik piki randa, portugalikeelsed telesaated unejutuks ning siis jälle sõba silmale.
Kajakad kogunesid õhtupäikeses sadamakaile
Õhtune linn
Kiirust me eriliselt ei kogunud, kuna tee kulges läbi külakeste ning oli äärmiselt kitsas. Pigem võiks rääkida tänavast, sest tihti oli teeäärde pargitud auto või paar. Kuna aga oli alles retke algus ja meie kõhud hotelli hommikusööki täis, siis suhtusime liiklusse veel ikkagi positiivselt.
Esimene pikem peatus sel päeval oli Furnases. See küla on tuntud nii kraatrijärve, kuumaveeallikate kui ka Terra Nostra nimelise pargi järgi. Kuna plaanisime järve ja parki külastada pikemalt järgmisel päeval, siis põikasime vaid tossavaid allikaid vaatama. Veeauru pilved paistsid juba kaugelt kätte. Asi, mida ma aga üldse oodata ei osanud, oli hingemattev hais.
Painavat mädamuna lehka tuli igast suunast. Kõige hullem oli olukord muidugi otse allikate läheduses. Sure või maha, selline peerukas! Kõige tipuks läks Aki wc-d otsima ja jättis mind sinna üksi rohelist nägu tegema. Talle kusjuures hais nii tugevat mõju ei avaldanud (see on see aastatepikkune musta kohvi ja chili tarbimine).
Hais haisuks, põnev oli muidugi. Tossu tõusis maast ja ümberringi oli erinevaid mulksuvaid mudaauke ja mullitavat vett.
Aeg oli edasi liikuda, suunaga Povoação poole. Tegemist olevat poolikusse kraatrisse ehitatud külaga. Poolik seetõttu, et teise osa kohal on ookean.
Sealt me tulime
Ja sinna suundume: Povoação kraatriseinad laskuvad otse merre.
Külas tegime pikema pausi. Pildistasime mereranda viiva jõe ääres põnevaid linde ning otsisime midagi hamba alla. Küla jättis samasuguse mulje kui varemnähtud kohad - valgeks krohvitud majakesed, kividest laotud kõnniteed ning rohkelt lilli ja rohelust. Külas oli ka pisike loomaaed. Pisikesel territooriumil oli puurides mõned linnukesed ja ahvid. Pisut nukker nägi välja.
Jões suples selline lind
Povoaçãost lakudes alustasime taas üles siksakitamist. Vaateplatvormilt heitsime veel viimase pilgu külale ning tõusime edasi kõrgustesse.
Ühel hetkel jõudsime ilmselt pilvedesse. Nähtavus vähenes mõnekümne meetrini ning meid ümbritses paks hall udu. Autost välja tõustes tõi tuul imepeene uduvihma sahmakaid ihule. Teadsime, et paremat kätt, kuskil seal allpool on ookean, ent mitte midagi ei olnud näha.
Peagi hakkas tee jälle laskuma ning udu andis järele. Nägime taas teepervesid, lopsakaid hortensiapõõsaid ning ääretut rohelust, mis autoteed ääristas. Ja ühtäkki - keset ei-midagi - saabume järjekordsele vaateplatvormile. Tegemist ei olnud tavalise pisikese parkimisplatsiga, kus teed vaatest paar pilti ja tõmbad uttu. See oli park, täiesti viimase peale hooldatud hekkidega ning lilli täis park. Kuna viimased tund aega ei olnud me vist autoaknast näinud ei ühtegi maja ega muud elumärki, siis tundus see puhkekoht lausa paradiisina. Teisel pool teed muide mäletsesid lehmad, nagu tuletades meile meelde, et oleme keset põlde ja metsi.
See ei olnud muide mingi tavaline park. See oli kasside park. Äkki hakkas silm neid märkama - osad mängisid muru peal, teised passisid kõnniteedel, kolmandad lebasklesid istetel. Kasvult olid pisikesed (no umbes Naukku masti), ent nägid suhteliselt head ja terved välja. Inimesi nad ei kartnud, ent ligi ka ei tikkunud.
Ja see imepärane park üllatuslikus kohas ei olnud mitte ainus sel päeval. See oligi Nordeste võlu - inimtühjus, võimas loodus ja siis need hoolitsetud oaasid selle kõige keskel. Veel mõningaid vaateid saare idaosa sõidult:
Mingil hetkel hakkas ka sõiduväsimus peale tikkuma. Mäekülgi pidi siksakitamine, kitsaste sildade ületamine ning hing kinni kurvi tagant väljailmuvate autode ootamine viskas ühel hetkel kopa ette. Iga järgmine mäekuru tundus sarnane eelmisele. Ootasime lausa vähe sirgemaid teid. Ent Ribeira Grande oli juba lähedal ning sealt viis kiirtee otse Ponta Delgadasse. Meie muidugi võtsime sel hetkel ette veel ühe turistide põhitegevuse - ehk õigest ristmikust möödasõidu ning ekslesime kauba peale veel piki Ponta Delgada kitsaid tänavaid hotellini. Seda paganama ristmikku ei tabanud me muide ka järgmisel päeval ära.. seega ei pääsenud me kordagi otse mõistlikke teid pidi hotellini. Aga no mis teha, kui ajud ei tööta, siis peab Micra vaeva nägema.
Õhtu Ponta Delgadas möödus tavalises rütmis. Õhtusöök, pikk jalutuskäik piki randa, portugalikeelsed telesaated unejutuks ning siis jälle sõba silmale.
Kajakad kogunesid õhtupäikeses sadamakaile
Õhtune linn
teisipäev, 22. september 2009
Assoorid - Sete Cidades ja Mosteiros
Ma mõtlen hirmuga, et kui ma igast päevast eraldi postituse teen, siis kokku tuleb neid ju kuus-seitse :O Aga no pildimaterjali on nii palju, et tahaks ikkagi paremad palad esile tõsta - nii nagu nad seda väärivad. St mitte pildid ise, vaid see, mis neil näha on :)
Kolmas päev saarel oli autoga ringivuristamise päev. Hommikul saime oma rendi-Micra kätte - samasugune jõuetu tops nagu Šotimaalgi, ent vähemalt punane ja konditsioneeriga! Teede kohta oli hoiatatud, et need on väga kitsad (planeeritud hobuvankritele, autod tulid saartele 70-ndail) ja mägedes muidugi käänulised. Nõustun täiesti kummagi väitega, aga Micra suurus (või väiksus) oli siin muidugi plussiks. Kusjuures kohalikel olid ka enamusel meie mõistes miniautod, neid oli hea kitsaile linnatänavaile parkida.
GPS-kaarti Assooridest TomTomil polnud, aga teed olid enamjaolt hästi viitadega tähistatud. See muidugi ei peatanud meid paar korda eksimast. Eriti ekstreemne oli kihutada Micraga pisikestel teedel maisipõldude vahel, kui vastu tuli ainult traktoreid ja oma sihtkohta võisime vaid umbes arvata. Kaart oli meil ka, aga minu kui ametliku kaardilugeja arvamus on see, et see oleks võinud kohati täpsem olla.
Olime auto rentinud kolmeks päevaks. Saare laiuseks on 8-14km ja ida-lääne suunas 64km - kerge kahtlus seega oli, et äkki sõidame kõik juba päevaga läbi, ent see osutus hiljem vägagi alusetuks. Teed nimelt siksakitavad mäekülgi pidi üles ja alla ning tihti ka läbi külade. Keskmine kiirus kõrgele ei tõuse.
Päeva programm sisaldas saare lääneosaga tutvumist. Hakkasime rannikult mäekülgi pidi üles ronima. Iga järgmine vaade oli eelmisest kaunim. Lopsakas loodus oli samuti märksõnaks.
Hommik oli tiba pilvine ja sajune, seda eriti mägedes. Vista do Rei vaateplatvormile saabudes ootasid meid ees halli värviga toonitud Sete Cidadesi kaksikjärved. Järved on tekkinud vulkaanikraatrisse ning päikeselise ilmaga paistab neist üks sinine (Lagoa Azul) ja teine roheline (Lagoa Verde). Meil seda kahjuks näha ei õnnestunud, ent vaade oli siiski lummav.
Põnevat vürtsi lisas vaatepunktile see, et seal asus hüljatud ja rohelusse kasvanud hotell. Kummitushotellina tuntud ehtise kohta on palju legende. Meid huvitas muidugi heade piltide jahtimine, ent sissekäigu poole hiilides hakkas sealt kuuluma vihase koera haukumist ning pidasime paremaks jalga lasta. Koerte kohta oli meid nimelt hoiatatud - külades lippavat ringi suurt kasvu hüäänilaadseid penisid, kes meeleldi turiste näksivad. Hotelli müsteerium jäi seega lahendamata.
Enne kaksikjärvedeni laskumist jäi teele veel üks pisem, ent tegelikult lausa võluvam kraaterjärv - Lagoa de Santiago. Vesi paistis täiesti sügavrohelisena.
Kraaterjärvi - Lagoa Verdet ja Azuli eraldas teineteisest vaid sild. Kaldad tõusid püstloodis pilvedesse. Vaated olid võimsad. Eriti siin tuli selgelt esile massiturismi puudumine: turiste vuras üle silla pidevalt ning kõik peatusid pildistama ja jalgu sirutama. Ent järve kaldal ei olnud mitte ühtegi turismiinfot, kioskit ega jäätisemüüjat. Suur kontrast Šotimaaga, kus näiteks keset põldu oli püstitatud suur Visitor Centre ja giidid viisid gruppe järjest "sõjatandriga" tutvuma.
Lagoa Verde, mille kaldal jalutasime, oli paksult täis vetikaid ning pirakaid kalu. Ranna ääres patseerisid ringi vähid - nii vee all kui murul.
Kohe järvede kõrval oli Sete Cidadesi külakene, millest mulle jäi miskipärast üsna vaene mulje. Tänavatel oli vanemaid inimesi ning muidugi kurjakuulutav "lesk mustas" - musta riietunud terava pilguga vanem naisterahvas. Selliseid kohtasime mujalgi.
Sete Cidadesi kirik
Kraaterjärvedest eemaldudes peatusime järjekordsel vaateplatvormil nautides nii kohalikke põllumaastikke kui ka lainete vahutavat mängu kaugel mererannas. Sinine meri paistis kaugelt ahvatlev, seega võtsimegi suuna sinnapoole.
Mosteirose rannikukülas jõudsime randa, kus vesi peksis vastu kuhjunud tumedaid laavakive. Kõrgele lendavad vahused valged pritsmed ning kaldaäärne ahvatlevalt helesinine vesi naelutas meid vähemalt tunniks kohale. Pildistasime lainete mänglemist ning hüppasime kivilt kivile, pääsemaks veel huvitavamatesse kohtadesse. Kui ma oleks kogu reisi jooksul näinud ainult seda vaatemängu ja mitte ühtki teist vaatamisväärsust, oleks ma tõenäoliselt ikkagi rahule jäänud. Unustasin tõbise olekugi täiesti. Tõsi küll, see andis hiljem autosse jõudes endast vägagi nõudlikult märku - täielik väsimus tuli peale.
Rahulikumas veesopis piilus lind
Päev oli märkamatult möödunud. Õhtupoolikul jõudsime tagasi Ponta Delgadasse. Päris hilja õhtul käisime veel sadamaehitises oleval Leonardo da Vinci näitusel - väga huvitav oli. Näitus sisaldas nii da Vinci anatoomiauuringuid, maale kui ka geniaalseid ehitisi. Näitus oli muide avatud 23-ni, nagu ka enamvähem iga pood pealinnas. Ent turisti elu pole ikkagi kerge - värske õhu üledoos mõjub uinutavalt ning ka järgmiseks päevaks pidi jõudu koguma. Kerisimegi end hotelli linade vahele und kallama.
Kolmas päev saarel oli autoga ringivuristamise päev. Hommikul saime oma rendi-Micra kätte - samasugune jõuetu tops nagu Šotimaalgi, ent vähemalt punane ja konditsioneeriga! Teede kohta oli hoiatatud, et need on väga kitsad (planeeritud hobuvankritele, autod tulid saartele 70-ndail) ja mägedes muidugi käänulised. Nõustun täiesti kummagi väitega, aga Micra suurus (või väiksus) oli siin muidugi plussiks. Kusjuures kohalikel olid ka enamusel meie mõistes miniautod, neid oli hea kitsaile linnatänavaile parkida.
GPS-kaarti Assooridest TomTomil polnud, aga teed olid enamjaolt hästi viitadega tähistatud. See muidugi ei peatanud meid paar korda eksimast. Eriti ekstreemne oli kihutada Micraga pisikestel teedel maisipõldude vahel, kui vastu tuli ainult traktoreid ja oma sihtkohta võisime vaid umbes arvata. Kaart oli meil ka, aga minu kui ametliku kaardilugeja arvamus on see, et see oleks võinud kohati täpsem olla.
Olime auto rentinud kolmeks päevaks. Saare laiuseks on 8-14km ja ida-lääne suunas 64km - kerge kahtlus seega oli, et äkki sõidame kõik juba päevaga läbi, ent see osutus hiljem vägagi alusetuks. Teed nimelt siksakitavad mäekülgi pidi üles ja alla ning tihti ka läbi külade. Keskmine kiirus kõrgele ei tõuse.
Päeva programm sisaldas saare lääneosaga tutvumist. Hakkasime rannikult mäekülgi pidi üles ronima. Iga järgmine vaade oli eelmisest kaunim. Lopsakas loodus oli samuti märksõnaks.
Hommik oli tiba pilvine ja sajune, seda eriti mägedes. Vista do Rei vaateplatvormile saabudes ootasid meid ees halli värviga toonitud Sete Cidadesi kaksikjärved. Järved on tekkinud vulkaanikraatrisse ning päikeselise ilmaga paistab neist üks sinine (Lagoa Azul) ja teine roheline (Lagoa Verde). Meil seda kahjuks näha ei õnnestunud, ent vaade oli siiski lummav.
Põnevat vürtsi lisas vaatepunktile see, et seal asus hüljatud ja rohelusse kasvanud hotell. Kummitushotellina tuntud ehtise kohta on palju legende. Meid huvitas muidugi heade piltide jahtimine, ent sissekäigu poole hiilides hakkas sealt kuuluma vihase koera haukumist ning pidasime paremaks jalga lasta. Koerte kohta oli meid nimelt hoiatatud - külades lippavat ringi suurt kasvu hüäänilaadseid penisid, kes meeleldi turiste näksivad. Hotelli müsteerium jäi seega lahendamata.
Enne kaksikjärvedeni laskumist jäi teele veel üks pisem, ent tegelikult lausa võluvam kraaterjärv - Lagoa de Santiago. Vesi paistis täiesti sügavrohelisena.
Kraaterjärvi - Lagoa Verdet ja Azuli eraldas teineteisest vaid sild. Kaldad tõusid püstloodis pilvedesse. Vaated olid võimsad. Eriti siin tuli selgelt esile massiturismi puudumine: turiste vuras üle silla pidevalt ning kõik peatusid pildistama ja jalgu sirutama. Ent järve kaldal ei olnud mitte ühtegi turismiinfot, kioskit ega jäätisemüüjat. Suur kontrast Šotimaaga, kus näiteks keset põldu oli püstitatud suur Visitor Centre ja giidid viisid gruppe järjest "sõjatandriga" tutvuma.
Lagoa Verde, mille kaldal jalutasime, oli paksult täis vetikaid ning pirakaid kalu. Ranna ääres patseerisid ringi vähid - nii vee all kui murul.
Kohe järvede kõrval oli Sete Cidadesi külakene, millest mulle jäi miskipärast üsna vaene mulje. Tänavatel oli vanemaid inimesi ning muidugi kurjakuulutav "lesk mustas" - musta riietunud terava pilguga vanem naisterahvas. Selliseid kohtasime mujalgi.
Sete Cidadesi kirik
Kraaterjärvedest eemaldudes peatusime järjekordsel vaateplatvormil nautides nii kohalikke põllumaastikke kui ka lainete vahutavat mängu kaugel mererannas. Sinine meri paistis kaugelt ahvatlev, seega võtsimegi suuna sinnapoole.
Mosteirose rannikukülas jõudsime randa, kus vesi peksis vastu kuhjunud tumedaid laavakive. Kõrgele lendavad vahused valged pritsmed ning kaldaäärne ahvatlevalt helesinine vesi naelutas meid vähemalt tunniks kohale. Pildistasime lainete mänglemist ning hüppasime kivilt kivile, pääsemaks veel huvitavamatesse kohtadesse. Kui ma oleks kogu reisi jooksul näinud ainult seda vaatemängu ja mitte ühtki teist vaatamisväärsust, oleks ma tõenäoliselt ikkagi rahule jäänud. Unustasin tõbise olekugi täiesti. Tõsi küll, see andis hiljem autosse jõudes endast vägagi nõudlikult märku - täielik väsimus tuli peale.
Rahulikumas veesopis piilus lind
Päev oli märkamatult möödunud. Õhtupoolikul jõudsime tagasi Ponta Delgadasse. Päris hilja õhtul käisime veel sadamaehitises oleval Leonardo da Vinci näitusel - väga huvitav oli. Näitus sisaldas nii da Vinci anatoomiauuringuid, maale kui ka geniaalseid ehitisi. Näitus oli muide avatud 23-ni, nagu ka enamvähem iga pood pealinnas. Ent turisti elu pole ikkagi kerge - värske õhu üledoos mõjub uinutavalt ning ka järgmiseks päevaks pidi jõudu koguma. Kerisimegi end hotelli linade vahele und kallama.
Tellimine:
Postitused (Atom)