Seurasaari linnud

Lubasin rääkida eraldi pildipostituses käigust Seurasaarele. Jalutuskäik algas lubavalt - kohe saarele viiva silla kõrval oli hulgaliselt linde: pardid, naerukajakad, kanada lagled ja luiged. Klõpsimine läks muidugi hetkega lahti. Esiteks tervitas mind prääksudes üks part:



Järgmiseks nägime pirakaid kanada laglesid. Esialgu neist pilte tehes ei märganudki paarikese kõrval lesivat kollasekarvalist pallikest. Tibusid paistis olevat vaid üksainus - võib-olla olid need linnud sel aastal liiga varakult pesa rajanud? Kanada lagled pidavat kaaslase valima terveks eluks ning korraga hauduma 4-6 muna.


Perepilt


Cute overload

Järgmiseks kinnitus mu tähelepanu üksikule luigele, kes lastelt saiatükke vastu võttis ja samm-sammult kõnniteele lähemale tuli. Ent ühel hetkel tegi ta kannapöörde, tõstis tiivad nagu kaitseks kõrvale ning mühises suursuguselt vette nii, et vesi lainetas. Kaugemalt laskus vette tema liigikaaslane ning mõlemad võtsid sisse uhked poosid - pea madalale painutatud ning tiivad puhvis. Niimoodi nad purjetasidki võimsalt meie silme alt minema.







Saarel oli ka hulgaliselt sinikaelparte, ent enamus neist olid isased. Osad lebasklesid magalas:



Mõned veetsid aega baaris hängides:



Siiski oli ka erandeid. Ühel pardiperel oli järelkasv juba sündinud ning vanemad otsisid visalt toitu.




Sa tead ju, et moonid kõik on pikad, pikad, pikad ...

Viskasime partidele pisut kaasavõetud saia ja kohe saabusid nii tuvid kui ka üks sitke vares lähedale asjatama. Vares läks päris julgeks ja tiirutas lombi kaldal, vahel kastis lausa kogemata varbad vette, ent ei lasknud end sellest heidutada. Ega vares pole mingi tühine vend.



Ühes tiigis ujus ringi ka naerukajakaid. Minumeelest on see nimi natuke kohatu. Ma tean küll, et nende kriiskamine pidavat naeru meenutama, aga no vaadake seda ilmet - naer on sellest minuarust kaugel. Sinikaelpardil seevastu on nii malbe ja kergelt muigel ilme. Kummaline, eks, et inimene üritab loomadele inimomadusi külge pookida? Ilma selleta oleks elu igavam, ent kahjuks kujutavad selle sama nähtuse tõttu mõned endale ette, et näiteks kajakad on tahtlikult räpased ja jubedad kriiskajad või et kassid pissivad "õelusest" diivanile. Ja niimoodi põhjendatakse endale loomade halba kohtlemist. Loomadel muidugi seesugust kontseptuaalset mõtlemist tegelikult ei ole.



Saarelt lahkudes jäi viimasena objektiivi ette tavaline värvuline - asjamees varblane. Oli tore käik, jään järgmist ootama!