Palav on. Istun tööl, viimased tööpäevad enne puhkust. Viimased VIIS tööpäeva. Päike soojendab seda klaaskarpi, kus meie kontor asub ning pelgalt istumine võtab naha märjaks. Õnneks rõduukse sai lahti kangutada, pisut juba ongi parem.
Motivatsioon on peaaegu et olematu. No aga mis tööinnukusest siin üldse rääkida võib, kui tänaval kõnnivad suvekleitides ja lühikestes seelikutes muretud suvitajad. Ja juba hommikul poole kaheksa paiku kodust autosse ronides on nii soe, et tahaks ainult väljas päikesevarju alla istuda ja külma jooki limpsida. Samuti pooled töökaaslastest on juba puhkusel ja allesjäänud mõtlevad juba varahommikul, millisele terrassile pikale lõunale minna.
Mina prindin aga puhkusega seotud asju välja - Kuivastu-Virtsu ning Triigi-Sõru laevagraafikuid ja laulu- ja tantsupeo kava. Muidugi kirjutan ka blogipostitust puhkuse ootamisest. On seegi üks viis tööaega mööda saata. Tegelikult mul oleks vaja veel natukeseks tööle keskenduda -ühe arenguplaani teostamisplaan (kõlab mõttetult, kas pole) valmis kribada. Kui ma seda selle nädala jooksul ei tee, siis peale puhkust pole mul selleks lihtsalt enam mahti. Kohe augustis hakkab hullumaja jälle peale. Aga no ei viitsiii ennast piitsutada.
Hetke suurim mure on ikkagi see, et kui nüüd eelmisel ja sel nädal on olnud sooja 25+ kraadi, siis millised mõtted on ilmataadil minu puhkuse jaoks valmis pandud? Trombid, äikesetormid, rahe? Kas laulupeo jaoks on vaja vihmakeep osta? Suured on need väikese tööinimese mured enne algavat puhkust.
1 kommentaar:
Sehr interessant!
Postita kommentaar