"See, mida ei mõõdeta, ei ole trenn!" teatas naljaga pooleks keegi tundmatu naisterahvas oma sõbrannale meie sulgpallihalli riietusruumis. Mina muigasin omaette ja nõustusin mõtetes temaga.
Sammulugeja mul ju juba on. Paraku selle jälgimine ei tõstata üldse mu motivatsiooni. Ma ei saavuta nimelt peaaegu kunagi soovituslikku päevast eesmärki - 10 000 sammu. Kaugel sellest. Ei hakka isegi välja ütlema, et kui kaugel.
Samas minu uute tervislike eluviiside juurde kuulub sulgpallile lisaks käimine. Ja vat selleks on vaja pulsimõõtjat. Sest niisama metsaradadel ringi ukerdamine on ju ilma pulsikellata lihtsalt pühapäevajalutamine, mitte korralik trenn. Vähemalt nii ma seda ostu endale põhjendasin ;)
Nüüd ma olen interneti avaras maailmas ringi tuhninud ja leidnud üht-teist pulsisageduse kohta. Näiteks, et algaja sportija peaks alustama madalast pulsisagedusest, nii umbes 60-70% maksimumist. Niimoodi areneb aeroobne vorm. Ja no mina olen just selline nullvormist alustaja. Teiseks sellise madala sagedusega treenides põletab keha rasva, kõrgema sageduse juures siirdub süsivesikute peale. Ja see rasva põlemine mulle oi kuidas meeldib :) Kõige tähtsam siiski on minuarust see, et selle tempoga kõndides tuleb mõnus kerge higi ja jalgadesse surin ning peale trenni on äärmiselt meeldiv olek! Ei ole sellist näo punetamist ja surma äärel vaakumist.
Sirgetel kõnniteedel tegelikult on isegi tiba keeruline seda pulssi hoida, kipub teine vahel alla 116 vajuma (see on mul hetkel alampiir). Seetõttu teemegi vahelduseks käimist ka pisikeste tõusude ja laskumistega spordirajal. Seal on probleem vastupidine - tõusude peal hakkab selline puperdamine, et võtab hinge kinni :) Aga eks ajapikku peaks kõik lihtsamaks muutuma. Ma loodan, et paar kuud sellist mõistlikku trenni mõjuks hästi nii põhivormile kui ka rasvakihile. Siis võiks mõelda juba intervall-trenni (natuke vehkida kõrgema pulsiga) või muu taolise suurema pingutuse peale. Aga noh, selleni on veel aega.
Igatahes olen täiesti üllatunud, et mulle on mingi spordipisik külge hakanud ja seda KÄIMISE näol. Jeerum küll. Ma olen küll iga kell käpp sulgpallis, võrkpallis või mingi muu taolise lõbusa spordi puhul, aga et mingi monotoonne käimine võib ka huvitav tunduda... Mulle tundub, et osaliselt võlgnen selle eest tänu oma pulsikellale - sealt on ikka näha, et mingi treening toimub! Ja loomulikult on mul pulsikella lisaks üks teinegi vahva trennikaaslane, algab A-tähega ;)
Nüüd aga lahkun töölt ja suundun sulgpalli - selle hooaja viimasesse. Juulikuus on paus, nii et täna peab viimast võtma!
teisipäev, 30. juuni 2009
esmaspäev, 29. juuni 2009
Puhkust oodates
Palav on. Istun tööl, viimased tööpäevad enne puhkust. Viimased VIIS tööpäeva. Päike soojendab seda klaaskarpi, kus meie kontor asub ning pelgalt istumine võtab naha märjaks. Õnneks rõduukse sai lahti kangutada, pisut juba ongi parem.
Motivatsioon on peaaegu et olematu. No aga mis tööinnukusest siin üldse rääkida võib, kui tänaval kõnnivad suvekleitides ja lühikestes seelikutes muretud suvitajad. Ja juba hommikul poole kaheksa paiku kodust autosse ronides on nii soe, et tahaks ainult väljas päikesevarju alla istuda ja külma jooki limpsida. Samuti pooled töökaaslastest on juba puhkusel ja allesjäänud mõtlevad juba varahommikul, millisele terrassile pikale lõunale minna.
Mina prindin aga puhkusega seotud asju välja - Kuivastu-Virtsu ning Triigi-Sõru laevagraafikuid ja laulu- ja tantsupeo kava. Muidugi kirjutan ka blogipostitust puhkuse ootamisest. On seegi üks viis tööaega mööda saata. Tegelikult mul oleks vaja veel natukeseks tööle keskenduda -ühe arenguplaani teostamisplaan (kõlab mõttetult, kas pole) valmis kribada. Kui ma seda selle nädala jooksul ei tee, siis peale puhkust pole mul selleks lihtsalt enam mahti. Kohe augustis hakkab hullumaja jälle peale. Aga no ei viitsiii ennast piitsutada.
Hetke suurim mure on ikkagi see, et kui nüüd eelmisel ja sel nädal on olnud sooja 25+ kraadi, siis millised mõtted on ilmataadil minu puhkuse jaoks valmis pandud? Trombid, äikesetormid, rahe? Kas laulupeo jaoks on vaja vihmakeep osta? Suured on need väikese tööinimese mured enne algavat puhkust.
Motivatsioon on peaaegu et olematu. No aga mis tööinnukusest siin üldse rääkida võib, kui tänaval kõnnivad suvekleitides ja lühikestes seelikutes muretud suvitajad. Ja juba hommikul poole kaheksa paiku kodust autosse ronides on nii soe, et tahaks ainult väljas päikesevarju alla istuda ja külma jooki limpsida. Samuti pooled töökaaslastest on juba puhkusel ja allesjäänud mõtlevad juba varahommikul, millisele terrassile pikale lõunale minna.
Mina prindin aga puhkusega seotud asju välja - Kuivastu-Virtsu ning Triigi-Sõru laevagraafikuid ja laulu- ja tantsupeo kava. Muidugi kirjutan ka blogipostitust puhkuse ootamisest. On seegi üks viis tööaega mööda saata. Tegelikult mul oleks vaja veel natukeseks tööle keskenduda -ühe arenguplaani teostamisplaan (kõlab mõttetult, kas pole) valmis kribada. Kui ma seda selle nädala jooksul ei tee, siis peale puhkust pole mul selleks lihtsalt enam mahti. Kohe augustis hakkab hullumaja jälle peale. Aga no ei viitsiii ennast piitsutada.
Hetke suurim mure on ikkagi see, et kui nüüd eelmisel ja sel nädal on olnud sooja 25+ kraadi, siis millised mõtted on ilmataadil minu puhkuse jaoks valmis pandud? Trombid, äikesetormid, rahe? Kas laulupeo jaoks on vaja vihmakeep osta? Suured on need väikese tööinimese mured enne algavat puhkust.
neljapäev, 25. juuni 2009
Bookwormlus
Lugemine on mulle alati meeldinud. Mulle tundub, et see on üks osasüüdlane selles, et ma selline prill olen. Lugema hakkasin kolmeaastaselt, esmalt alustasin trükitähtedega aabitsatest, pärast siirdusin muinasjuttude juurde. Eriti meeldisid mulle vendade Grimmide lood, selles raamatus esimene oli minu mäletamist mööda habemenugadel tantsiv kuningatütar. Seda raamatut lugesin aina uuesti ja uuesti. Nagu ka eesti muinasjutte Reinuvader Rebasest.
Mulle tundub, et umbes kümneaastasena (+ - mõned aastad) leidsin ma maal vanaema raamaturiiulist Ümera jõel ja lugesin seda taskulambiga küünis enne magamaminekut. Sain vanematelt ikka sakutada, kui nad mind avastasid - see polnud ju muidugi silmanägemise mõttes kõige targem tegu :) Sealt sai alguse vastuseis ristirüütlite ja üleüldse ristiusu vastu, mis siiani minuga kaasa kulgeb.
Mingi ajal leidsin enda jaoks Winnetou seiklused, oo see oli nii võimas! Sellest ajast peale avastasin indiaanlased ja kõige selle ebaõigluse, mis nende vastu korda saadeti. Mulle tundub, et ka see on minu isiksust mõjutanud. Muuseas pisut vanemana lugesin Winnetou uuesti läbi (umbes kümnendat korda ehk) ja tõdesin, et olen sellest välja kasvanud. Tekst, selle sisu, keelekujundid, lauseehitus - no ei olnud kirjanduslikult erakordne, kaugel sellest. Ent teatud vanuses oli see minu jaoks parim. Samasse võimsat muljet avaldavate seiklusjuttude kategooriasse kuulusid ka Jack Londoni Valgekihv ja Smoke Bellew (kirjanduslikult on need ilmselt siiski kõrgemal tasemel kui Winnetou) - lugesin neid, nutsin ja lugesin uuesti ja uuesti.
Kooli ajal lugesin kohusetundlikult kohustuslikku kirjandust ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Maailmakirjandus sai tuttavaks, samuti erinevad stiilid. Mulle tundub, et umbes keskkooli-ülikooli ajal (nii kaua aega tagasi, et enam ei mäleta - õudne eks) leidsin enda jaoks sci-fi ja fantaasiakirjanduse. Pratchett, Douglas Adams, Iain Banks jne olid mu sõbrad. Muide Adamsi Pöidlaküüdi reisijuht polnud sel ajal vähemalt minu sõpruskonnas kuigi tuntud ja mulle avaldas VÄGA muljet, kui Aki meie esimesel kohtumisel selle raamatu kilde teadis. Ühe planeedi teooria kohaselt näiteks on universum Suure Külmetushaiguse aevastatud rögaklimp ja elanikud kartsid Suure Valge Taskurätiku tulekut. Whoaa :)
Ülikooliajal käisin alati raamatupoodides uusimaid tõlkeraamatuid uurimas (ostmiseks raha polnud) ja siis raamatukogust laenutamas. See oligi minu lugemise viimane "kuldaeg". Tööle minnes pole selle jaoks enam aega olnud. Või no eks asi on prioriteetides. Nüüd loen raamatute asemel blogisid. Kuid mitte ainult! Vahel ikkagi leian end vana meeldiva tegevuse juurest.
Viimase aja lemmikuid on Eragoni sari - kiire, lihtne ja kergestiseeditav draakonikirjandus. Samuti sünnipäevakingiks saadud Minu Alaska ja Minu Argentiina neelasin kiirelt - äärmiselt hea suvelugemisega oli tegemist. Hetkel on pooleli Soome ulme (samuti kingitus) ja Iain Banksi Tähystä tuulenpuolta. Soome keeles lugemine on siiski tiba vaevaline. Igatsen Krista Kaeri tõlkeid. Üritan siiski Banksi raamust läbi närida - eriti kuna tema Mängur ja Äri olid meeletult head - soovitan kõigile ulmefännidele. Herilase vabrik oli natuke liiga sünge.
Ma olen avastanud ka selle, et kohalikes raamatukogudes on mõnevõrra eestikeelset kirjandust - mis siis muud kui laenutama! Suvel peaks olema aega lugeda, kui ma ainult leiaks mahti arvuti sülest maha tõsta :) Soovitage mulle lugemist!
Mulle tundub, et umbes kümneaastasena (+ - mõned aastad) leidsin ma maal vanaema raamaturiiulist Ümera jõel ja lugesin seda taskulambiga küünis enne magamaminekut. Sain vanematelt ikka sakutada, kui nad mind avastasid - see polnud ju muidugi silmanägemise mõttes kõige targem tegu :) Sealt sai alguse vastuseis ristirüütlite ja üleüldse ristiusu vastu, mis siiani minuga kaasa kulgeb.
Mingi ajal leidsin enda jaoks Winnetou seiklused, oo see oli nii võimas! Sellest ajast peale avastasin indiaanlased ja kõige selle ebaõigluse, mis nende vastu korda saadeti. Mulle tundub, et ka see on minu isiksust mõjutanud. Muuseas pisut vanemana lugesin Winnetou uuesti läbi (umbes kümnendat korda ehk) ja tõdesin, et olen sellest välja kasvanud. Tekst, selle sisu, keelekujundid, lauseehitus - no ei olnud kirjanduslikult erakordne, kaugel sellest. Ent teatud vanuses oli see minu jaoks parim. Samasse võimsat muljet avaldavate seiklusjuttude kategooriasse kuulusid ka Jack Londoni Valgekihv ja Smoke Bellew (kirjanduslikult on need ilmselt siiski kõrgemal tasemel kui Winnetou) - lugesin neid, nutsin ja lugesin uuesti ja uuesti.
Kooli ajal lugesin kohusetundlikult kohustuslikku kirjandust ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Maailmakirjandus sai tuttavaks, samuti erinevad stiilid. Mulle tundub, et umbes keskkooli-ülikooli ajal (nii kaua aega tagasi, et enam ei mäleta - õudne eks) leidsin enda jaoks sci-fi ja fantaasiakirjanduse. Pratchett, Douglas Adams, Iain Banks jne olid mu sõbrad. Muide Adamsi Pöidlaküüdi reisijuht polnud sel ajal vähemalt minu sõpruskonnas kuigi tuntud ja mulle avaldas VÄGA muljet, kui Aki meie esimesel kohtumisel selle raamatu kilde teadis. Ühe planeedi teooria kohaselt näiteks on universum Suure Külmetushaiguse aevastatud rögaklimp ja elanikud kartsid Suure Valge Taskurätiku tulekut. Whoaa :)
Ülikooliajal käisin alati raamatupoodides uusimaid tõlkeraamatuid uurimas (ostmiseks raha polnud) ja siis raamatukogust laenutamas. See oligi minu lugemise viimane "kuldaeg". Tööle minnes pole selle jaoks enam aega olnud. Või no eks asi on prioriteetides. Nüüd loen raamatute asemel blogisid. Kuid mitte ainult! Vahel ikkagi leian end vana meeldiva tegevuse juurest.
Viimase aja lemmikuid on Eragoni sari - kiire, lihtne ja kergestiseeditav draakonikirjandus. Samuti sünnipäevakingiks saadud Minu Alaska ja Minu Argentiina neelasin kiirelt - äärmiselt hea suvelugemisega oli tegemist. Hetkel on pooleli Soome ulme (samuti kingitus) ja Iain Banksi Tähystä tuulenpuolta. Soome keeles lugemine on siiski tiba vaevaline. Igatsen Krista Kaeri tõlkeid. Üritan siiski Banksi raamust läbi närida - eriti kuna tema Mängur ja Äri olid meeletult head - soovitan kõigile ulmefännidele. Herilase vabrik oli natuke liiga sünge.
Ma olen avastanud ka selle, et kohalikes raamatukogudes on mõnevõrra eestikeelset kirjandust - mis siis muud kui laenutama! Suvel peaks olema aega lugeda, kui ma ainult leiaks mahti arvuti sülest maha tõsta :) Soovitage mulle lugemist!
esmaspäev, 22. juuni 2009
Ornitoloogiahuvilised Vanhankaupunginlahtil
Nagu ka juba Aki pildiblogist märgata võis, käisime eile Vanhankaupunginlahel. See on see koht, kus kevadel olid kajakivõistlused ehk siis seal, kus Vantaanjoki suubub merre.
Esiteks alustama peab muidugi ilmast. Kogu jaanipüha kallas vett ja oli ilgelt külm (minust on mingeid pilte õhtuhämaruses tagaõuel kindad käes veiniklaasi tõstmas..), ent pühapäeval viskas ilma ilusaks. Polnudki kohe mitu päeva pildistama saanud, nii et mõeldud-tehtud.
Vanhankaupunginlahti on selle poolest huvitav koht, et asub päris kesklinna lähedal, kuid on rahvusvahelise tähtsusega linnukaitseala. Seisad seal keset paarimeetrist roostikku ja vaatad taamal kõrguvaid kortermaju.
Läbi roostiku kulgeb laudrada, mida mööda oma retke ette võtsimegi.
Kuna olime ikkagi rikkalikul linnukaitsealal, siis meiegi nägime mõningaid linde. See ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav nagu arvata võiks. Esimese linnu otsa ma näiteks koperdasin kogemata. Sammusin mööda laudteed ja vahtisin nina ette, et rajalt maha ei astuks. Miskipärast tõstsin ühel hetkel pilgu ja jäin nagu naelutatult seisma. Käed krabasid fotokat, tõstsin selle silmade kõrgusele ja peas lendasid mõtted: "Kähku-kähku, fotokas valmis! Palun ära lenda minema, palun ära lenda minema.." Kolm klõpsu sain teha, siis sirutas tips tiivad ja läinud ta oligi. Seekord õnneks kolmest kaadrist piisas.
Hänilane
Aki tuli minu järel ja tema pildid ma blokkisin ilusti ära. See ongi viis, kuidas peegelkaamerast paremaid pilte saada!
Igatahes sellest juhtumist peale hoidsime silmad ja kõrvad lahti. Pisikesi pruune roostikus kõikuvaid linde saime sellegipoolest mitu minutit peale passida. Täielik respect ikka loodusfotograafide suhtes - peab ikka kannatlikult ootama, et kõrkjates peituvale linnule niimoodi pihta saada, et tuul oleks kõik häirivad kõrred eest ära puhunud. Ja siis saad ka ainult kaks klõpsu tehtud, sest lind otsustab minema lennata. Kaadritest teise ajal on käed muidugi värisenud. Aga samas kodus on arvutist oi milline rõõm vaadata, et see teine kaader on täitsa hästi välja tulnud (arvestades muidugi fotoka võimeid ja muidu tingimusi)!
Kõrkja-roolind
Ma muide väga loodan, et ma linnunimedega hirmsasti mööda ei pane. Nende leidmine on vaevalise töö taga st linnuraamatu ja interneti lappamine. Ja siis kohtad oma jalutuskäigul suure teleskoobiga linnuvaatlejaid, kes järjest nähtud liike loetlevad. Kellelgi neist pole mingit linnuraamatut abiks taskus. Aga eks muidugi igaüks on mingil alal proff (ja mõned ei ole ühelgi).
Tagasiteel nägime veel pisikest varblase moodi linnukest kõrkjates edasi-tagasi kõikumas. Aga linnuraamat ütles, et ei ole varblane. On rootsiitsitaja.
Linnurohket suve kõigile, hoidke silmad lahti. They're out there!
Esiteks alustama peab muidugi ilmast. Kogu jaanipüha kallas vett ja oli ilgelt külm (minust on mingeid pilte õhtuhämaruses tagaõuel kindad käes veiniklaasi tõstmas..), ent pühapäeval viskas ilma ilusaks. Polnudki kohe mitu päeva pildistama saanud, nii et mõeldud-tehtud.
Vanhankaupunginlahti on selle poolest huvitav koht, et asub päris kesklinna lähedal, kuid on rahvusvahelise tähtsusega linnukaitseala. Seisad seal keset paarimeetrist roostikku ja vaatad taamal kõrguvaid kortermaju.
Läbi roostiku kulgeb laudrada, mida mööda oma retke ette võtsimegi.
Kuna olime ikkagi rikkalikul linnukaitsealal, siis meiegi nägime mõningaid linde. See ei olegi tegelikult nii iseenesestmõistetav nagu arvata võiks. Esimese linnu otsa ma näiteks koperdasin kogemata. Sammusin mööda laudteed ja vahtisin nina ette, et rajalt maha ei astuks. Miskipärast tõstsin ühel hetkel pilgu ja jäin nagu naelutatult seisma. Käed krabasid fotokat, tõstsin selle silmade kõrgusele ja peas lendasid mõtted: "Kähku-kähku, fotokas valmis! Palun ära lenda minema, palun ära lenda minema.." Kolm klõpsu sain teha, siis sirutas tips tiivad ja läinud ta oligi. Seekord õnneks kolmest kaadrist piisas.
Hänilane
Aki tuli minu järel ja tema pildid ma blokkisin ilusti ära. See ongi viis, kuidas peegelkaamerast paremaid pilte saada!
Igatahes sellest juhtumist peale hoidsime silmad ja kõrvad lahti. Pisikesi pruune roostikus kõikuvaid linde saime sellegipoolest mitu minutit peale passida. Täielik respect ikka loodusfotograafide suhtes - peab ikka kannatlikult ootama, et kõrkjates peituvale linnule niimoodi pihta saada, et tuul oleks kõik häirivad kõrred eest ära puhunud. Ja siis saad ka ainult kaks klõpsu tehtud, sest lind otsustab minema lennata. Kaadritest teise ajal on käed muidugi värisenud. Aga samas kodus on arvutist oi milline rõõm vaadata, et see teine kaader on täitsa hästi välja tulnud (arvestades muidugi fotoka võimeid ja muidu tingimusi)!
Kõrkja-roolind
Ma muide väga loodan, et ma linnunimedega hirmsasti mööda ei pane. Nende leidmine on vaevalise töö taga st linnuraamatu ja interneti lappamine. Ja siis kohtad oma jalutuskäigul suure teleskoobiga linnuvaatlejaid, kes järjest nähtud liike loetlevad. Kellelgi neist pole mingit linnuraamatut abiks taskus. Aga eks muidugi igaüks on mingil alal proff (ja mõned ei ole ühelgi).
Tagasiteel nägime veel pisikest varblase moodi linnukest kõrkjates edasi-tagasi kõikumas. Aga linnuraamat ütles, et ei ole varblane. On rootsiitsitaja.
Linnurohket suve kõigile, hoidke silmad lahti. They're out there!
laupäev, 20. juuni 2009
Jaaniõhtu
Õhtu jätkus niimoodi:
Üks parimaid lauamänge. Kuigi ma saan pidevalt pähe.
Õnneks järgmine vastane saabus minu kohta võtma ...
Idüll õues.
Wannabe lõke
Õhh ja vorstikesed. Praegu põen vorstihangoverit (ma ei söö enam kunagi grillvorste!!!). Peab kähku õue minema rasvu maha ajama.
Üks parimaid lauamänge. Kuigi ma saan pidevalt pähe.
Õnneks järgmine vastane saabus minu kohta võtma ...
Idüll õues.
Wannabe lõke
Õhh ja vorstikesed. Praegu põen vorstihangoverit (ma ei söö enam kunagi grillvorste!!!). Peab kähku õue minema rasvu maha ajama.
reede, 19. juuni 2009
Ongi jaan
Täna ongi jaan muide. Täpsemalt jaanilaupäev. Soomlased on teinud asja niimoodi, et jaanipäev on alati 20.-26.juuni vahelisele ajale sattuv laupäev. Ehk siis homme, täna aga siiski on see lõkete süütamise värk.
Selleks lähevad kõik vähegi normaalsed inimesed järveäärsetesse mökkidesse, istudes esmalt mitu tundi ummikutes. Siis seal muidugi tehakse kõik tuttava skeemi järgi - alkomaholl, grillvorstid, lõke, saun, tants ja trall. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et jaanipäeva ilm on sitt. Sooja umbes 10-15 kraadi ja vihmane ja nii igal aastal.
Selline oli õues täna.
No aga mis meie siis sel jaanipühal teeme. Esiteks oleme kodus. Algselt oli plaan teha nii reedel kui laupäeval päevane matk kuhugi looduskaunisse kohta, aga ilmataat pole sõber, seega oleme üsna tubased. Võib-olla pühapäeval lubatakse paremat.
Hommik möödus voodis Saaremaa vaatamisväärsusi kaardistades. Puhkus on veel kaugel, aga mitte enam mägede taga!
Et mitte teistest maha jääda, oleme ka meie varunud külmkappi valget veini. Ikka traditsioonidele peab ustavaks jääma. Mulle küll tundub, et kvantiteedi osas jään seekord põliselanikele alla, aga sellest pole hullu. Grill on see-eest juba eilsest olnud tihedas kasutuses - nii vorstikesed kui tänane lõuna (lõhe ja köögiviljad fooliumis) on seal valminud. Tõenäoliselt õhtu toob veel grillvorstikesi (ja kaalutõusu).
Juba paar päeva on Laku taas vajanud arstimist ja hella hoolt. Talvel esmakordselt esinenud tagajala nahaprobleem on tagasi, seekord teisel jalal ja väiksem. Siiski tähendab see kassile jälle plastikkraed ning 3x päevas jala desinfitseerimist ja salvi määrimist. Ning paar korda päevas valve all krae eemaldamist, et pisike saaks end puhtaks noolida. Valve seepärast, et jala kallale ta loomulikult minna ei tohi. Nii et meil on sülekass jälle, selline märterlik süüdistavate silmadega.
Laku on küll tavalisest nukram, ent mitte leebem.
Naukkul pole vahet - tahaks silitusi.
Oleme nüüd ometi sõbrad!
Kättesaamatu vabadus.
Aga tagasi jaani veetmise juurde. Oleme vist suhteliselt ebatraditsiooniliselt alustanud - koristamise ja peale lõunasööki tukkumisega. Mulle tundub, et siit enam korralikku jaanitralli ei saa :) Ilmselgelt igavad inimesed.
Täna olen ka üles leidnud Luhatsi triatloni-blogi ja selle tervenisti läbi lugenud. Vahva värk. Oleme samas koolis käinud, tema nägu on sealt juba tuttav, ent eks Luhats ole ka suuremale ringile tuttav mees. Igatahes sain sealt kohe indu oma tervislikele eluviisidele. Akile lugesin ka pulsisageduse kohta üht ja teist ette. Täna olekski juba peaaegu end metsarajale saanud, ent kahjuks tuli nälg enne peale ja toidu kõrvale sai nauditud ka klaas veini. Ja ega siis peale alkoholi tarbimist ei saa enam metsa kakerdama minna. Head vabandused, ma tean, aga homme teeme tänase plaani tõeks!
Kõigile Eestis elavatele igatahes ilusat jaani ootust - loodetavasti on ilm seal järgmisel nädalal parem!
Selleks lähevad kõik vähegi normaalsed inimesed järveäärsetesse mökkidesse, istudes esmalt mitu tundi ummikutes. Siis seal muidugi tehakse kõik tuttava skeemi järgi - alkomaholl, grillvorstid, lõke, saun, tants ja trall. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et jaanipäeva ilm on sitt. Sooja umbes 10-15 kraadi ja vihmane ja nii igal aastal.
Selline oli õues täna.
No aga mis meie siis sel jaanipühal teeme. Esiteks oleme kodus. Algselt oli plaan teha nii reedel kui laupäeval päevane matk kuhugi looduskaunisse kohta, aga ilmataat pole sõber, seega oleme üsna tubased. Võib-olla pühapäeval lubatakse paremat.
Hommik möödus voodis Saaremaa vaatamisväärsusi kaardistades. Puhkus on veel kaugel, aga mitte enam mägede taga!
Et mitte teistest maha jääda, oleme ka meie varunud külmkappi valget veini. Ikka traditsioonidele peab ustavaks jääma. Mulle küll tundub, et kvantiteedi osas jään seekord põliselanikele alla, aga sellest pole hullu. Grill on see-eest juba eilsest olnud tihedas kasutuses - nii vorstikesed kui tänane lõuna (lõhe ja köögiviljad fooliumis) on seal valminud. Tõenäoliselt õhtu toob veel grillvorstikesi (ja kaalutõusu).
Juba paar päeva on Laku taas vajanud arstimist ja hella hoolt. Talvel esmakordselt esinenud tagajala nahaprobleem on tagasi, seekord teisel jalal ja väiksem. Siiski tähendab see kassile jälle plastikkraed ning 3x päevas jala desinfitseerimist ja salvi määrimist. Ning paar korda päevas valve all krae eemaldamist, et pisike saaks end puhtaks noolida. Valve seepärast, et jala kallale ta loomulikult minna ei tohi. Nii et meil on sülekass jälle, selline märterlik süüdistavate silmadega.
Laku on küll tavalisest nukram, ent mitte leebem.
Naukkul pole vahet - tahaks silitusi.
Oleme nüüd ometi sõbrad!
Kättesaamatu vabadus.
Aga tagasi jaani veetmise juurde. Oleme vist suhteliselt ebatraditsiooniliselt alustanud - koristamise ja peale lõunasööki tukkumisega. Mulle tundub, et siit enam korralikku jaanitralli ei saa :) Ilmselgelt igavad inimesed.
Täna olen ka üles leidnud Luhatsi triatloni-blogi ja selle tervenisti läbi lugenud. Vahva värk. Oleme samas koolis käinud, tema nägu on sealt juba tuttav, ent eks Luhats ole ka suuremale ringile tuttav mees. Igatahes sain sealt kohe indu oma tervislikele eluviisidele. Akile lugesin ka pulsisageduse kohta üht ja teist ette. Täna olekski juba peaaegu end metsarajale saanud, ent kahjuks tuli nälg enne peale ja toidu kõrvale sai nauditud ka klaas veini. Ja ega siis peale alkoholi tarbimist ei saa enam metsa kakerdama minna. Head vabandused, ma tean, aga homme teeme tänase plaani tõeks!
Kõigile Eestis elavatele igatahes ilusat jaani ootust - loodetavasti on ilm seal järgmisel nädalal parem!
reede, 12. juuni 2009
Iga algus on raske
Ma juba varasemas blenderipostituses kirjutasin, et mul on järjekordselt käsil tervislike eluviiside programm. Mingil hetkel sai siiber lõputust mugimisest ja rasvavoodri kogumisest. Head inspiratsiooni selleks saab proovikabiinidest - eredas valguses peegli ees poseerides jõuab nii mõnigi tõsiasi kohale. Sellest järeldus - motivatsiooni hoidmiseks peab tihedamalt shoppamas käima.
Aga programmist täpsemalt. Ma olen seda lausa üle paari nädala järginud. Paistab, et seni läheb veel hästi. Ptüi-ptüi.
Niisiis, ma üritan normaalselt süüa. Magusa konsumeerimist olen radikaalselt vähendanud, aga õnneks on mul selle asemel smoothied. Eile just banaani-maasika drinki nautides mõtlesin, et kui peaksin selle ja šokolaadi vahel valima, siis võtaksin esimese. Selline ketserlik mõte, täitsa uskumatu.
Samas mingit karmi salatiliini ma ei pea. Korralik lõunasöök peab ikkagi olema ja mingite kalorite või rasvade jälgimisega juuksekarva lõhki ei hakka ajama. Lihtsalt üritan üleliigset mugimist vältida.
Aga tahaks veel lisaks ka kaalu vähendada ja vormi tõsta. Ikka kõikvõimalikud soovid. Olen üritanud lisada füüsilist aktiivsust. No põhimõtteliselt peaks null-tasemelt kasvatamine lihtne olema, aga no absull ei ole. Liikumine on üldiselt ebameeldiv ja higine tegevus (ohoo eks), peab pingutama ja pärast on väsind olek. Suurem osa füüsilistest tegevustest on minuarust ka hirmus igavad, no näiteks mingid rühmatrennid (kaua sa ikka kargad) või aktiivne kõndimine. Viimast ma olen üritanud vaikselt aretada, aga juba praegu on mul meie ümbruskond läbi käidud ja iPoditäis muusikat kuulatud. Noh ja mõned võib-olla naeravad, et ehee kõndimine on mingi raske tegevus vä - aga midagi minu senisest vormist räägib see, et kiire tempoga käimine võtab mul naha ikka märjaks.
Siiski leidub üks asi, mida mulle meeldib teha ja see on sulgpall. Paraku alles käesoleval nädalal käisime kaks korda sulkas, muidu ikka vaid korra. Ja no sellest ühest korrast pole vormi mõttes muud kasu kui mängimise lõbu. Nii et midagi muud mul üle ei jää, kui ühendada sulgpall ja käimine, käimine ja sulgpall ja neid mitu korda nädalas. Sel nädalal on näiteks olnud neli aktiivset päeva, NELI! Üks päev jäi vahele, sest kolmapäeval oli shoppamine ehk siis motivatsiooni tõstmine. Ja mul on kogu programmist NII siiber! Ma ei taha mingi jalutamise peale üldse enam mõeldagi. Mulle tundub, et homme ma ainult passin telekat ja ei liiguta lillegi. Tasakaalu mõttes nagu.
Aga tulemused? Neid nagu veel eriti pole. Või noh, juurde pole midagi tulnud ja kohe alguses kadus umbes kilo võrra vedelikke või miskit. Ürita siis niimoodi mingit motivatsiooni säilitada.. Aga lähengi tuju tõstmiseks smoothiet tegema, see on ikka päeva tipphetk. Uuel nädalal siis vist jälle uue hooga.
Aga programmist täpsemalt. Ma olen seda lausa üle paari nädala järginud. Paistab, et seni läheb veel hästi. Ptüi-ptüi.
Niisiis, ma üritan normaalselt süüa. Magusa konsumeerimist olen radikaalselt vähendanud, aga õnneks on mul selle asemel smoothied. Eile just banaani-maasika drinki nautides mõtlesin, et kui peaksin selle ja šokolaadi vahel valima, siis võtaksin esimese. Selline ketserlik mõte, täitsa uskumatu.
Samas mingit karmi salatiliini ma ei pea. Korralik lõunasöök peab ikkagi olema ja mingite kalorite või rasvade jälgimisega juuksekarva lõhki ei hakka ajama. Lihtsalt üritan üleliigset mugimist vältida.
Aga tahaks veel lisaks ka kaalu vähendada ja vormi tõsta. Ikka kõikvõimalikud soovid. Olen üritanud lisada füüsilist aktiivsust. No põhimõtteliselt peaks null-tasemelt kasvatamine lihtne olema, aga no absull ei ole. Liikumine on üldiselt ebameeldiv ja higine tegevus (ohoo eks), peab pingutama ja pärast on väsind olek. Suurem osa füüsilistest tegevustest on minuarust ka hirmus igavad, no näiteks mingid rühmatrennid (kaua sa ikka kargad) või aktiivne kõndimine. Viimast ma olen üritanud vaikselt aretada, aga juba praegu on mul meie ümbruskond läbi käidud ja iPoditäis muusikat kuulatud. Noh ja mõned võib-olla naeravad, et ehee kõndimine on mingi raske tegevus vä - aga midagi minu senisest vormist räägib see, et kiire tempoga käimine võtab mul naha ikka märjaks.
Siiski leidub üks asi, mida mulle meeldib teha ja see on sulgpall. Paraku alles käesoleval nädalal käisime kaks korda sulkas, muidu ikka vaid korra. Ja no sellest ühest korrast pole vormi mõttes muud kasu kui mängimise lõbu. Nii et midagi muud mul üle ei jää, kui ühendada sulgpall ja käimine, käimine ja sulgpall ja neid mitu korda nädalas. Sel nädalal on näiteks olnud neli aktiivset päeva, NELI! Üks päev jäi vahele, sest kolmapäeval oli shoppamine ehk siis motivatsiooni tõstmine. Ja mul on kogu programmist NII siiber! Ma ei taha mingi jalutamise peale üldse enam mõeldagi. Mulle tundub, et homme ma ainult passin telekat ja ei liiguta lillegi. Tasakaalu mõttes nagu.
Aga tulemused? Neid nagu veel eriti pole. Või noh, juurde pole midagi tulnud ja kohe alguses kadus umbes kilo võrra vedelikke või miskit. Ürita siis niimoodi mingit motivatsiooni säilitada.. Aga lähengi tuju tõstmiseks smoothiet tegema, see on ikka päeva tipphetk. Uuel nädalal siis vist jälle uue hooga.
teisipäev, 9. juuni 2009
No mida need jänesed ikka teevad
Ma olen viimasel ajal hirmus hajameelne. Tööl on päris tüüpiline selline situatsioon, et hakkan miskit asja tegema ja avan selle jaoks näiteks brauseri või mingi muu programmi. Selle aja peale, kui programm on end avanud, on mul ülesanne meelest läinud, vahin tuima näoga ekraani ja mõtlen, et mis kuradi pärast mul see lahti on ... Ilmselge puhkusevajadus onju.
Aga täna kulmineerus ikka täiesti see pea laiali olek. Tavaliselt töölt koju minnes hüppan rongi peale ja helistan sealt Akile, et olen 15min pärast treffpunktis. Seejärel lükkan iPodi klapid kõrva, kuulan veerandtunni muusikat ja kobin maha. Autopiloot viis päeva nädalas. Täna läks kõik hästi kuni selleni, et ühel hetkel hakkasid rongi aknast mingid imelikud majad paistma. Hmm, mõtlen mina. Et võib-olla ma ei ole varem neid maju nii tähelepanelikult uurinud ja lihtsalt seetõttu ei tunne ära. Hmm, hmm. Aga ikka kole võõrad paistsid. Järgmises peatuses tulin siis maha ja tegin enda üle irvitades Akile telefonikõne. "Tsau, kuule, ehehee, ma ei ole mitte Malmil vaid kuskil Puistolas!"
Ja asi, mis mind selle juures kõige rohkem silmi pungitama pistis - Aki ei naernud, ei imestanud, isegi ei küsinud, et miks sinna sõitsid. Lihtsalt ütles, et ahah, ära hakka rongiga tagasi tulema, tema tuleb autoga sinna. Kuidas siis nii, ma teen sellist asja kord viie aasta jooksul ja tema kehitab selle peale ainult õlgu :O Mul tekib küsimus, et kas ma olen siis tavaliselt nii udupea, et mingi suvaline peatusest möödasõit ei paku üldse pinget?
Aga enivei, sõitsime sealt tundmatust Puistolast kodu poole ja olimegi vaid meie majast tänavavahe kaugusel, kui ma ühel õuel jänest märkasin. Mul ikka kombeks sel puhul karjatada "Näe jänes!", aga seekord paisus see lause taoliseks: "Näe jänes! Kaks! Ei, kolm! Ääh, NELI jänest!! Nägidvä, nägidvä? Neli jänest oli seal õuel või vähemalt ma nägin neid nelja, aga mine tea kui palju seal neid veel võis olla! Issand mida need jänesed seal päise päeva ajal keset õe teevad!!"
Ja siis jälle stiilinäide sellest, et Aki ikka igasuguste väikeste asjade peale endast välja ei lähe: "Nägin. No mis nad seal ikka teevad. Elavad jäneseelu."
:D Klassika!
Aga täna kulmineerus ikka täiesti see pea laiali olek. Tavaliselt töölt koju minnes hüppan rongi peale ja helistan sealt Akile, et olen 15min pärast treffpunktis. Seejärel lükkan iPodi klapid kõrva, kuulan veerandtunni muusikat ja kobin maha. Autopiloot viis päeva nädalas. Täna läks kõik hästi kuni selleni, et ühel hetkel hakkasid rongi aknast mingid imelikud majad paistma. Hmm, mõtlen mina. Et võib-olla ma ei ole varem neid maju nii tähelepanelikult uurinud ja lihtsalt seetõttu ei tunne ära. Hmm, hmm. Aga ikka kole võõrad paistsid. Järgmises peatuses tulin siis maha ja tegin enda üle irvitades Akile telefonikõne. "Tsau, kuule, ehehee, ma ei ole mitte Malmil vaid kuskil Puistolas!"
Ja asi, mis mind selle juures kõige rohkem silmi pungitama pistis - Aki ei naernud, ei imestanud, isegi ei küsinud, et miks sinna sõitsid. Lihtsalt ütles, et ahah, ära hakka rongiga tagasi tulema, tema tuleb autoga sinna. Kuidas siis nii, ma teen sellist asja kord viie aasta jooksul ja tema kehitab selle peale ainult õlgu :O Mul tekib küsimus, et kas ma olen siis tavaliselt nii udupea, et mingi suvaline peatusest möödasõit ei paku üldse pinget?
Aga enivei, sõitsime sealt tundmatust Puistolast kodu poole ja olimegi vaid meie majast tänavavahe kaugusel, kui ma ühel õuel jänest märkasin. Mul ikka kombeks sel puhul karjatada "Näe jänes!", aga seekord paisus see lause taoliseks: "Näe jänes! Kaks! Ei, kolm! Ääh, NELI jänest!! Nägidvä, nägidvä? Neli jänest oli seal õuel või vähemalt ma nägin neid nelja, aga mine tea kui palju seal neid veel võis olla! Issand mida need jänesed seal päise päeva ajal keset õe teevad!!"
Ja siis jälle stiilinäide sellest, et Aki ikka igasuguste väikeste asjade peale endast välja ei lähe: "Nägin. No mis nad seal ikka teevad. Elavad jäneseelu."
:D Klassika!
esmaspäev, 8. juuni 2009
Tõin ka teisi kauneid õisi
.. kuid su süles meelde jäid vaid need, ütleb laulusõna valgete rooside kohta. Paraku minu aias veel roosid ei õitse, kuigi mingisugused okkalised kibuvitsataolised varred on püsti küll. See-eest on "teisi kauneid õisi" hulgaliselt ning neist ongi tänane pildisadu.
Kevadlilled on närbunud, ent uued tulijad on juba hoos. Näiteks terrassi äärt kaunistavad väiksed petuuniad. Need on isegi kõvadele vihmasabinatele ilusti vastu pidanud, taime õrnadest õitest hoolimata. Pisikese poti ja mullavaru tõttu ei tohi nende kastmist unustada ja ma olen sellega siiani kenasti hakkama saanud, ptüi-ptüi-ptüi. Tavaliselt on mul ju siiski kombeks isegi kaktuseid pruuniks kuivatada ...
Kuna petuunia on end tõestanud kui lill, mis minu käpa all ilusti vastu peab, siis olen ma loomulikult seda ka mujale silmarõõmuks istutanud. Räästa all seisab pooleldi petuuniate ja pooleldi kakratega täidetud lillekast.
Üks kaunimatest õitsejatest - õunapuu - on juba õielehed maha kukutanud, ent õnneks võib pildijäädvustust veel nautida. Meie kaks sammasõunapuunässi pole sel aastal võrdselt esinenud. Ühel puul oli tihedalt lehti ja õisi, teisel hoopis vähem. Esialgu arvasime, et selle põhjuseks on päikesevalgus, nimelt jõudsamalt kasvav puu on kauem päikese käes. Ent hiljem avastasime, et teisel tüvel sibavad üles-alla sipelgad. Igavene nuhtlus ikka! Nii lehtede kui õite pungi oli pisut näritud ning kõige tipuks paikneb see sipelgapesa tõenäoliselt puu juurte seas ja häirib normaalset toimimist. Söötsime sipelgatele tõrjeainet ning viimasel ajal ei olegi neid enam tüvel märgata. Puu pole siiski oma kaaslasele lehtederohkuses järele jõudnud. Pildid on seetõttu sellest tihedamast puust. Eks ootame ja vaatame, mis saama hakkab.
Maja ees aga õitseb viimaks ometi enelas. Täpsemat sorti ei hakka määratlema, olen sellega juba varemgi puusse pannud. Kuid miks siis viimaks ometi - alustan sellest, et kaks aastat tagasi, peale meie siia kolimist nägi põõsas välja taoline:
Täpsemalt võib seda monstrumi vaadelda selle pildi pealt. Siit on paremini näha, et asi on umbes paar meetrit kõrge ja tihe nagu kõige pimedamas džunglis.
Esialgu mõtlesime naiivselt, et jaa, harvendame ainult, lõikame lihtsalt kuivanud oksad ära. Näksisime oksakääridega natuke siit, natuke sealt, aga no näiteks põõsa keskmistele oksadele üldse ligi ei pääsenudki. Lõpuks sai hing täis ja lõikasime kõige täiega tagasi. Eelmisel suvel nägi põõsanäss välja selline:
Jälgige muide muru sel ülemisel pildil, õudus. Ma ei mäletanudki ise, et asi nii hull oli. Eelmisel aastal sai ka maad kobestatud ja muru paigatud, mis on hästi tulemust kandnud.
Aga enelas ei kandnudki aasta tagasi õisi, kuna õied tulevad tal alles teise aasta võrsetele. Mõned nädalad tagasi saime seda esmakordselt nautida.
Juba võib näha, et tihedaks paisumine on sellele taimele omane. Nüüd aga võime vähemalt asjal silma peal hoida ja vajadusel tegutseda.
Lõpetuseks minu lemmiklill meie õuel. Keegi eelnevatest elanikest on maha pannud suurepärased idamagunad. Lehed tärkavad sel taimel juba varakult kevadel, pisut hiljem tõusevad maast pika varre otsas olevad "karvapallid". Eelmisel aastal kutsusin neid inimsööjataimedeks, niivõrd teiselt planeedilt paistsid nad olevat. Esialgu ilmub avanevate lõugade vahelt välja killuke punast ning peagi õitsevad idamagunad tormiliselt. Seda kestab vaid mõne päeva, siis kukuvad õielehed maha ning alles jäävad vaid pikad rootsud. Siiski neid paari päeva tasub oodata! Varsti, varsti nad avanevad.
Kevadlilled on närbunud, ent uued tulijad on juba hoos. Näiteks terrassi äärt kaunistavad väiksed petuuniad. Need on isegi kõvadele vihmasabinatele ilusti vastu pidanud, taime õrnadest õitest hoolimata. Pisikese poti ja mullavaru tõttu ei tohi nende kastmist unustada ja ma olen sellega siiani kenasti hakkama saanud, ptüi-ptüi-ptüi. Tavaliselt on mul ju siiski kombeks isegi kaktuseid pruuniks kuivatada ...
Kuna petuunia on end tõestanud kui lill, mis minu käpa all ilusti vastu peab, siis olen ma loomulikult seda ka mujale silmarõõmuks istutanud. Räästa all seisab pooleldi petuuniate ja pooleldi kakratega täidetud lillekast.
Üks kaunimatest õitsejatest - õunapuu - on juba õielehed maha kukutanud, ent õnneks võib pildijäädvustust veel nautida. Meie kaks sammasõunapuunässi pole sel aastal võrdselt esinenud. Ühel puul oli tihedalt lehti ja õisi, teisel hoopis vähem. Esialgu arvasime, et selle põhjuseks on päikesevalgus, nimelt jõudsamalt kasvav puu on kauem päikese käes. Ent hiljem avastasime, et teisel tüvel sibavad üles-alla sipelgad. Igavene nuhtlus ikka! Nii lehtede kui õite pungi oli pisut näritud ning kõige tipuks paikneb see sipelgapesa tõenäoliselt puu juurte seas ja häirib normaalset toimimist. Söötsime sipelgatele tõrjeainet ning viimasel ajal ei olegi neid enam tüvel märgata. Puu pole siiski oma kaaslasele lehtederohkuses järele jõudnud. Pildid on seetõttu sellest tihedamast puust. Eks ootame ja vaatame, mis saama hakkab.
Maja ees aga õitseb viimaks ometi enelas. Täpsemat sorti ei hakka määratlema, olen sellega juba varemgi puusse pannud. Kuid miks siis viimaks ometi - alustan sellest, et kaks aastat tagasi, peale meie siia kolimist nägi põõsas välja taoline:
Täpsemalt võib seda monstrumi vaadelda selle pildi pealt. Siit on paremini näha, et asi on umbes paar meetrit kõrge ja tihe nagu kõige pimedamas džunglis.
Esialgu mõtlesime naiivselt, et jaa, harvendame ainult, lõikame lihtsalt kuivanud oksad ära. Näksisime oksakääridega natuke siit, natuke sealt, aga no näiteks põõsa keskmistele oksadele üldse ligi ei pääsenudki. Lõpuks sai hing täis ja lõikasime kõige täiega tagasi. Eelmisel suvel nägi põõsanäss välja selline:
Jälgige muide muru sel ülemisel pildil, õudus. Ma ei mäletanudki ise, et asi nii hull oli. Eelmisel aastal sai ka maad kobestatud ja muru paigatud, mis on hästi tulemust kandnud.
Aga enelas ei kandnudki aasta tagasi õisi, kuna õied tulevad tal alles teise aasta võrsetele. Mõned nädalad tagasi saime seda esmakordselt nautida.
Juba võib näha, et tihedaks paisumine on sellele taimele omane. Nüüd aga võime vähemalt asjal silma peal hoida ja vajadusel tegutseda.
Lõpetuseks minu lemmiklill meie õuel. Keegi eelnevatest elanikest on maha pannud suurepärased idamagunad. Lehed tärkavad sel taimel juba varakult kevadel, pisut hiljem tõusevad maast pika varre otsas olevad "karvapallid". Eelmisel aastal kutsusin neid inimsööjataimedeks, niivõrd teiselt planeedilt paistsid nad olevat. Esialgu ilmub avanevate lõugade vahelt välja killuke punast ning peagi õitsevad idamagunad tormiliselt. Seda kestab vaid mõne päeva, siis kukuvad õielehed maha ning alles jäävad vaid pikad rootsud. Siiski neid paari päeva tasub oodata! Varsti, varsti nad avanevad.
pühapäev, 7. juuni 2009
Aiaprojekt
Varem olen ehk poole sõnaga midagi aiaprojektist maininud, aga nüüd tuleb täpsem kirjeldus. Meie õue piirab ühelt poolelt L-kujuline aed, mis on ääristatud põõsastega ja kus kasvab metsviinapuu. Eelmisel aastal sai vahetatud pooled aiamoodulitest, ent meie ja naabri vaheline aed jäi veel paigale. Lasime käest õige hetke naabriga asjast rääkida ning oligi liiga hilja võrsuvaid metsviinapuuvääte tagasi lõigata.
Sel kevadel olime ikkagi vigadest õppinud ning tegime naabritega varakult plaanid valmis. Varakevadel lõikasime madalaks ülekasvanud väädid ja mai algul hakkas aiavahetus pihta. Algsituatsioon oli selline:
Naabritega oli selgeks räägitud, et meie hangime materjalid, kulud pistame pooleks ning mehed siis ehitavad koos aeda. Läks aga õnneks ja Aki sai aeda üksi nikerdada. Ma ei tea, milline tulemus oleks tulnud, kui millimeetrist täpsust taga ajav Aki oleks pidanud ehitamises ühele meelele jõudma mehega, kes minu arvates näiteks lõikab nende põõsaid a la mootorsaega. Ehk siis selline pisut "umbes-täpselt" inimene.
Mina muidugi ka eriline meistrimees ei ole. Aga vot vana aia mädanenud osad oskasin ilusti prügilavale kanda. Sellega minu panus ka põhimõtteliselt piirdus, kui mitte arvestada seda, et projekti jäädvustamine kuulus ka mulle ja seda me heameelega tegingi.
Uus ja vana, kõrvuti.
Juba edeneb, tugipost on püsti.
Vidinaid vedeleb ümberringi.
Tehtud!
Hetkel poole aia peal kasvab rõõmsalt metsviinapuu ja teine pool paistab lihtsalt läbi. Põõsad lendasid ka kahjuks enamjaolt risuhunnikusse, kuna olid kasvanud risti-rästi läbi vana aia. Ent pole hullu, ma juba märkasin tärkavaid viinapuuvääte aia ääres. Suve lõpuks on need kindlasti roninud vähemalt poolde aeda kui mitte rohkemgi.
Ja muide viimasel pildil olev dekoratiivkate ei pidanud sellist värvi olema. Tahtsime punakaspruuni katet juurde osta ja sellega varasemat täiendada, ent ilmselgelt poes sai tehtud vale värvivalik :) Antiigipunane on ikkagi päris punane, mitte pruun ...
Nüüd kobin veel hetkeks õue. Tulbid on närtsinud ja lillepeenras valitseb tühjus. Nii et istutan sinna kiirelt kolm gasaaniat. Muideks hullult pidi guugeldama, enne kui lille eestikeelse nime leidsin. Siin on see timanttikukka ehk teemantlill.
Sel kevadel olime ikkagi vigadest õppinud ning tegime naabritega varakult plaanid valmis. Varakevadel lõikasime madalaks ülekasvanud väädid ja mai algul hakkas aiavahetus pihta. Algsituatsioon oli selline:
Naabritega oli selgeks räägitud, et meie hangime materjalid, kulud pistame pooleks ning mehed siis ehitavad koos aeda. Läks aga õnneks ja Aki sai aeda üksi nikerdada. Ma ei tea, milline tulemus oleks tulnud, kui millimeetrist täpsust taga ajav Aki oleks pidanud ehitamises ühele meelele jõudma mehega, kes minu arvates näiteks lõikab nende põõsaid a la mootorsaega. Ehk siis selline pisut "umbes-täpselt" inimene.
Mina muidugi ka eriline meistrimees ei ole. Aga vot vana aia mädanenud osad oskasin ilusti prügilavale kanda. Sellega minu panus ka põhimõtteliselt piirdus, kui mitte arvestada seda, et projekti jäädvustamine kuulus ka mulle ja seda me heameelega tegingi.
Uus ja vana, kõrvuti.
Juba edeneb, tugipost on püsti.
Vidinaid vedeleb ümberringi.
Tehtud!
Hetkel poole aia peal kasvab rõõmsalt metsviinapuu ja teine pool paistab lihtsalt läbi. Põõsad lendasid ka kahjuks enamjaolt risuhunnikusse, kuna olid kasvanud risti-rästi läbi vana aia. Ent pole hullu, ma juba märkasin tärkavaid viinapuuvääte aia ääres. Suve lõpuks on need kindlasti roninud vähemalt poolde aeda kui mitte rohkemgi.
Ja muide viimasel pildil olev dekoratiivkate ei pidanud sellist värvi olema. Tahtsime punakaspruuni katet juurde osta ja sellega varasemat täiendada, ent ilmselgelt poes sai tehtud vale värvivalik :) Antiigipunane on ikkagi päris punane, mitte pruun ...
Nüüd kobin veel hetkeks õue. Tulbid on närtsinud ja lillepeenras valitseb tühjus. Nii et istutan sinna kiirelt kolm gasaaniat. Muideks hullult pidi guugeldama, enne kui lille eestikeelse nime leidsin. Siin on see timanttikukka ehk teemantlill.
kolmapäev, 3. juuni 2009
Blondeerumine
Ma olen blond :O
Ma ei arvanud, et juuksuri küsimus "kas värvime juuksed suviselt heledamaks?" tähendab NII heledat.
Pildid on teinud austatud õukonnafotograaf. Kästi ikka ära mainida.
Kusjuures pildi pealt paistab täitsa ilus, aga peeglist vaatab natuke võõras nägu vastu. Nõuab harjumist.
Ma ei arvanud, et juuksuri küsimus "kas värvime juuksed suviselt heledamaks?" tähendab NII heledat.
Pildid on teinud austatud õukonnafotograaf. Kästi ikka ära mainida.
Kusjuures pildi pealt paistab täitsa ilus, aga peeglist vaatab natuke võõras nägu vastu. Nõuab harjumist.
Tellimine:
Postitused (Atom)