Sel kevadel olime ikkagi vigadest õppinud ning tegime naabritega varakult plaanid valmis. Varakevadel lõikasime madalaks ülekasvanud väädid ja mai algul hakkas aiavahetus pihta. Algsituatsioon oli selline:
Naabritega oli selgeks räägitud, et meie hangime materjalid, kulud pistame pooleks ning mehed siis ehitavad koos aeda. Läks aga õnneks ja Aki sai aeda üksi nikerdada. Ma ei tea, milline tulemus oleks tulnud, kui millimeetrist täpsust taga ajav Aki oleks pidanud ehitamises ühele meelele jõudma mehega, kes minu arvates näiteks lõikab nende põõsaid a la mootorsaega. Ehk siis selline pisut "umbes-täpselt" inimene.
Mina muidugi ka eriline meistrimees ei ole. Aga vot vana aia mädanenud osad oskasin ilusti prügilavale kanda. Sellega minu panus ka põhimõtteliselt piirdus, kui mitte arvestada seda, et projekti jäädvustamine kuulus ka mulle ja seda me heameelega tegingi.
Uus ja vana, kõrvuti.
Juba edeneb, tugipost on püsti.
Vidinaid vedeleb ümberringi.
Tehtud!
Hetkel poole aia peal kasvab rõõmsalt metsviinapuu ja teine pool paistab lihtsalt läbi. Põõsad lendasid ka kahjuks enamjaolt risuhunnikusse, kuna olid kasvanud risti-rästi läbi vana aia. Ent pole hullu, ma juba märkasin tärkavaid viinapuuvääte aia ääres. Suve lõpuks on need kindlasti roninud vähemalt poolde aeda kui mitte rohkemgi.
Ja muide viimasel pildil olev dekoratiivkate ei pidanud sellist värvi olema. Tahtsime punakaspruuni katet juurde osta ja sellega varasemat täiendada, ent ilmselgelt poes sai tehtud vale värvivalik :) Antiigipunane on ikkagi päris punane, mitte pruun ...
Nüüd kobin veel hetkeks õue. Tulbid on närtsinud ja lillepeenras valitseb tühjus. Nii et istutan sinna kiirelt kolm gasaaniat. Muideks hullult pidi guugeldama, enne kui lille eestikeelse nime leidsin. Siin on see timanttikukka ehk teemantlill.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar