"See, mida ei mõõdeta, ei ole trenn!" teatas naljaga pooleks keegi tundmatu naisterahvas oma sõbrannale meie sulgpallihalli riietusruumis. Mina muigasin omaette ja nõustusin mõtetes temaga.
Sammulugeja mul ju juba on. Paraku selle jälgimine ei tõstata üldse mu motivatsiooni. Ma ei saavuta nimelt peaaegu kunagi soovituslikku päevast eesmärki - 10 000 sammu. Kaugel sellest. Ei hakka isegi välja ütlema, et kui kaugel.
Samas minu uute tervislike eluviiside juurde kuulub sulgpallile lisaks käimine. Ja vat selleks on vaja pulsimõõtjat. Sest niisama metsaradadel ringi ukerdamine on ju ilma pulsikellata lihtsalt pühapäevajalutamine, mitte korralik trenn. Vähemalt nii ma seda ostu endale põhjendasin ;)
Nüüd ma olen interneti avaras maailmas ringi tuhninud ja leidnud üht-teist pulsisageduse kohta. Näiteks, et algaja sportija peaks alustama madalast pulsisagedusest, nii umbes 60-70% maksimumist. Niimoodi areneb aeroobne vorm. Ja no mina olen just selline nullvormist alustaja. Teiseks sellise madala sagedusega treenides põletab keha rasva, kõrgema sageduse juures siirdub süsivesikute peale. Ja see rasva põlemine mulle oi kuidas meeldib :) Kõige tähtsam siiski on minuarust see, et selle tempoga kõndides tuleb mõnus kerge higi ja jalgadesse surin ning peale trenni on äärmiselt meeldiv olek! Ei ole sellist näo punetamist ja surma äärel vaakumist.
Sirgetel kõnniteedel tegelikult on isegi tiba keeruline seda pulssi hoida, kipub teine vahel alla 116 vajuma (see on mul hetkel alampiir). Seetõttu teemegi vahelduseks käimist ka pisikeste tõusude ja laskumistega spordirajal. Seal on probleem vastupidine - tõusude peal hakkab selline puperdamine, et võtab hinge kinni :) Aga eks ajapikku peaks kõik lihtsamaks muutuma. Ma loodan, et paar kuud sellist mõistlikku trenni mõjuks hästi nii põhivormile kui ka rasvakihile. Siis võiks mõelda juba intervall-trenni (natuke vehkida kõrgema pulsiga) või muu taolise suurema pingutuse peale. Aga noh, selleni on veel aega.
Igatahes olen täiesti üllatunud, et mulle on mingi spordipisik külge hakanud ja seda KÄIMISE näol. Jeerum küll. Ma olen küll iga kell käpp sulgpallis, võrkpallis või mingi muu taolise lõbusa spordi puhul, aga et mingi monotoonne käimine võib ka huvitav tunduda... Mulle tundub, et osaliselt võlgnen selle eest tänu oma pulsikellale - sealt on ikka näha, et mingi treening toimub! Ja loomulikult on mul pulsikella lisaks üks teinegi vahva trennikaaslane, algab A-tähega ;)
Nüüd aga lahkun töölt ja suundun sulgpalli - selle hooaja viimasesse. Juulikuus on paus, nii et täna peab viimast võtma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar