Nädalavahetus Rootsis

Jälle on üks reis möödas. Tore on reisida ning tore on ka kodus aega veeta - loodetavasti saab mõlemit edaspidigi teostada. Vahel tundub, et nädalavahetused kaovad mingi tühise ringisebimise tõttu nii kiirelt, et ei jõuagi neid korralikult nautida. Seekord õnneks läks teisiti. Isegi lennud Stockholmi ja tagasi sujusid meil eriti mugavalt ja kiirelt - lennuk saavutab vaid hetkeks oma lennukõrguse, kui jälle tuleb laskuma hakata. Reisijale tähendab see seda, et peale kõrvade lukkuminemist visatakse kiirelt ette mingi võileib ja kui oled selle alla kugistanud, lähevad kõrvad jälle lukku ja varsti leiadki end sihtkoha lennuväljale maandumas. Lend ise siis kestab 30-40 minutit, muidugi check-inid ja muud sebimised tuleb juurde arvata. Igatahes idee on selles, et punktist A punkti B siirdumise peale pole tarvis meeletult aega kulutada.

Lennukist veel pean mainima seda, et lendasime Finnairi uue Airbusiga, kus istmete kohal paiknesid ekraanid, mis pidevalt teavitasid välistemperatuurist, lennukõrgusest ja -kiirusest ning tõustes ja maandudes näitasid kaamerapilti lennuki kõhu alt või nina eest. Nii et sai oma silmaga hinnata, kas piloot saab maandumisrajale pihta või mitte. Samas isegi minul hakkas pisut kõhe, kui maandudes nägid puid ja majasid otse all mööda libisemas; aknast neid vaadates on hoopis teine tunne. Nii et ei tea, mida lendamist kartvad inimesed võiksid neid nähes üldse mõelda.

Helsinki-Vantaal muide kohtasime ka üksikuid inimesi näomaskides, tõenäoliselt siis seagripi hirmul.

Aga nüüd siis nädalavahetuse juurde, olengi juba tühjast-tähjast palju lobisenud. Meie sõbrad võtsid meid hirmus hästi vastu nagu alati, õhtul pandi grill kärssama ja head-paremat kanti ette. Õhtutunnid möödusid kiirelt lauamängude ja Wii seltsis. Tõepoolest, tegime esmakordselt tutvust Wii-konsooliga, mida oleme juba mitu aastat plaaninud ka endale osta. Nüüd on otsus kindel, selle vidina peame hankima. Võistlesime tennises ja bowlingus ning mul on igatahes veel täna parem käsi ja vasak jalg kanged ja haiged. Ja ma olen siiski neid mõlemit sulgpalli mängides treeninud!

Laupäeval sõitsime Kolmårdeni, Rootsi suurimasse loomaaeda. Huvi oli suur, kuna mina polnud seal varem käinud. Panime fotokad valmis ja läksime põnevaid loomi vaatama.

Kõigepealt suundusime safarile - tiirutasime autoga valmis marsruuti mööda erinevatele loomadele mõeldud suurtes aedikutes. Kabjalised ja sõralised tundsid ennast seal täitsa vabalt, jalutasid autoteed mööda ja üks neist lausa tundis huvi autos toimuva vastu.



Nägime metskitsi, põtru, karusid, laamasid, kaljukitsi, lõvisid ning veel selliseid sõralisi, kelle nime ma ei teagi.


Nagu taustavärvi sulandunud.


Lõvid lebotavad koloonias.

Safari läbitud, siirdusime loomaaiaga omal jalal tutvuma. Esimesena nägime hülgeid. Mõned neist lösutasid tuimalt veest väljas, mõned lasid kirkas basseinivees ringi, ent kaks hüljest pakkusid actionit. Korskamise ja huilgamise saatel käis ilmsel mingi võimuvõitlus.





Loomaaed paiknes üsna suurel territooriumil ja vähemalt mulle tundus, et loomadel oli seal piisavalt ruumi ning ka muidu head tingimused. Külastaja seisukohalt oleks ehk tahtnud nii suure territooriumi kohta veelgi rohkem loomi näha. See-eest oli iga viie meetri tagant kas mingi söögipunkt, jäätiseputka või pehmete mänguasjade müügipunkt. Positiivse poole pealt oli ka mitmeid ja mitmeid vabu laudu ja toole, kus kõik võisid kodust kaasa võetud toitu nautida. Laste peale oli ka mõeldud ning neile oli nii laste loomaaed, Wild Camp kui ka mingisugune mängumaailm. Aga jah, mina isiklikult oleks soovinud veelgi rohkem loomi või linde näha. Viimaseid polnud nimelt peaaegu üldse. Samas ma muidugi ei tea, kui lihtne on sellist kohta majandada - tõenäoliselt on need müügiputkad seal tihedalt ka mingil põhjusel.

Siin siis veel mõned võtted meid rõõmustanud loomadest:




Laamad püherdavad liivas.


Metsas kriiskas endaga rahulolev paabu.






Sebramuster.

Sattusime ka üsna kogemata peale väikesele elevandishowle. Sümpaatne loom tegi natuke trikke ja koolitaja pistis talle aeg-ajalt maiust suhu.





Viimaseks jätsin minu absoluutsed lemmikud - surikaadid. Tüübid siblisid ringi, vahepeal tõusid kikivarvukile ja uurisid ümbruskonda ning siis lasid neljal käpal edasi. Uskumatult naljakad.





Nüüd ma olen nii pika postitusega maha saanud ning õues on selle peale lausa päike välja tulnud. See tähendab, et peksan end välja aiatoole õliga pintseldama. Oeh, see on üsna tüütu töö, aga ei saa kurta - homme pean jälle "päris"tööle naasma ja see on veel hullem :)

Edit: ei no halloo, mitte hülged, vaid MERILÕVID :D Tervitab zooloog Maris.