Esiteks alustama peab muidugi ilmast. Kogu jaanipüha kallas vett ja oli ilgelt külm (minust on mingeid pilte õhtuhämaruses tagaõuel kindad käes veiniklaasi tõstmas..), ent pühapäeval viskas ilma ilusaks. Polnudki kohe mitu päeva pildistama saanud, nii et mõeldud-tehtud.
Vanhankaupunginlahti on selle poolest huvitav koht, et asub päris kesklinna lähedal, kuid on rahvusvahelise tähtsusega linnukaitseala. Seisad seal keset paarimeetrist roostikku ja vaatad taamal kõrguvaid kortermaju.
Läbi roostiku kulgeb laudrada, mida mööda oma retke ette võtsimegi.
Kuna olime ikkagi rikkalikul linnukaitsealal, siis meiegi nägime mõningaid linde. See ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav nagu arvata võiks. Esimese linnu otsa ma näiteks koperdasin kogemata. Sammusin mööda laudteed ja vahtisin nina ette, et rajalt maha ei astuks. Miskipärast tõstsin ühel hetkel pilgu ja jäin nagu naelutatult seisma. Käed krabasid fotokat, tõstsin selle silmade kõrgusele ja peas lendasid mõtted: "Kähku-kähku, fotokas valmis! Palun ära lenda minema, palun ära lenda minema.." Kolm klõpsu sain teha, siis sirutas tips tiivad ja läinud ta oligi. Seekord õnneks kolmest kaadrist piisas.
Hänilane
Aki tuli minu järel ja tema pildid ma blokkisin ilusti ära. See ongi viis, kuidas peegelkaamerast paremaid pilte saada!
Igatahes sellest juhtumist peale hoidsime silmad ja kõrvad lahti. Pisikesi pruune roostikus kõikuvaid linde saime sellegipoolest mitu minutit peale passida. Täielik respect ikka loodusfotograafide suhtes - peab ikka kannatlikult ootama, et kõrkjates peituvale linnule niimoodi pihta saada, et tuul oleks kõik häirivad kõrred eest ära puhunud. Ja siis saad ka ainult kaks klõpsu tehtud, sest lind otsustab minema lennata. Kaadritest teise ajal on käed muidugi värisenud. Aga samas kodus on arvutist oi milline rõõm vaadata, et see teine kaader on täitsa hästi välja tulnud (arvestades muidugi fotoka võimeid ja muidu tingimusi)!
Kõrkja-roolind
Ma muide väga loodan, et ma linnunimedega hirmsasti mööda ei pane. Nende leidmine on vaevalise töö taga st linnuraamatu ja interneti lappamine. Ja siis kohtad oma jalutuskäigul suure teleskoobiga linnuvaatlejaid, kes järjest nähtud liike loetlevad. Kellelgi neist pole mingit linnuraamatut abiks taskus. Aga eks muidugi igaüks on mingil alal proff (ja mõned ei ole ühelgi).
Tagasiteel nägime veel pisikest varblase moodi linnukest kõrkjates edasi-tagasi kõikumas. Aga linnuraamat ütles, et ei ole varblane. On rootsiitsitaja.
Linnurohket suve kõigile, hoidke silmad lahti. They're out there!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar