Kevadlilled on närbunud, ent uued tulijad on juba hoos. Näiteks terrassi äärt kaunistavad väiksed petuuniad. Need on isegi kõvadele vihmasabinatele ilusti vastu pidanud, taime õrnadest õitest hoolimata. Pisikese poti ja mullavaru tõttu ei tohi nende kastmist unustada ja ma olen sellega siiani kenasti hakkama saanud, ptüi-ptüi-ptüi. Tavaliselt on mul ju siiski kombeks isegi kaktuseid pruuniks kuivatada ...
Kuna petuunia on end tõestanud kui lill, mis minu käpa all ilusti vastu peab, siis olen ma loomulikult seda ka mujale silmarõõmuks istutanud. Räästa all seisab pooleldi petuuniate ja pooleldi kakratega täidetud lillekast.
Üks kaunimatest õitsejatest - õunapuu - on juba õielehed maha kukutanud, ent õnneks võib pildijäädvustust veel nautida. Meie kaks sammasõunapuunässi pole sel aastal võrdselt esinenud. Ühel puul oli tihedalt lehti ja õisi, teisel hoopis vähem. Esialgu arvasime, et selle põhjuseks on päikesevalgus, nimelt jõudsamalt kasvav puu on kauem päikese käes. Ent hiljem avastasime, et teisel tüvel sibavad üles-alla sipelgad. Igavene nuhtlus ikka! Nii lehtede kui õite pungi oli pisut näritud ning kõige tipuks paikneb see sipelgapesa tõenäoliselt puu juurte seas ja häirib normaalset toimimist. Söötsime sipelgatele tõrjeainet ning viimasel ajal ei olegi neid enam tüvel märgata. Puu pole siiski oma kaaslasele lehtederohkuses järele jõudnud. Pildid on seetõttu sellest tihedamast puust. Eks ootame ja vaatame, mis saama hakkab.
Maja ees aga õitseb viimaks ometi enelas. Täpsemat sorti ei hakka määratlema, olen sellega juba varemgi puusse pannud. Kuid miks siis viimaks ometi - alustan sellest, et kaks aastat tagasi, peale meie siia kolimist nägi põõsas välja taoline:
Täpsemalt võib seda monstrumi vaadelda selle pildi pealt. Siit on paremini näha, et asi on umbes paar meetrit kõrge ja tihe nagu kõige pimedamas džunglis.
Esialgu mõtlesime naiivselt, et jaa, harvendame ainult, lõikame lihtsalt kuivanud oksad ära. Näksisime oksakääridega natuke siit, natuke sealt, aga no näiteks põõsa keskmistele oksadele üldse ligi ei pääsenudki. Lõpuks sai hing täis ja lõikasime kõige täiega tagasi. Eelmisel suvel nägi põõsanäss välja selline:
Jälgige muide muru sel ülemisel pildil, õudus. Ma ei mäletanudki ise, et asi nii hull oli. Eelmisel aastal sai ka maad kobestatud ja muru paigatud, mis on hästi tulemust kandnud.
Aga enelas ei kandnudki aasta tagasi õisi, kuna õied tulevad tal alles teise aasta võrsetele. Mõned nädalad tagasi saime seda esmakordselt nautida.
Juba võib näha, et tihedaks paisumine on sellele taimele omane. Nüüd aga võime vähemalt asjal silma peal hoida ja vajadusel tegutseda.
Lõpetuseks minu lemmiklill meie õuel. Keegi eelnevatest elanikest on maha pannud suurepärased idamagunad. Lehed tärkavad sel taimel juba varakult kevadel, pisut hiljem tõusevad maast pika varre otsas olevad "karvapallid". Eelmisel aastal kutsusin neid inimsööjataimedeks, niivõrd teiselt planeedilt paistsid nad olevat. Esialgu ilmub avanevate lõugade vahelt välja killuke punast ning peagi õitsevad idamagunad tormiliselt. Seda kestab vaid mõne päeva, siis kukuvad õielehed maha ning alles jäävad vaid pikad rootsud. Siiski neid paari päeva tasub oodata! Varsti, varsti nad avanevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar